Otsi

Ahvenapüügist õngega

Õngega on ahvenat saanud arvatavasti igaüks, vähemalt lapsena ja kas või oma elu esimese õngitsemise käigus. Kui mitte ühtegi muud liiki kala kätte saada ei õnnestu, siis sõrmepikkust ahvenat ikka. Kuidas aga õngega suuremat ahvenat püüda, õpetab staažikas Viljandi kalamees Are Moora.

Paljud arvavad, et ei ole midagi lihtsamat, kui õngitseda ahvenat – tuleb teda ju praktiliselt igalt poolt, kui ussiga püüda, ja midagi väga keerulist selle juures ei ole… Osaliselt on see muidugi tõsi, aga ka siin tasub tähele panna mõningaid lihtsaid reegleid.
 
Minu lemmikkohad
Võrtsjärv on ahvena õngitsemiseks väga hea koht, samuti Pedja jõe alamjooks, eriti ristumiskoht Emajõega. Peipsi muidugi, aga ka Viljandi järv ja näiteks Karula järv.
 
Kust kala otsida?
Suuremates veekogudes hoiab ahven puhtamatesse kohtadesse – kui põhjal on liivased, kivised või savised alad, siis võiks teda sealt otsida. Kivivared ja nende ümbrus on samuti kindlasti üks ahvena meelispaiku. Kui kuskil keset vett on rohusaar, siis tähendab see madalat kohta ja selle ümber on ka ahvenat. Otsida tasub selliste saarte ümbert astangutelt.
Kui kala ennast näha ei ole, siis tasub alustada püüki põhja pealt. Mida passiivsem on kala, seda rohkem hoiab ta põhja lähedale ja toitub seal. Kui kala on aktiivne, võib püügi sügavust vaikselt ülespoole timmida. Kui näete, et ahven käib pinnas ja ajab maimu taga, siis ei ole muidugi mõtet põhja pealt püüda.
 
Millal?  
Külmema veega, varakevadel ja hilissügisel, on aeg, kui isegi suur ahven ei taha võtta lanti ja eelistab ussi. Keskmist ja väiksemat ahvenat saab ussiga kindlasti ka kesksuvel, sooja veega. Maimuga saab ahvenat edukalt püüda aasta läbi.

Millega?
Ussidest võib kasutada nii sõnnikuussi, mullaussi kui ka ööussi. Ööussiga tuleb ahven väga hästi augustis-septembris. Muidu tasub eelistada sõnnikuussi. Eriti hea on sõnnikuussi kasutada koos kärbsetõuguga – uss liigutab ennast aktiivselt, tõugu hele värv püüab kala pilku visuaalselt.
Maimu on kõige lihtsam püüda spetsiaalse maimukahvaga. Umbes meetrise läbimõõduga kahv tuleb lasta veekogu põhja ja natuke sööta sinna peale visata, maim koguneb kahva peale seda sööma. Kui nüüd kahv kiiresti üles tõsta, saab püügiks vajaliku maimukoguse kätte. Niimoodi talitades olen saanud ühe tõstega üle saja maimu.
Vahel kasutatakse söödana ka krevetti ja isegi suurt tiigerkrevetti – eriti tahab ahven sellist sööta kohe pärast kudemist. Ent ka näiteks sügisel püütakse Hiiumaal kanalitest ringirändavat ahvenat krevetiga, boonuseks see, et enamasti saab ühe krevetiga päris mitu kala ning ka kiirus: saab kala kiirelt otsast ära ja kohe sööda vette tagasi saata.

Ritv
Sõltub sellest, kas püüate lihtkäsiõngega või rulliga käsiõngega. Mina eelistaksin rulliga õnge pikkusega 4-5 m.
Lihtkäsiõnge pikkus sõltub sellest, kas püüda kaldalt või paadist. Kaldalt püüdes võiks olla pikem, nii 6 m, paadis 4-5 m.
 
Rakendus
Pealiin võiks olla 0,2 mm tamiilist, lips 0,15–0,18 mm. Lipsu pikkus on klassikaline: nii pikk, kui on kala, mida püüdma minnakse. Ehk siis üle 25 cm pole erilist mõtet kasutada.
 
Kork
Kui püüda jõest, siis tasub kasutada allapoole väljavenitatud tilga kujulise kerega korke, need on mõõdukas voolus stabiilsemad. Kui püük käib suurema veekogu peal, järves või meres, tuleb arvestada lainetusega ning kasutada ülespoole väljavenitatud tilga või munakujulise kerega korke. Korkide kaaluvahemik võiks olla 4–6 g.
 
Konks
Maimuga püüdes võiks konks olla nr 4–6 ja pikema säärega. Miks pikema säärega? Kuna ahven on ablas kala ja neelab sööda kiiresti alla, siis sellise konksu saab tema kurgust kergemini kätte. Konks aetakse maimul eest ülemisest mokast läbi, ots ninaaugust välja. Nii püsib maim kõige kauem elusana otsas.
Ussiga püüdes oleneb ussi suurusest – ei saa ju ööussi ja sõnnikuussiga püüdes sama konksu kasutada. Ööussiga soovitaksin konksu nr 1–2. Kui on väiksemat sorti sõnnikuuss, siis konks 6–8.
 
Mängitamine 
Õngepüügi juures, kui ei ole just sissesöödetud koht, tasub alati sööta kergelt mängitada. Õrnalt ja mitte pidevalt. Latikas näiteks ei armasta, kui sööt kogu aeg liigub, tema tahab, et see lebaks põhja peal. Samas, sööda asendit tuleb ikka muuta. Ka ahvena puhul on tähtis sööta vahel liigutada: 10–20 cm laugelt tõsta ja lasta tagasi vajuda.

Veevoolus, jões või ojakeses liikuvat õngerakendust on kasulik aeg-ajalt kergelt pidurdada, sel ajal kerkib konksu otsas olev sööt kõrgemale. Kui lõpetame pidurdamise, vajub jälle allapoole.
 
26.06.2016
Palun oota