Otsi

Püügisoovitus: Keeri järv

Tartust 15-minutilise autosõidu kaugusel asuv Keeri on Tartumaa kalastajate seas väga populaarne koht ning tuntud oma suurte ahvenate ja haugide poolest. Kuidas neid järvest välja meelitada, sellest kirjutab eelkõige feederdaja, kuid ka tugeva talikalastajana tuntud Sten Urbanik. 
Järv koosneb kahest osast: suurest ja väiksest Keerist. Ligipääs järvele on võrdlemisi halb. Kõige lihtsamini pääseb Keerile ligi Tartu–Viljandi maanteed pidi, pöörates Rõhust vasakule, sõites edasi umbes 4-5 km ja siis uuesti paremale pöörates otse, kuni jõuate peaaegu ühe talu hoovi. Jaani juures parkimine on lubatud, ent väikese tasu eest. Enamik rahvast ründab järve sealtkaudu.

Parim ahvena võtt on enamasti esimese jääga. Julgemad mehed ründavad siis väikest Keerit teiselt poolt järve, kuhu saab ligi Võsivere kaudu. Esimesed kalastajad on järvel juba 3-5 cm jääga, kasutades tõukekelke. See järve osa jäätub kõige esimesena ja võib noore jääga anda väga ilusaid saake, parematel aastatel isegi 10 kg kanti. Sügavust on seal 2-3 meetrit ja põhi on suhteliselt heinane, aga kannatab püüda. Suurem osa püüab põikidega, aga väga hästi töötavad ka püstisikud. Ka stinger on tegija. Esimese jääga tasub olla väga ettevaatlik, sest pea igal aastal kukub keegi mõne nõrgema koha peal läbi jää. Kahtlased kohad on Elva jõe sisse- ja väljavool.

SUUREL JÄRVEL. Jää paksenedes liiguvad mehed mööda kahte järve ühendavat kaela suure järve poole. Osa unnamehi püüab elussöödaga just kaela piirkonnas, kus päeva jooksul võib tabada mitu haugi. Julgemad sikuga püüdjad liiguvad Elva jõe suudme lähedale, kus mõnel aastal on saadud väga ilusaid ahvenasaake, kümmekond kilo mehe kohta. Suurimad ahvenad võivad ulatuda kilo kanti. 200–300-grammine ahven on mõnel aastal täiesti tavaline. Viimastel aastatel on ahven jäänud väiksemaks ja võtt kehvemaks, võrreldes eelnevate aastate püükidega.

Kui jää on piisavalt tugev, tulevad esimesed mehed juba Jaani juurest üle järve, kaela juurde püüdma, mis on ka üks populaarsemaid kohti. Sikumehed liiguvad rohkem ringi ja otsivad kala ääripidi või isegi täiesti keskel, kus on samuti tabatud ilusaid kalu. Palju püütakse põiklandiga, suureks hitiks sellel järvel on Rapala nn suitsuahven ja stinger. Suureks abiks on tõukekelk, sest järv on suur ning jalgsi liikumine võtab kõvasti aega ja päevad on lühikesed.
Kirbutajad on rohkem paigal ja enamik neist jääb kaela kohale püüdma, leotades samal ajal undasid. Üks osa mehi on keskendunud vaid haugipüügile elussöödaga ja juba järvele saabudes on neil elus kala kaasas. Nende lemmikkohad on kaela juures, mõnes rootaguses sopis või hoopistükkis keset järve, kus nad üritavad püüda trofeehaugi. Suurimad haugid, mis Keerilt saadud, on 10+ kg.

Kala paistab selles järves jaguvat, üheks põhjuseks on arvatavasti hea ühendus Suur-Emajõega Elva jõe kaudu, mis ei lase järve ummuksisse jääda ja teeb sellest hea kudeala. 
25.01.2016
29.01.2016 21:57
0
1
yesyesyesbroken heart
Palun oota