Otsi

Suure jõeforelli põgenemismeetodid. Kogutud võtted

Autor: Rauno Klemm
Juuli teises pooles püütud 2,03 kg kaalunud jõeforell täitis mu ammuse unistuse katsuda jõudu üle kahekilose jõeforelliga. Heitluse muutis eriti põnevaks see, et vastane oleks justkui lähtunud forellidele mõeldud põgenemismeetodite käsiraamatust. 


Saime kalastuskaaslasega kokku 21. juuli õhtul veidi enne kaheksat, et koos üle pika aja suunduda esimesele jõeforelli ööpüügile. Ei mäletanudki, mitu aastat tagasi viimane selline käik ette sai võetud. Küll mäletasin aga kogu seda jama, mis ööpüügiga kaasneb. Näiteks kopraaugud ja kaldauurded, mis hoolimata jõe tundmisest ikka läbi käia õnnestub, justkui oleks need ööseks teise kohta nihutatud. Lisaks juuli teises pooles mitmetunnine püügipaus päris pimeda tõttu ning magamata öö järel järgmise päeva zombina möödasaatmine. Ühesõnaga – ees ootas mitte just kerge kalapüük.
Ometi on sellisel püügil ka omad võlud, mis eelneva negatiivse enamasti üles kaaluvad. Päikeseloojang, öine soojendav ja moraali üleval hoidev lõke, päiksetõus ning seda kõike metsiku looduse, loodushäälte ja hea tuttavaga koos. Ja mis põhiline: lootus saada võtma oma rekordforell, kes öösel aktiivsemalt ja julgemalt toitumas on. Vähemalt nii kiputakse umbmäärastes juttudes ikka ja jälle väitma. See viimane lootus oli minu senise püügistaaži jooksul vaid lootuseks jäänudki… Aga nüüd kõigest täpsemalt.
 
Esimene kontakt ja kogenud haug
Tegemist oli äärmiselt sooja suveõhtuga. Auto termomeeter näitas ka pärast seitset veel 26ºC. Taevas oli pilvitu ja ilm tuulevaikne. Klassikaliselt mitte just hea forellipüügiilm, kuid oma senised suuremad forellid olin tabanud just sellise ilmaga. Lisaks oli ju vaja terve öö ja järgmine hommik veeta jõe ääres ning jaheda, vihmase ja tuulise ilmaga oleks see olnud ilmselt üpris ebamugav. Veetase jões oli suvine keskmine, vahest ehk veidi madalapoolne, kuid selge ning vaid kerge tumeda tooniga. „Lootust on,“ mõtlesin endamisi.
Nagu ikka, sai kerge ärevusvärinaga tehtud esimesed visked potentsiaalsetesse kalakohtadesse. Esimestest visetest said teised ja järgnevad kümned visked, kuid kalast polnud märkigi. Ometi tiksus kell aina edasi ja teoreetiliselt pidanuks võtmine iga hetkega paranema. Esimese kontakti kalaga saingi ehk tunnikese möödudes, kuid tegemist oli väikese forelliga, kes õnnestus tamiili lõdvaks laskmisega vees teda liigselt häirimata vabastada.
Järgmine kontakt oli aga juba oluliselt põnevam. Ühe veidi madalama sirge peal silmasin keset jõge rohu kohal liikumatult varitsemas päris korralikku haugi, silma järgi ehk 2-3 kg kanti kala. Võimalikult märkamatult üritasin pisikese leechi vahetada kõige suurema voobleri vastu, et vähendada tõenäosust, et haug võtu korral koos landiga lahkub. Kas nägi haug ära minu, järele jõudnud kalastuskaaslase või ei tahtnud ta lihtsalt süüa, jääb teadmata. Ju ta ikka meid ära nägi. Minu poolt talle nina ette heidetud vooblerit käis ta vaid korra lähemalt vaatamas, misjärel ujus rahulikult minema. Näis, nagu oleks kogenud kala korraks lihtsalt huvist vaatama tulnud, et millega need tolad seal kaldal teda seekord ära meelitada üritavad. Igal juhul see haug jäi meie poolt konksustamata.
 
Justkui hakkas looma…
Mõni minut hiljem, kui kaaslane oli just teinud kolmanda järjestikuse viske samasse kohta sügavas rohukanalis, käis tema spinningust läbi tugevam tõmme. Algas päris tõsine vastupanu. Vilksamisi nähtu ja vastupanu järgi tundus tegemist olevat päris korraliku forelliga, võib-olla poolteise kilo kanti. Kala niitis tamiiliga korralikult vees olevat rohtu ning üritas kõigest väest rohu sisse pageda. Lõpuks sai forell siiski kahva meelitatud ning digitaalkaal näitas 1,2 kg. Tugevat vastupanu seletas väljastpoolt kinni olnud konks. Ilus ja paks kala, tegelikult juba rohkem, kui olime reaalselt julgenud selliselt päikseliselt ja soojalt õhtult oodata. Mõned pildid, ja suundusime järgmist suuremat täpikut otsima.
Väljas aina hämardus ning läbi sai kammitud käänak käänaku ja sirge sirge järel, kuid sel õhtul me rohkem kalaga kontakti ei saanud. Umbes südaöö paiku otsustasime, et pikas rohus rohkete kopraaukude vahel püügi jätkamiseks on liiga pime, ning asusime sobivat lõkkekohta otsima, et pimedal ajal veidi sooja saada ja tuju üleval hoida. Esimene tund lõkke ääres möödus kiirelt, kuid edasi hakkas kell aina aeglasemalt tiksuma. Kuna oli kuiv aeg ja lõke põles isukalt, otsustasime magama mitte jääda. Hommikuvalguse ootamine venis aga loodetust pikemaks, nii et lõpuks olime okstega lõket toitnud juba pea neli tundi. Kui tundus, et silm seletab juba korralikult, uputasime lõkkekoha ohtra veega üle ja suundusime püüdma.
 
Kus nad ometi on?
Olime õhtul välja jõudnud vahest kõige paremasse püügilõiku, mistõttu panime hommikusele püügile suuri lootusi. Paraku ei saanud kumbki meist esimese kahe tunniga ühtki kontakti kalaga. Me isegi ei näinud kala, kuigi liikusime vastuvoolu. Nimelt tavaliselt on vastuvoolu liikudes rohkem väljasolevat kala näha, kuivõrd kalamees läheneb kalale selja tagant. Nüüd aga ei aidanud ka see.
Alguses vahetasin püüdlikumalt peibutisi, proovides eri toonides, eri raskuse ja paksusega leeche, kuid kuna kala üldse väljas näha ei olnud, siis loobusin üsna pea tihedamast vahetamisest. Kuivõrd vesi oli üpris selge, aga hästi kergelt tume, siis tundus, et leech ei peaks olema mitte päris must, vaid veidi heledam. Nii jäin lõpuks pidama alt halli ja pealt musta leechi juurde. Veetase oli pigem madalapoolne ja liikusime vastuvoolu, mistõttu valisin kergema, 1,3 g raskuspeaga peibutise, et tagada maksimaalne hõljumisaeg. Aga noh, ei oma need detailid ju eriti tähtsust, kui kala lihtsalt väljas ei ole ja landi vastu huvi ei tunne…
Kui päike enne kuut juba üsna kõrgel oli ja korralikult kütma asus, hakkasime tasapisi äramineku peale mõtlema, kuigi esialgu olime plaaninud vähemalt seitsmeni püüda. Täiesti pilvitu taevas ja juba 25ºC‑ni kerkinud temperatuur just kalasaamisusku ei lisanud. Lisaks olime kella kuueks jõudnud käänakusse, mille tagant jooksis rada otse koduteele. Kiusatus oli sinna rajale suundudagi ning möönda, et ega forell alati võtagi. Aga napilt enne raja otsani jõudmist juhtus midagi üllatavat.
 
Asi läheb huvitavaks
Seisime kõrvuti jõe ääres ja kaaslane oli just sokutanud oma leechi täpselt vastaskaldalt vee kohale kasvava põõsa alla – ilus koht, kus on varemgi kena kala näha-tunda olnud. Seekord aga ei miskit. Et mitte poole kerimise pealt edasiminemisega sõbra potentsiaalset kala hirmutada, tegin ka mina samast kohast viske vastaskalda alla, kuid veidi kaugemale – põõsa ette, kuhu suubus ka väike koprakraav. Leech maandus soovitud kohas ja pärast mõningast allavoolu hõljumist tundsin korraks, et lant nagu takerdus millegi taha. Ei olnud sellist elavat kala võttu, aga ka mitte jäika kinnijäämist. Tunne oli täpselt selline, nagu oleks leech allavoolu hõljudes korraks takerdunud rohu taha. Ometi jäi arvatav rohi otsa ja tuli allavoolu minu poole ja seda mitte just palju kiiremini jõe voolukiirusest. Hetkelise arusaamatuse, et mis siis nüüd ikka täpselt juhtus, lahendas mõne hetke pärast järsk ja jõuline tõmme vastaskalda kohal asuva põõsa poole. Jõudsin vist sõbrale öelda: „Oot, nüüd vist midagi toimub“, enne kui sidur hakkas sirisema nii, et hakkasin kahtlema, kas olin ehk unustanud selle piisavalt tugevaks timmida.
Järgmisena veest välja kerkinud saba kummutas aga selle kahtluse: tegemist oli lihtsalt võimsa vastasega. Päikesepaistel veepinnal lahmanud saba oli muljetavaldavalt suur. Kuna ma polnud aga seni veel ära harjunud suhteliselt värskelt soetatud esimeste väikse miinusega optiliste polaroidprillidega (mis objekte optiliselt väiksemaks muudavad), siis esimese hooga vaatasin, et ilmselt selline poolteisene forell. Paarimees ütles aga kohe laia muigega, et nüüd on küll tegemist 2+ kalaga.
 
Kui kalal oleks käsiraamat…
Nagu selle jutu kinnituseks tuli forell pinda ja hakkas, pea veest väljas, ühele ja teisele poole raiuma – teguviis, mida minu ja tuttavate senise püügipraktika jooksul on harrastanud enamasti vaid „kahe kanti“ kalad. Paraku lõpeb selline raiumine aga tihtilugu tamiili katkemise või landi lahtitulemisega. Sel hetkel tundsin end kui autoga suurel kiirusel kiilasjääl äkkpidurdades – kaasreisijana, kellel pole kuigi palju sõnaõigust edasise suhtes ning kes saab loota vaid heale õnnele. Seekord õnne oli ning mõneks ajaks jätkus võitlus juba sügavamates veekihtides, kus forell ei saa veetakistuse tõttu nii järske liigutusi teha. Aga ega see ei takistanud teda kujuteldavast käsiraamatust „Suure jõeforelli põgenemismeetodid. Kogutud võtted“ pärit muid nippe kasutamast. Nimelt tegutses kala kuidagi nii süstemaatiliselt, targalt ja varieeruvalt, et tagantjärele mõeldes tekib vägisi tunne, et selline käsiraamat on kuskil veteavarustes olemas ning vanemad ja targemad jõeforellid on seda aja jooksul põhjalikult tudeerinud.
Kala järgmine klassikaline samm oli leida vee all mõni roigas, mille taha tamiil kinni vedada. Viimane suurem ning hinnanguliselt ka „kahe kanti“ kala oligi kevadel seeläbi pääsenud: kõigepealt sööst minu poole vee all oleva roika alt ning seejärel minust eemale juba roika pealt. Filigraanne väike nõks, mis hoobilt lõpetab kahevõitluse nii suure kalaga. Kuigi mäletasin, et vastaskalda all, kuhu forell nüüd ka suundus, on selline veealune roigas täitsa olemas, siis seekord ta seda esimese hooga üles ei leidnud ning tuli vahelduseks jätkata jõulisemate sööstudega ühes ja teises suunas.
Aga loomulikult ei piirdunud ta sellega. Nüüd juba minule oluliselt lähemal järgnes veel üks veest väljas peaga raiumine. Mällu on sööbinud pilt sellest, kuidas päikese käes sillerdav vesi pritsis ja kala tumekollane külg säras, kui kala raius peaga ühele ja teisele poole. Tagantjärele mõeldes võimas pilt, kuid sel hetkel ka äärmiselt hirmutav. Iga jõnksuga oli tunne, et nüüd ta pääseb, nüüd katkeb tamiil…
Kui ka see võte vilja ei kandnud, järgnes ilmselt kõige tavalisem käitumine – võimalikult põhja ja sügavale rohu sisse pagemine. Ja juuli teisele poolele omaselt sellist rohtu juba jätkus. Õigem oleks vast öelda, et peale üksiku kitsa ja sügavama voolukanali oligi kogu jõgi rohtu täis. Nii võttiski kala suuna suurema rohumassiivi sisse ning üsna pea ei tundnudki ma enam läbi ridva kala liikumist ega raputusi. Tegin paar õrnemat tõmmet, lootusega kala uuesti liikuma panna, kuid ei midagi.
 
Heitluse lõppvaatus
Jõudsin juba mõttes ebaõnne kiruma hakata, kui forell jälle pinda tuli. Nüüd hakkasin nägema esimesi väsimuse märke: aeglasemad ja lühemad sööstud, paigal puhkamine ja kohatine külje peale vajumine. Sain mahti taskust kokkukäiva kahva välja tõmmata ning lasin ennast kalda peale põlvili, et kalani küündida. Peagi sai selgeks, et veel oli veidi naiivne loota kala kahvamise peale. Sööstud muutusid jälle jõulisemaks ja pikemaks ning keskenduda tuli forelli väsitamisele, mitte kahva suunamisele.
Kahvamiseks valmistumise võttis kaaslane enda peale ja ma sain jälle keskenduda kala väsitamisele ning enda poole suunamisele. Kuid ega see naljalt õnnestunud, sest iga vändapöördega näis kaasnevat sama pikk siduri järeleandmine ning forell liikus ikka nii, nagu ise tahtis. Kuna rulli peal oli vaid 0,18 mm läbimõõduga tamiil, siis ei söandanud ma ka sidurit jäigemaks reguleerida ega rohkem jõudu rakendada.
Mõne aja pärast algas väsitamise viimane, kuid kindlasti mitte riskivaesem osa. Üritasin forelli võimalikult kaaslase kahva juurde suunata, et viimane saaks kala kahva haarata. Nagu tavaliselt suuremate kalade puhul, lõppesid esimesed puudutused kahvaga järskude ja jõuliste sööstudega. Ohtlikuks muudab sellised sööstud eelkõige asjaolu, et selleks hetkeks on tamiili kala ja ridva tipu vahel vaid mõni meeter, mistõttu nii ridvale kui tamiilile avaldub oluliselt suurem jõud ning liini katkemise risk suureneb väiksema elastsuse tõttu märgatavalt. Lisaks on oht, et landilõks või lant takerdub kahvavõrku ja kala ise pole üleni kahvas, mis aga enamasti tähendab, et kala suudab kas tamiili lõhkuda või konksust vabaneda.
Tagantjärele on raske öelda, mitu korda sai edutult üritatud kala kahva saada, kuid lõpuks oli kala kahvas ja kahv kaldal. „Olemas,“ oli kõik, mis ma varasemast külmetusest ja öisest metsas istumisest täiesti ära häälega suutsin pomiseda.
 
Unistus sai täidetud
Veel ei suutnud ma aga keskenduda rõõmustamisele. Mõttes arutlesin vaid kaalu üle: „On kaks kilo ära? Peab olema. Samas, pagan seda teab, ennegi jäänud mõnikümmend grammi puudu. Einoh, see on ikka piisavalt paks ju…“ Kiire mõõtmine andis üldpikkuseks 56 cm, täpselt sama palju kui eelmisel kevadel saadud 1,96 kg kaalunud jõeforell. Pinge kasvas.
Kui sõber kala digitaalkaalu otsa riputas, kiskus enesetunne sarnaselt eelnevalt mainitud eelmise kevade kala kaalumisega äärmiselt labiilseks. Kaal näitas esimese hooga 2,05 kg, siis 2,03 kg, seejärel 2,04 kg. Tundus, et tuleb ära. Siis järsku aga 1,98 kg. Oleks mul häält olnud, oleksin sellel hetkel ilmselt vanduma hakanud. Kuid õnneks tasakaalustus näit siiski 2,03 kg peal. Paar kontrollkaalumist veel ning lõpuks võisin rahulikult tõdeda, et üks ammune unistus on jälle täitunud: kahene jõekas on kätte saadud.
Kirsiks tordil oli see, et tegemist oli ka äärmiselt kena kalaga. Väga jässakas ja jäme suure sabaga emane kala, just selline tumedamat tooni kollase küljega jõeforell, nagu mulle välimuselt enim meeldib. Välimuselt ehk veidi isegi linaskit meenutav. Ja lisaks kõigele sain ta kätte päevavalges päikselise ilmaga, mis võimaldas kogu selle ilu ka pildile talletada. Nagu sellistel puhkudel ikka kipub juhtuma, olin üle pika aja just eelmisel õhtul otsustanud, et mis ma raskest peegelkaamerast ikka jõe äärde ööseks kaasa tassin. Õnneks oli kalastuskaaslasel väike fotoaparaat kaasas ja mälestuseks sain siiski korralikud pildid. Lõpp hea, kõik hea.

 
PS! Olen nüüd mõelnud, et kas on kuidagi teine tunne ka, et jõeforelli isiklik rekord on üle kahe kilo piiri nihutatud, ehk olla n-ö kahekiloste klubis. Veidi nagu on ka. Mitte selles mõttes, et nüüd mingi lõppeesmärk saavutatud ja jõeforellipüügist kõrini oleks. Pigem on erinevus võib-olla vaid selles, et nüüd saab rahulikult keskenduda kolme kilo piirile…


***



NB! Kui tunned, et tahaksid OMA elu kala lugu teistega jagada, pane lugu kirja ja saada koos pildiga Kalale! toimetusele aadressil kalale@kirjastus.ee



.
 
24.10.2014
Palun oota