Otsi

Väike, aga väga kallis

Autor: Kris Hass
Minu elu kala ei olnud suur ja minust jäi ta vette oma elu edasi elama. Eriliseks muutis tolle forellikese see, et ta oli esimene kala, kelle suutsin tabada pärast seda, kui olin kaotanud oma sõrmed.
 
Tegelikult algas see lugu 2014. aasta 3. veebruari hommikul kell 09.20, kui jäin tööõnnetuses ilma oma vasaku käe sõrmedest. Õnnetusele järgnes üheksa tundi kestnud operatsioon Tartus ja kui ma järgmisel päeval haiglas ärkasin, sain lõplikult aru, et asjad on äärmiselt halvasti.
 
Eellugu Tartu haiglas
Mu käsi oli sidemetes ja meenutas lumememme. Mõne aja pärast saabus kirurg, et selgitada, mida minuga operatsiooni ajal tehti. Ühtlasi jõudis kätte ka hetk, mida olin kartnud kõige rohkem – sidemete vahetamine. See oli see hetk, mil ma nägin oma sõrmedeta, viie paki niidiga hakklihamassist kokku lapitud kätt... Ning ainus mõte minu peas kõlas – ma olen nüüd invaliid!
Õnneks hakkasid mind juba samal päeval haiglas külastama lähedased sõbrad ning see tõstis mu tuju oluliselt. Minusse oli ühtäkki süstitud nii palju positiivsust ja tahtejõudu, et suutsin unustada halva ja mõelda ainult eesolevale. 
Iga päev, mis möödus haiglas olles, tundsin üha suuremat tungi kalale minna. Tagatipuks sain ühel heal päeval palatikaaslasteks kaks Elva kandist pärit kalameest, kellega kolmekesi sai siis kalamehejutte pajatatud.
Möödusid päevad, nädalad ja jõudiski kätte see päev, kui haiglast välja sain – 28. veebruar. Sildadest üle sõites ja nähes, kuidas mehed kala püüavad, vesistasin suud. Lootsin ka ise kunagi veel kalale pääseda.
 
Ise tehtud, hästi tehtud
3. märtsil saadeti mind Tartusse proteesimeistri juurde, kes valmistas mulle plastmassist lahase. Teel koju mõtlesin, kuidas saaks sellega ometi kala püüda. Vaat, seda ma tol momendil välja ei nuputanudki.
Küll aga juhtus see järgneval päeval, kui juhuslikult leidsin kodus karpides sobrades ühe huvitava jublaka. Nimelt oli see jalgrattahelkuri kinnitusalus.
Nähes, millise kujuga see on – et tal on olemas rõngas ja lame kinnituskoht –, kargas kohe mõttesse katsetada, kuidas oleks selle asjandusega kerida spinningurulli. Mõeldud-tehtud. Otsisin oma rulli välja ja proovisin tolle jublaka abil kerimist.
Tulemus tõi naeratuse näole ja pani silma särama. Nüüd otsisin kärmelt lagedale kaks parajas mõõtmes polti, kaks seibi, kaks mutrit ja puuri. Ning asusin oma lahast vastavalt hobile ehk kalapüügile kohandama. Ei läinudki teab kui kaua aega, kuni saingi valmis oma kalapüügi-lahase!
 
Tagasi kalavetele
Järgnevatel päevadel vaatasin oma varustuse üle ja korrastasin, mida vaja. Mul oli kindel plaan kalale minna. Sidusin hammaste ja parema käe sõrmedega nöörile sõlmegi ise valmis, üllatades sellega nii ennast kui teisi. Isa naeris mu entusiasmi nähes ja tal oli äärmiselt hea meel, et ma polnud lootust kaotanud.
Paar päeva hiljem jõudiski kätte minu päev. Päev, mil olin otsustanud minna forelli püüdma, esmakordselt elus ilma vasaku käe sõrmedeta.
Panin riidesse ja, enda täiendatud lahas käel, lasin sõbral end autoga jõe äärde viia. Ilm oli kuldne, soe kevadpäev. Panin polaroidid ette ja ridva valmis ning astusin tasapisi vette. Tegin suure õhinaga ka esimesed visked. Mul oli sellest nii hea meel, et lausa pisar tuli silma.
Hakkasin hiilides ülesvoolu liikuma mööda kitsast forelliniret, mis kulges läbi metsa. Harjuseparved ujusid edasi-tagasi, seda oli lausa lust vaadata... Tundsin end taas jälle õnnelikuna!
 
Eriline rõõm väikesest kalast
Pärast pooletunnist hiilimist leidsin ilusa koha. Teadsin, et seal peab keegi all olema. Nii kui sain esimese viske sinna auku teha, hakkas minu üllatuseks rabelemine kohe pihta. Lant (Savage Gear hõbe-must nr 2 pöörlev) jõudis vaevu vett puudutada, kui juba oli minu esimene kala pärast õnnetust selle rakendusega otsas. Olin nii kuradi õnnelik!
Väsitasin kala, lasin tal oma „küünlaid“ teha ja imetlesin teda seal teiselpool spinningut. Nähes, et see nooruke forell on juba väsimas, kastsin käe vette ja tõstsin ta korraks kaldale. Kaldale seetõttu, et tahtsin seda erilist hetke jäädvustada. Panin telefoni esimese kännu otsa ja lülitasin ta taimeri peale, et telefon saaks automaatselt pildistada. Ja kui pildid tehtud, tegin sellele forellile musi, kes minusse veel rohkem enesekindlust oli süstinud. Ning lasin tal seejärel oma teed minna.
Pärast õnnetust polnud ma veel end nii hästi tundnudki. Pärast sellist „fiilingut“ otsustasin oma jalutuskäiku selle pisikese forellinire ääres reipalt jätkata. Päeva lõpuks sain kätte veel kaks forelli (nemadki ujuvad edasi ) ja kaks forelli suutsin meelitada oma nina ette, kes koheselt siiski ära ehmusid.
Võin julgelt väita, et see forell juuresoleval pildil oli minu elu kala – seda mitte tema mõõdu pärast (oli teine ju üsnagi väike), vaid elu kala tegi temast see, et just tema suutsin ma pärast õnnetust ja sellises olukorras esimesena tabada. 


***

Minu suurimad kalad enne õnnetust:

AHVEN. Kaal 1350 g. Püütud Peipsi järvest Savage Gear`i hõbe-musta pöörleva nr 3 suurusega. Kui pärast haakimist sõit pihta hakkas, ei saanud aru, kellega tegu on... Eluka väsitamiseks kulus omajagu aega, aga kaldale ma ta sain.
HAUG. Püütud Mustjõest Savage Gear`i kuldse-musta pöörlevaga suuruses nr 2. Kala kaalus 4,2 kilo ja sõitu tegi tubli 10 minutit. Ritv oli DAM, testiga 0–12 g.
HARJUS. Minu suurim harjus, kaaluga 1,2 kg. Kala tuli otsa forellipüügil Vaidava jõe kärestikult. Rabas Savage Gear`i kuldset-musta nr 2. Sõitu tegi visalt!


Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

.
07.11.2014
07.11.2014 15:32
0
9
Täitsamees oled!!!Sügav respec!
07.11.2014 15:40
0
6
at1969- tänud. Usun,et iga teine kirglik kalamees oleks minu olukorras sama tubli olnud
07.11.2014 23:09
0
4
Kurat. Sügavaim austus ka minu poolt. Selline lugu on sütitav ka minu jaoks.
08.11.2014 01:13
0
6
Traalmeister- Kui oled juba kõrini sita sees, siis on hilja pead norgu lasta!
 
08.11.2014 03:52
0
3
Väga kiiduvärt tegu,et sa pead norgu ei lasknud ja oma õnnetuse ohvriks ei jäänud. Lugesin sinu juttu uuest kalale ajakirjast ja jäin sügavalt mõttese. Kas mina oleks nii südikas olnud nagu sina. Ega seda ei tea enne kui häda käes. Ja sõbrad peavad ka väga head olema kes sind sellises olukorras maha ei jäta ja koos sinuga edasi lähevad. Olen siin lugenud,et seda forelli on ikka väga keeruline ja raske kätte saada ja sina seda oma õnnetuse kiuste ikkagi suudad. 1000*5 selle eest sulle.
08.11.2014 11:21
0
2
Jatsek- Aitüma. Mis puutub forellipüüki, siis olen isalt(aali123) üht-teist õppinud ka ikka
08.11.2014 14:47
0
3
...kuidas see oligi? Tulgu või pussnuge aga kalale ma lähen ikkagi wink

Mu Lugupidamine ja õnne-rõõmu edaspidiseks !  yes
08.11.2014 14:53
0
2
Ixa- Sul on tuline õigus
 Suured tänud! 
08.11.2014 19:58
0
4
Minagi võtan su visaduse ees noormees mütsi maha. Tean isegi, millised värinad endalgi üle ihu käisid, kui selgrooopil  nibin-nabi vaevu ratastoolist pääsesin.Edu ja päikest sulle siiralt kogu edaspidiseks  soovin, nii kalavetel, kui ka elumere lainetel.
08.11.2014 20:51
0
0
Juurikas- tänud
10.11.2014 22:48
0
1
Tubli poiss!Edu ja jaksu sulle!
11.11.2014 08:04
0
1
Alati imestan neod Mehi kellega on mõni raske õnnetus juhtunud , aga nad ei vingu ja virise, vaid elavad täiesto tavalist elu , au ja kiitus !
11.11.2014 08:14
0
0
Tänud,isa!
Codemasters, kõik, mis ei tapa, teeb ainult.tugevamaks
26.03.2015 17:10
0
0
Natuke hilja kommida; aga sa oled pehmelt öeldes segane laugh
Palun oota