Otsi

Külaskäik Suurte Ahvenate Paradiisi

Oktoobrikuu teine pool ja november on Eestimaal spinningupüüdja jaoks üks nukramaid aegu. Ilmad on sageli külmad ja sajused, vesi on pea kõikjal jahtunud 4-5 kraadini, öösiti ja vahel ka päeval langeb temperatuur miinuspoolele. Lisaks kõigele on ka päev üpris lühikeseks kärbitud. Loomulikult saab ka novembris trollida haugi ning püüda Põhja-Eestis ja saartel lõhet-meriforelli, aga ahvena- ja kohaküttidele on see nõrk aseaine, kirjutab Koit Kikas.
Selle kõige tõttu on täiesti mõistetav, et kui kolm eestlasest kalahullu sattusid käesoleva aasta oktoobri teisel poolel Baskimaale (Põhja-Hispaaniasse) paaripäevasele ärireisile ja sealne äripartner pakkus välja ühe päeva kalapüüki, siis sellest ka tänuga kinni haarasime. Kuna Baskimaa asub Hispaania põhjarannikul, siis arvasime isekeskis, et küllap on tegemist rannapüügi – nn surf fishinguga, kus pikkade ja tugevate 3,5–4,5 meetriste ritvadega visatakse raske tonkarakendus kaldalt kaugele lainetesse. Eestis on sellele kõige sarnasemaks sügisene lestapüük, ainult püütavad kalad on märgatavalt väiksemad.

Baskimaal

Baskimaale lendasime Bilbao lennujaama. Lennuaeg nii Brüsselist kui Frakfurdist on sinna umbes kaks tundi. Otselendu Eestist muidugi pole, ja koos ümberistumisega kulub Tallinnast kohalejõudmiseks minimaalselt viis tundi. Bilbao on Baskimaa suurim, eeslinnadega ligikaudu Tallinna-suurune madalate mägede vahel asetsev linn, kus on muuhulgas ilus kitsaste tänavatega vanalinn, ülikool ja Mercedese kaubikuid tootev tehas.

Baskimaa on ligi kuuendiku Eesti suurune (üle 7200 ruutkilomeetri) ja 2,1 miljoni elanikuga autonoomne piirkond Hispaanias, mis piirneb põhjas Biskaia lahega (on saanudki nime vastava Baskimaa piirkonna järgi), idas Prantsusmaaga ja lõunas-läänes ülejäänud Hispaaniaga. Autonoomsuse Hispaania keskvõimust ja õiguse omakeelsusele saavutasid baskid alles 1978. aastal. Enne seda oli näiteks kohalikel isegi enda baskikeelsete nimede kasutamine rangelt keelatud ja see võis lõppeda vangistusega. Baskimaa suurimad/tuntumad linnad ongi Bilbao, Baskimaa administratiivkeskus Vitoria-Gasteiz, San Sebastian ja härjajooksude poolest tuntud Pamplona.

Saabusime hilja õhtul ja ööbisime lennujaama lähistel hotellis. Kuna tegemist oli suuremat sorti kliendiüritusega, siis olid külalised jagatud gruppidesse ning eri grupid käisid kalal ja ajasid ärijuttu eri päevadel. Meil oligi kalapüük planeeritud kohe saabumisjärgseks päevaks. Hommikul võttis võõrustaja meid hotellist peale ja sõidu ajal saime teada, et kalapüük tuleb kajakkidest mingil siseveekogul. Ilm oli hommikul veidi vihmane ja pilvine, sooja vast 14-15 kraadi ja kajakijutt ei tundunud just eriti ahvatlev. Seda enam, et kellelgi meist sellise kalapüügi kogemust polnud.

Sõidame kalale

Sõitsime ettevõtte kontorisse teise linna Vitoria-Gasteizi, kus meid kohaliku kalagiidi Joseba kätesse usaldati. Joseba rääkis head inglise keelt ja järve poole sõites loomulikult uurisime, kus ja mida püüame. Joseba ütles, et läheme ühele väikesele järvele ja püüda saab ahvenat, haugi ja koha. Aga eriti sundis meid kõrvu kikitama jutt, et järves on üsna tavaline tabada suurt ahvenat, mis kaalub 1,5–2 kg. Oma sõnade kinnituseks otsis Joseba oma telefonist välja sellekevadise pildi ca 2,8 kg ahvenaga. Samuti pidi järves olema koha, kes küll ei kasva suuremaks kui 3-3,5 kg ja haugi, kelle suuremad tabatud isendid on olnud 7-8 kg.

Selles mõõdus haug ja koha on ka Eestis täiesti püütavad. Aga kuna meie kõigi senised ahvenarekordid olid paarikümneaastasele püügistaažile vaatamata 1-1,2 kg vahemikus, siis võib arvata, et selline jutt tõstis olulisel määral meie tuju, adrenaliinitaset ja vererõhku.



Õnneks ei asunud järv kaugel ja peale veerandtunnist sõitu avaneski mägede vahelt vaade eesootavale eldoraadole. Mõnekümnehektarisest järvekesest, mida olime vaimusilmas ette kujutanud, polnud juttugi. Hiljem kaardi pealt uurides selgus, et mainitud „järveke“ oli tegelikult mägedevaheline ja mitmete saartega Embalse de Ullibarri-Ganboa veehoidla, mis oli ligi 9 km pikk ja laiemas kohas 2 km lai. Ehk siis näiteks Saadjärvest poolteist korda pikem ja umbes sama lai. Kuna järv asub looduskaitsealal, siis on sinna kalastama pääsemine väga keeruline – eelnev paberimajandus võtab tükk aega ja oma varustusega kalastama minnes tuleb see nii enne kui pärast desinfitseerida, vältimaks eri liikide sattumist ühest veekogust teise. Õnneks olid meie paberid võõrustajate poolt juba varem korda aetud ja varustus ootas meid samuti kohapeal. Lisaks ei tohi järvest ühtki kala kaasa võtta, seega toimub 100% catch & release ehk „püüa ja vabasta“. Huvitav oli veel see, et giidi sõnutsi ilmus ahven sellesse järve alles 4-5 aastat tagasi, püükidesse alles paari aasta eest, ja tema väide oli, et need suured isendid ongi umbes 4-5 aastased.

Varustus ja kajakid

Kohale jõudes valisime igaüks endale sobiva varustuse. Pakuti eri testiga HART Absolut Toro ja HART Absolut Spin 1,9 – 2,2 m ritvasid, mis olid varustatud sama firma haspelrullidega Absolut S4 2500 ja Ch nr.5 4000. Pakuti ka paari Absolut C1 ja C2 multirulliga ritva, mida meie seltskonnast keegi kasutada ei tahtnud. Giid eelistas ise just multirulle. Kõigil spinningutel oli peal helehall nöör, mis tundus käe all väga peenike ja libe, ja hiljem selgus, et ka piisavalt tugev. Meie küsimuse peale öeldi, et tegemist on Jaapani firma Asari PE nööriga Masaru Round diameetriga 0,12mm ja katkemistugevusega 20lbs (ligi 10 kg). Trosse ei kasutatud – nööri otsa oli seotud ca 50-60 cm pikkune fluorokarbonist liider, mille otsa oli omakorda seotud pöörlata landilõks. Kui püügi detailide kohta küsisime, siis ütles giid, et püük toimub 7-8 m sügavusest ja metall-lantidega, vertikaalse jigimise põhimõttel. Mõte oli selles, et kajaloodiga otsitakse üles väikeste kalade parv, mida saadavad alati mõned suuremad röövkalad, ja lastakse lant neile nina ette. Lantideks olidki valmis pandud 10-20 g ja 6-8 cm erinevat värvi Yokozuna pilkerid. Varustasime end igaüks paari-kolme erineva pilkeriga, sest giidi jutu järgi ei pidavat lante eriti põhja jääma, kuigi kaldad tundusid üpris kivised-kaljused.

Alla paadisadamasse jõudes ootasid meid kajakid. Need olid ühekohalised, mugava reguleeritava istmega 4-meetrised kitsad paadid. Edasiliikumiseks ei kasutatud aere, vaid jalgadega/pedaalidega vändatavat sõukruvi, mida sai madalasse vette sõites ka läbi põhja paati sisse tõsta. Vändata sai nii edaspidi kui tagurpidi, mis tagas kajakkidele hea manööverdamisvõime. Vasakus pardas otse käe all oli tüürimishoob, eespool väike ja hästi tundlikuks timmitud Humminbirdi värvilise ekraaniga kajalood. Paremas pardas olid ridvahoidjad. Istme taga oli panipaik päästevesti ja ühe lühikese aeruga, mida sai vajadusel kasutada madalas vees kaldasse manööverdamiseks. Ühtlase tempoga sõites oli kajaki kiirus 3,5 – 4,5 km/h.



Peale lühikest instruktaaži ronisime kajakkidesse. Kuna Joseba sõnutsi polnud mitte keegi nende klientidest mitte kunagi nende kajakkidega ümber läinud, siis ei hakanud keegi päästevesti selga ajama. Kuni viimased paatidesse ronisid, tegime mõnekümne meetri kaugusel kaldast manööverdamisharjutusi. Vesi oli kergelt rohekas ja läbipaistvus paari meetri ringis. Sügavus oli 12-14 m. Kuna kajalood näitas paiguti kala, siis lasime landid alla, ja kohe jäi keegi ühest landist ilma - lihtsalt jäi põhja kinni ja lahti ei tulnud mingi valemiga ükskõik mis suunast tõmmates. Joseba ise tuli meiega kaasa, kuigi kasutas väntade asemel aerudega kajakki. Nii liikusimegi terve päeva 5 kajakist koosnevas grupis – 3 eestlast, 1 serblane ja kohalik giid Joseba.

Püük algab

Esimene peatus giidi soovitatud kalakohal oli juba 300-400 m eemal saare külje all. Vett oli all endiselt 12-13 m. Landid vajusid üsna kaua. Piki järve puhuv nõrk tuul tekitas väikese triivi ka. Peale paariminutilist tirgutamist saime esimesed kalad – üsna heledad paarisajagrammised ahvenad. Peipsil oleksid need kohe rahuloleva ümina saatel kotti rännanud, aga siin olid ootused palju kõrgemaks aetud, ja C&R toimis ju nagunii. Oli paar landi kinnijäämist ka, aga ühe erandiga õnnestus kõigil kajakiga ümber kinnijäämiskoha sõites ja eri suundadest tirides oma lant ikka kivide embusest vabastada.

Kuna giid nägi, et suuremat kala ei tulnud, siis liikusime paarikümne minuti möödudes edasi. Teel proovisime veel paari kohta, saime mõned võtud ja väiksemad ahvenad, aga ei midagi märkimisväärset. Vahepeal hakkas tuul piki järve vähehaaval tugevamaks muutuma ja tekkis väike lainetus. Kuna sõitsime kajakkidega allatuult, siis see eriti ei häirinud. Peale pooletunnist väntamist hakkas paistma sild, mille lähistel pidid Joseba jutu järgi olema eriti kuumad Suure Ahvena kohad. See andis meile muidugi uut energiat. Veidi enne silda ilmusidki kajaloodi ekraanile väikeste kalade parved. Pidur peale ja landid alla. Kohe järgnesid võtud. Esimese kalana sain paati ca 800 g ahvena, seejärel pisut väiksema. Võtte ja eelnevast suuremaid kalu oli ka teistel. Serblasel, kes püüdis elus esimest korda spinninguga (seni oli vaid õngitsenud), viis korralik haug silla all landi minema. Kas oli sõlm vilets või sidur liiga kinni, aga jagu ta sellest sai.



Proovisime silla ümbruses veel mitu triivi, aga erilist edu enam polnud. Kuna Joseba oli juba edasi sõitnud, siis liikusime talle järele. Sillast 500-600 m edasi vana mahajäetud kiriku külje all oli kunagi olnud küla, mis tammi loomisega 50 aastat tagasi vee alla jäi. Kajalood küll mingeid hooneid all ei näidanud, kuid põhi oli ebatasasem ja oli mitmeid järske üleminekuid ja tõuse 8 m pealt 5 m-ni. See oligi meile lubatud suurte ahvenate koht. Juba esimeste triividega hakkas üht-teist toimuma. Algul saime mõned 700-800 gr ahvenad. Siis ründas mu lanti keegi, kes ei tahtnud erinevalt ahvenatest eriti pinda tulla. Oligi seltskonna esimene koha, nii 1,2–1,3 kg. Üksteisest möödudes arutasime, et siin oleks ju ideaalne ka silikooniga püüda – paadunud jigitajad nagu me olime.

Haugid ja suured ahvenad

Vahepealsete triividega oli Indrek järjest kahest pilkerist ilma jäänud. Kusjuures võttu tundmata. Joseba arvates oli nöör nõlval vastu jõekarpi puutunud, millel pidid olema väga teravad servad. Kuna Indrekul olid pilkerid otsas, siis võeti ette Joseba landikarp. Indrek kasutas juhust ja kauples endale paar kõrinaga hõbedast Hart Absolut Soft Shad silikooni, mis olid küll suhteliselt suured ja kerge peaga, sest raskemaid polnud Josebal lihtsalt paadis kaasas. Kuna tuul oli 5-6 m/s ja triiv seetõttu üsna kiire, siis pidime peale 200-300 m triivimist jälle sama maa vastutuult väntama ja kala otsima. Vastutuult aeglaselt sõites ja kalaparve leides püüdsin kajakki kalaparve kohal hoida, et lant parve juurde lasta. Olin seal veidi majandanud, kui toimus korralik rabamine ja sidur hakkas laulma. Mängisin mitu minutit, kala tuli lähemale ja siis vedas taas tublid meetrid nööri välja. Lõpuks sain pinda. Haug, silma järgi 5-6 kg kindlasti.

Samal hetkel hõikas Indrek paarikümne meetri kauguselt, et tal ka korralik kala otsas. Ujutasin haugi ümber kajaki ja ootasin, mis kala Indrek pinda saab. Erilist pildistamishuvi selle haugiga polnud, ja paati laamendama ei tahtnud teda ka tõsta. Haug oli ju märksa pikem kui kajaki laius, ja ega seal jalgade juures eriti ruumi polnudki. Kostiski hõige – „Ahven, SUUR!“ Vajutasin pedaalid põhja ja sõitsin haugi landi otsas järele vedades Indreku kajaki juurde. Ahven tundus ikka tõsine päts. Joseba lendas ka kohale, endal ees õnnelik nägu stiilis „no eks ma öelnud“, ja hindas kala 1,6-1,7 kg kanti. Kuna kaalusid üheski paadis ei olnud, siis ei saanud kalu täpsemalt kaaluda. Rohkem räägiti pikkustest.



Indrek läbis kohustusliku pildistamisvooru, Joseba sai peale seda ka minu haugi pildile, kui ma tal lanti lõuast lahti päästma hakkasin. Äkki ei tahtnud keegi enam väga pilkeritega püüda, Indrek oli suure ahvena ju silikooniga saanud. Joseba piirati sisse ja tema landikarbis lasti korralikult aadrit. Igaüks sai paar erinevat silikooni, mis olid küll selle sügavuse ja triivi jaoks veidi kergete peadega. Püük jätkus osaliselt juba klassikalise jigitamise meetodil – astmelise kerimisega. Varsti sai oma esimese koll-ahvena kätte ka Priit. Loomulikult järgnesid pildistamishetked ja telefonikõne Eestisse sõbrale stiilis: mul ujub siin paadi ümber praegu ahven, kes on sama suur nagu Emajõe latikas…

Muudkui tuleb

Varsti sai Indrek teise suure ahvena, siis kolmanda. Priit vastas samaga. Latt kerkis juba 1,8 kg-ni. Osa suuri ahvenaid tuli poolest veest – kui kajalood näitas söödakalade parve põhjast 2-3 m kõrgemal, siis tasus lasta lant põhja, teha 3-4 kiiret vändapööret ja järgnes võtt. Mõne aja pärast oli Josebal põhjust ka serblase esimest ahvenapätsi pildistama sõita.

Vahepeal käisid meid mootorpaadiga külastamas kohalikud politseinikud. Joseba suhtles nendega, ja meie olemasolevaid kalastuslube näha ei küsitud. Ise vahetasin peibutisi ja kohti, aga suurt ahvenat ei tulnud ega tulnud… Loomulikult algas varsti traditsiooniline küsimine, kus siis minu suured ahvenad on. Õnneks saabus peagi mootorpaadiga meie lõunasöök, mida sõitsime nautima kaldale, poole kilomeetri kaugusele vaiksesse lahesoppi. Vahepeal kogunenud pilved hajusid ka jälle päikese eest laiali. Lõunasöögi toojad olid Joseba tellimusel kaasa võtnud ka end juba tõestanud värvidega Harti Absolut Soft Shad kõrisevaid silikoone (mis olid hommikupoole enamiku suuri kalu toonud) ja raskemaid 20-25 g jigipäid, millega kõik püüdjad end nüüd märksa paremini varustada said. Keha kinnitatud, sõitsime püügikohta tagasi.

Kohe esimese triiviga suutsin landi põhja kinni saada ja sellest ilma jääda. Kuigi lisaks lantidele oli igaüks lõunalt kaasa saanud ka paar juppi fluorokarbonit liidrite jaoks, siis mõtlesin, et suure ahvena jaoks pole seda ju vaja ja jätsin selle otsa sidumata. Paar minutit hiljem ühe nõlva kohal, kus oli all suur kalaparv, tuli otsa tõsiselt suur kala. Sõitis paadi alt päris kaugele, sidur laulis esimestel sööstudel ikka hulk aega, enne kui sai hakata nööri natukenegi sisse võtma. Ise mõtlesin kogu aeg, et mul pole ju landi ees haugihammaste eest kaitsvat fluorokarbonit vahel… Trall kestis mitu head minutit. Kala oli üllatavalt jõuline. Lootsin juba, et tegemist on suure kohaga. Mitmel korral tegi mitmeastmelisi sööste. Kui juba tundsin, et kala hakkas väsimuse märke ilmutama ja sain ta nina paadi poole ning paarkümmend meetrit nööri tagasi kerida, siis tegi kala järsu pöörde, nöör käis ilmselt hammaste vahelt läbi ja läinud ta oligi.. Ikkagi haug oli siis…

Haug võtab endiselt

Kirusin end mõttes hulk aega, aga tagantjärele tarkus on ju ikka täppisteadus. Sidusin siis nüüd fluorokarboni otsa, panin külge järelejäänud kollase seljaga silikooni ja jätkasin püüki. Umbes 10 minutit hiljem oli paadi all korralik võtt ja paari minuti pärast pladistas minu paadi juures ka korralik ahvenapäts. Priit oli lähedal ja tegi pildi, kala oli sealse suure ahvena „standardmõõdus“ 1,6-1,7 kg. Mõõtsin kala käepäraste vahenditega ära – koos sabaga 48 cm. Päev oli päästetud ja teised kiibitsejad vaikima sunnitud.




















Vahepeal tuli ka teistelt järjepannu uudiseid. Haug oli õhtupoolikul järjest aktiivsemaks läinud. Nii Indrek kui Priit olid mõlemad kätte saanud 6-7 kg haugi, lisaks hulga väiksemaid. Indreku kajakk rüüpas suurt haugi tagasi lastes isegi pardaga vett.

Tuul oli endiselt tugev, vahepeal püüdsime üksteisest paari-kolmesaja meetri kaugusel. Sõitsin tükk maad vastutuult ja kaldast veidi kaugemale. Leidsin korraliku kalaparve, mis oli põhjast paar meetrit kõrgemal. Kohe, kui landi alla lasin ja põhjast üles tõstsin, järgnes korralik võtt. Võngete järgi sain aru, et ahven, ja märksa jõulisem kui eelmine päts. Kerisin kõrgemale, ja äkki pääses kala paar meetrit enne veepinda lihtsalt otsast… Kirumiseks polnud aega, kalaparv oli endiselt all. Tegin paar pedaalipööret vastutuult ja lasin landi alla. Uus ahvenavõtt, aga kala märksa väiksem. Sain pinda ja paati. Kaalu vast 1,2 kg kandis, pikkust 44 cm. Pladistas veidi paadis, enne kui tagasi vette pääses.

Vahepeal oli teistel järjepannu väiksemaid, ca 1,5-2 kg hauge tulnud. Priit rääkis midagi juba kümnendast haugist. Sekka viskas ka mõne väiksema, 700-800 g ahvena. Siis hõikas serblane Stefan Josebat kohale ja pildistama. Joseba läks ja hõikas meile, et päeva suurim ahven, 2 kg täis ja üle 50 cm. Olime just tükk maad vastutuult eemale sõitnud. Hakkasin tagasi liikuma, et seda ise ka näha ja pildistada, aga Stefan lasi kala enne tagasi kui kohale sain. Suurepärane püügipäev hakkas vaikselt õhtusse veerema, aga keegi ei mõelnudki lahkumisele.

Taaskohtumiseni!

Eemale kaldale ilmusid üksikud kalamehed. Joseba sõnul olid need kas kohalikud või rumeenlased (tundus olevat nagu kohalik sõimusõna hoolimatu ja lagastava inimese kohta), kes üritavad kaldalt loopides kala saada, ja hoolimata kaasavõtmise keelust peidavad selle kala siis kivide vahele ja õhtupimedas viivad salakesi autosse.

Päike langes madalamale, aga kala jätkas endiselt võtmist. Priit oli minu paadist paarikümne meetri kaugusel, kui sai ligi kilose koha. Järgmise viskega tuli otsa ca 1,6 kg ahven, veel järgmisega ca 1,5 kg koha…  Mõni minut hiljem sain ka ise samast kohast veel ühe ahvenapätsi, umbes samas suuruses nagu esimese. Pikkust oli isegi 49 cm. Nüüd oli ka Joseba lähedal ja sai pildistada. Rääkis 1,6-1,7 kg kaalust.

Peale kella 18-t vajus ahvena võtt vaikselt ära, väiksem haug rabas lante järjekindlalt edasi. Õnneks tuli poole tunni pärast meile mootorpaat järele ja kajakid pandi sellele nööriga sappa. Jalg oli tundidepikkusest väntamisest nii pehme, et vaevalt me seda nelja kilomeetrit oma lähtebaasi oleksime vastu tuult ja lainet alla paari tunni läbinud. Emotsioonid olid laes, selline kalapüük tundus isegi taganjärele üpris uskumatu ja juttu ning tunnete jagamist jätkus veel päevadeks.



Järgmise päeva õhtul enne Vitoriast lahkumist sõitsime veel korra järve äärest läbi, et võtta peale leedukas ja venelane, kes sel päeval püüdmas olid. Hea oli ka nende värskeid emotsioone kuulata, kuidas pool tundi enne äratulekut oli 10 viset järjest võtt jne. Suuri ahvenaid said nemadki. Hauge oli märksa vähem. Samas neid järvelt tagasi oodates võtsime nagist ajaviiteks spinningud ja Indrek sai ka kaldalt neljanda viskega ca 5 kg haugi, mille kõrval püüdnud rumeenlased oleks meeleldi kohe kotti ajanud. Haug läks muidugi tagasi.

Kokkuvõttes oli suurepärane kalapüük ja suurepärane reis. Ja arvestades ilusat madalate mägedega loodust, Eestist veidi soojemat ilma, suurepärase hinnaga parimat punast veini (Navarra on üks Baskimaa provintsidest ja Rioja on kohe naabruses), kvaliteetset steak´i ja värskeid mereande ning kohaliku rahva sõbralikkust ja külalislahkust tegime kindla otsuse, et see külaskäik ei jäänud kindlasti viimaseks. Ja suurimad ahvenad pididki tegelikult kõige paremini näkkama aprillis. Nägemiseni, Baskimaa! Ahvenad, kasvage vahepeal veel suuremaks! We will be back!

Lühendatud variandis ilmunud ajakirja Kalale! 2015.a novembri/detsembri numbris.
 
19.11.2015
25.11.2015 11:58
0
1
yesyesyes
27.11.2015 17:01
0
0
Igati lahe ja asjalik pyygikirjeldus.Ma sääl lainetes nende  tonkadega jamasin ja kalad pold ka eriti väiksed
jube hambulised ja jõulised,oleksite selle ka pidanud järgi proovima.Ei ole mingi lestapyyk eestis
Põhimõtteliselt iga kaljunuki pealt saab väikseid peopesa suuruseid hambulisi lapikuid kalu
Ja mingeid räime sarnaseid...pakse vorste.Vette ei soovita kalju ääres palja jalu ronida,julmalt siilikuid täis.
27.11.2015 21:54
0
1
See on muidugi ilmselge vale: Oktoobrikuu teine pool ja november on Eestimaal spinningupüüdja jaoks üks nukramaid aegu. 

Vastupidi - siis just spinningumees korralikku kala saama hakkab!
29.11.2015 19:18
0
0
oi Lanno, ajad kadedaks rsk!
28.12.2015 23:15
0
0
..nukramaid aegu ja talvel minge sinna kus teised püüavad!!!laugh
Palun oota