Otsi

Koha unnapüügist

Tartu kohaspets Koit Kikas kirjutab äsja ilmunud raamatus "Koha. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid." tonka- ja landipüügi kõrval muuhulgas ka unnapüügist.
VALI SOBIV PÜÜGIVIIS. Hästi jämedalt jaotades võib kohapüügiviisid jagada kahte suurde gruppi – loodusliku söödaga püügiks ja landipüügiks. Looduslikku sööta kasutades on tulemuslikud eelkõige unnapüük ja tonkapüük.

UNNAPÜÜK. Selleks sobivad suurepäraselt haugipüügil kasutatavad ketasunnad või nende puudumisel nn „pudelunnad“. Mõlemal juhul on unnale keritud 1,5–2 kordse veekogu maksimaalse sügavuse jagu õngenööri (7 m sügavuse järve puhul nt 11–14 m), mille üks ots on seotud unna külge ja teises on raskus ja konks. Kohapüügil pole trossi kasutamine vajalik, sest koha ei suuda erinevalt haugist oma hammastega õngenööri kahjustada. Kui püügipiirkonnas on palju haugi, siis võiks trossi ikkagi kasutada. Ise kasutan undadel tavaliselt 0,35–0,4 mm monofiili, see on piisavalt tugev ja puhverdab vajadusel ka suure kala tõmbeid. Ja alati võib pikkade ja tugevate sööstude korral ju unna taas vette visata, kui nööri pikkust väsitamiseks napib. Kohapüügil tasub kasutada kaheharulist konksu nr 4 või nr 2 ja rakendada seda söödakalale lõpusekaane alt kala vigastamata nii, et konksuharud jäävad kala suust välja. Selleks lükatakse trossi landilõksuga ots või tamiili otsa seotud aas ettevaatlikult söödakala lõpusekaane alt sisse ja suust välja, kinnitatakse konks ja tõmmatakse seda niipalju tagasi, et kala suust jäävad välja vaid konksuharud. Selliselt püsib söödakala kauem aktiivsena. Samuti haakub koha, kes rabab söödakala reeglina just pea poolt, kindlamini otsa. Peale võttu tasub neelamiseks aega anda, sest koha pole looduslikku sööta neelates eriti kapriisne ja neelab konksu sageli üsna sügavale. Kohapüügil rakendatakse und suhteliselt põhja lähedale, jättes söödakala mitte üle 50 cm põhjast kõrgemale. Koha on põhjakala, ja veepinna lähedale jahti pidama tõuseb ta lühiajaliselt vaid videvikus. Söödaks sobib suurepäraselt väike koger või vastavast veekogust püütud väiksepoolne kala – särg, nurg, ahven või isegi kiisk. Viidikas on küll koha lemmiktoit, kuid unna otsas sureb viidikas väga kiiresti ja selline passiivne und püüab kala märksa vähem.

Kuna undadega püütakse paadist ja need on ankurdamata, siis tuleb kogu püügi vältel jälgida tuule suunda ja selle muutumist ning unnad vajadusel ümber tõsta. Unnad on efektiivseks vahendiks just väiksematel järvedel püüdes, sest järvel mõjutavad unna liikumist vaid tuul ja söödakala. Lisaks pole seal vahemaad liiga pikad ja kala on kergem üles leida. Tänu sellele on undade õigetes kohtades püügile panekuga võimalik läbi kammida päris suur veteala, eriti kui paadis on kaks-kolm püüdjat. Eestis on lubatud samaaegselt püüda kuni 3 püügivahendiga (antud juhul siis unnaga) iga püüdja kohta. Kui mingis piirkonnas saadakse kohavõtte, siis tasub undasid uuele ringile viies neid sinna rohkem kontsentreerida. Väiksema ja keskmise suurusega koha on parvekala, kes asub veekogus väga kindlates kohtades. Oluline ongi sellised kohad üles leida – reeglina toimivad need ka järgnevatel kalastuskordadel ja -aastatel. Seega on veekogu hea tundmine kohapüügil väga oluline eelis.

Lugu on ilmunud raamatus "Koha. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid." juunis 2016. 
30.06.2016
Palun oota