Otsi

Liikumisvahendid jääl: motokoer I

Motokoera kasuks otsustasin eelkõige seetõttu, et see mahub täpselt Ford Rangeri kasti, ja muu püügivarustuse saab veel selle kõrvale pakkida, ütleb foorumikasutaja Sah11b, kel motokoera kasutamiskogemust kolm aastat.

Kõlab uskumatult, aga olen autosse pakkinud lisaks neli meest koos varustusega. Sobitamine võtab muidugi ligi pool tundi aega. Olen näinud, et ka universaalkerega Passati pagasnikusse läheb koer ilusti, kui tagaiste maha keerata.

Varem sõitsin „soomekaga“, selle probleemiks oli vähene mahutavus. Üsna tülikas oli puuri, kalastuskasti ja vähe suuremat kalasaaki sinna peale kombineerida. Samuti jäi ka tegevusraadius näiteks Peipsi puhul liiga väikeseks. Ja ega ta mul väga väikeseks ka kokku ei käinud.

Saan vajadusel „koera“ ka üksi autokasti ja kastist maha, ta kaalub u 85 kg. See on ka viimane piir, mida üksi ilma abivahenditeta olen auto peale saanud. Kui panna kaldus lauad kasti najale, siis saaks raskema riistapuuga ka üles sõita.

Kasutan 9 hj mudelit, suurem poleks enam kasti mahtunud. Alati võiks võimsam olla, aga ka sellega saavutab kiiruse üle 25 km/h, mis on täiesti piisav isegi Peipsil ja Pärnu lahel. Üle tunni pole seni ühtegi püügipaika liikunud.

TÖÖKINDLUS ON OK. Üldiselt olen töökindlusega rahul. Vaid üks kord oli probleem, kui „koer“ hooajal esimest korda jääle minnes ei käivitunud. Põhjuseks oli vana bensiin paagis + kondenseerunud vesi. Miinuskraadidega Pärnusse sõidul jäätus midagi karburaatoris ära. Ja ei saanudki käima. Pärast soojas sulas üles ja käivitus ilusti. Nüüd panen talvel viimase paagitäiega ka törtsu konservanti.

Motokoera ainsaks miinuseks on ehk see, et ta ei talu väga suurt kaldenurka. Rüsijääl liikudes peab seda silmas pidama, muidu kipub aparaat välja surema.

Mälu järgi olen „koeraga“ suutnud kõige rohkem ära vedada viis meest. Üks otse koeral, mina esimeses kelgus, siis veel kaks plastkelku järel ja lõpuks „soomekas“.

Kõik sõltub jääoludest. Kõige hullem on klaasjää. Põhimõtteliselt saab „koer“ kiiruse üles ja siis muutub juhitamatuks, iga pidurdus lõpeb spinniga. Ja pidurdusteekond on ikka kümnetes meetrites. Olen mitu korda koera niimoodi külili saanud. Teine hull asi on värske kohev lumi klaasjääl, siis on raskusi kohalt minema saamisega. Vesi, sulp ja lörts ei sega, kui kombe vett peab. 15 cm vees olen sõitnud.

Enne motokoera ostu mõtlesin tõsiselt ka saani ja ATV peale. Paraku tähendab see järelkäru ja hoiuruumi, mida mul kahjuks võtta polnud. ATV peab talioludes kindlasti olema roomikutega, vastasel juhul on läbivus nõrk, sobides ainult kinnitallatud lumele või siledale jääle. See ajab aga hinna päris kosmosesse. Saan on kindlasti kiirem, samas kui osa mehi kelguga taha panna, muutub kiirus „koeraga“ täiesti võrreldavaks. Peipsi saanitaksod liiguvad u 30–40 km/h.
„Koera“ eeliseks on kõige väiksem erisurve, mistõttu saab sellega sõita ka lumel, kus jalgsi põlvini sisse vajud. Samuti on seda võimalik kahe mehega suurematest rüsidest üle tõsta.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 16 jaanuaris 2016.
13.12.2016
Palun oota