Otsi

Kuidas ma oma mehele Pärnu lahel ära tegin

Autor: Eve Elmers-Noormets
Lapsepõlves käisin isaga merel kaasas. Asi tundus lihtsam kui lihtne - varavalges merele, mõrd nõutud, täis lastiga ots ringi, sadamas pumbati paat kalast tühjaks, mehed kõrtsu… ja homme jälle! Aga alles hiljuti sain aru, kui tähtis on kalapüügil õnn!

Eelmisel sügisel ostis abikaasa endale paadi ja ei saanud mina aru, mida on talv läbi seal kuuri all treileril seisvas paadis vaja istuda ja kogu aeg midagi teha ning näppida...
Kevadel kui lahelt jää läks, kadus ka paat kuurist ja muidugi koos mehega. Mingist hetkest alates juulist polnud enam meest kodus üldse näha - kohapüük oli alanud!

Kuumad ilmad meelitasid pojadki merele. Mees püüdis kala ja poisid ujusid. Ühel päeval kutsus mees aga ka mind merele koha püüdma. Mõtlesin, et lähen siis ja vaatan üle, mis seal päevad läbi vahtimas käiakse. Tuli välja, et talvega oli mehel kogunenud kena kollektsioon lante – nii oma kolm kohvrikest. Päris ilusad värvilised teised. Sain minagi siis ühe landi ridva külge ja läks lahti… ning see mis lahti läks oli päris lõbus!

Kui mul rull kõrisema hakkas, oli mees veidi imestunud näoga. Kui esimene koha paati tuli, vajus mehe nägu veel rohkem pikaks. Kui olin kahe tunniga kaheksast kalast kolm mõõdukala saanud ja temal ikka nulliring, tunnistas ta, et oli andnud mulle haugilandi.

Kui vanasti öeldi - naine laevas, laev põhjas - siis tänapäevane ütlus võiks kõlada kuidagi nii – anna naisele Pärnu lahel haugilant, ja koha on paadis!
Mulle algaja õnne toonud lanti ja mehele ära teinud õnnelikku mind on näha juuresolevatelt piltidelt.
 
**
 
NB! Kui tunned, et tahaksid OMA elu kala lugu teistega jagada, pane lugu kirja ja saada koos pildiga Kalale! toimetusele aadressil kalale@kirjastus.ee
 
Parimad lood avaldatakse ajakirjas Kalale!
 
**
 
06.11.2014
Palun oota