Otsi

Püügisoovitus: kevadine merikapüük Tallinnast läänes

Fanaatiline merikapüüdja Erik Normak, siinses keskkonnas tuntud ka kui kotkas1000, jagab tähelepanekuid kevadisest punasepüügist Tallinnast läänes. Artikkel on pikem versioon ajakirja Kalale! märtsinumbris ilmunud püügisoovitusest. 

Viimaste aastate pehmed talved on pakkunud merikameestele võimaluse libiseda sügisesest hooajalt kevadisele nii, et merikapüügist puhata mahti väga ei jäägi. Meri jäävaba, õhu temperatuur tiirutab 0 °C ümber ja kuigi meri jõuab üsna maha jahtuda, kohati isegi alla nulli, siis käesolev talv on näidanud, et isegi nii külmas vees on merikas täiesti olemas. Ole ainult mees ja püüa kinni, kui tead, kust kala otsida ja oskad ta võtma meelitada. Selge on see, et kerge see ei ole, kuid isegi õrn lootus hoiab kangemaid mehi jätkuvalt mere ääres. Suurem enamik kalameestest aga ei viitsi uimast ja nigela võtuga kala taga ajada ning nad ootavad imedeaega, kevadet.

MILLAL? Minu jaoks algab kevadine hooaeg kohe, kui vesi hakkab soojenema. Esimesed päikeselised tuulevaiksed päevad, õhutemperatuur on päeval 6-7 °C ning juba mõne aja möödudes võib ilmateenistuse veebilehelt täheldada veetemperatuuride soojenemist. 2-3 °C on juba temperatuur, mis paneb ogaliku ja räime madalas liikuma ning ablas punane tuleb kohe järele. Üks elu ägedamaid merikapäevi oli paar aastat tagasi märtsi esimeses pooles, kui ühel päikesepaistelisel päeval läksime sõber Tiiduga Paldiskisse ning esimese poole tunniga olid meil kaldal 3,0 ja 3,4 kg kaaluvad merikad. Kala oli peale nende veel näha ning paari tunni möödudes sain ka teise 3 kg kala kaldale. Merikas oli väga madalas kivide vahel ja ka ogalikku oli palju liikvel tookord. Kui paljude jaoks oli hooaja algus veel vähemalt kuu aja kaugusel, siis meie jaoks oli see just alanud suure pauguga.

Tööl käiva inimesena käin kalal siis, kui saan selleks aega, ehk reeglina nädalavahetustel. See omakorda ei lase eriti ilma valida ning kui vähegi lubab, siis tuleb minna. Minu jaoks peab kalapüük olema nauditav mitmest aspektist ja mingist mugavuspiirist ei ole ma nõus üle astuma. Elu on näidanud, et ei ole ka väga mõtet. Paduvihmaga ei ole ma saake täheldanud ja ka liiga tugev peale käiv tuul ning liigkarvane meri ei meelita minu meelest kala randa. Vähemalt on senine kogemus näidanud, et saagikus on kurja ilmaga olematu isegi siis, kui õnnestub selget vett leida. Liiga tihti on tulnud ette olukordi, kus vägisi ajad ennast mere äärde, otsid mööda rannikut ringi sõites püütavaid kohti ning mõne aja pärast keerad otsa kodu poole tagasi. Mis siis, et juba hommikul silmad lahti tehes on selge, et täna asja ei saa, aga ikka oli vaja minna.

Päikesega on lugu selline, et kui ma muudes olukordades päikeselise ilmaga merikapüügi edukusse väga ei usu, siis kevadel on lugu teine. Olen arvamusel, et kala otsib soojemat vett ning päev otsa päikese käes soojenenud seisva veega lahesopp võib õhtuks immeliseks Mekaks muutuda.

MILLISE TUULEGA? Lääneregioonides püüdmas käies olen aru saanud, et seal ei kehti toova tuule teooria nii hästi kui mujal. Nii Lahepera lahes kui ka Paldiski lahes on parimateks tuulteks minu kogemusel alati lääne-edela tuuled. Mida kauem sama kandi pealt puhunud on, seda parem. Selge on see, et kala saab sealt ka teiste tuultega, kuid lääne-edela kandi tuuled on parimad. 

Hr. Truumets õpetas mulle kunagi, et merikas hägust vett ei karda, v.a. juhul, kui vees hõljub lahtist liiva, mis lõpustest läbi käies kala häirib. Savine vesi seevastu ei pidavat meriforelli üldse häirima, kuna saviosakesed on nii väikesed, et kala need ei sega. Kusjuures sain oma elu esimese mõõdumerika Naskali lahest täiesti läbipaistmatust savisest veest, seega see võiks seda teooriat ka kinnitada. Vaatamata sellele ma eelistan siiski selgema veega kohti, kuna liigun vees palju ning kui jalge ette ei näe, siis on see ääretult ebamugav. Reegliks võiks võtta, et kui selle õrnema kohani vees olles kahlamissaapad veel paistavad, siis minule sobib seal püüda väga hästi.  
 
KUS? Kohti vahetan palju. Olen kärsitu ning ühe koha peal ei suuda kaua loopida. Olen ka veendumusel, et kui kala on kohal ja ta on sööma peal väljas, siis ta annab endast märku üsna kiiresti. Olenevalt kohast on minu jaoks 20-30 minutiga asi selge, kas tasub edasi tööd teha või mitte. Meriforell on ablas röövel, kes tuleb landile kaugelt järgi ja näitab ennast kiiresti ära. Pole küll konkreetset arvestust pidanud, kuid kõhutunde järgi pakun, et püügiplatsile kohale jõudes olen saanud kala taha esimese 20 minuti jooksul. Peale seda kala tabamise tõenäosus sellest kohast langeb juba drastiliselt ja ma eelistan kohta vahetada, et tõenäosuse „kell“ ära nullida ja otsast peale alustada. Samuti ei meedi mulle juba kellegi teise poolt läbi püütud ala uuesti kammima minna. Ei ole usku lihtsalt.
 
Väga kaugele läände ei ole ma viitsinud enda konte vedada, kuna ei näe sellele lihtsalt erilist mõtet. Väga head kalapüügikohad on Paldiski kandis olemas ning edasi on mind sundinud sõitma ainult ülerahvastatus, mis õnneks või kahjuks on tänapäeval üsna sagedane. Eriti nädalavahetustel. Olen käinud Dirhamis väljas ja väga ilus merikameri vaatab vastu igalt poolt.
 
Püügikoha valikul on otsustavateks teguriteks eelnevad kogemused kalasaamise osas ning hetkelised ilmaolud. Kindlasti ei meeldi liiga vaikne vesi. Ideaalmaailmas võiks ikka tuuleke puhuda nii 4-5 m/s ja laine üle karide vahutada. Õnneks on läänes nurgataguseid, kus lubab ka 8-10 m/s tuulega püüda, kuid siis on kohtade valik piiratud. Üldiselt, neid kohti, kus mulle meeldib püüda, just ülearu palju ei ole ning kuna olen sage kohavahetaja, siis tavaliselt käin sobivate olude korral kõik oma lemmikspotid läbi. Kui kuskil kala näitab, jään pikemaks pidama. Üksjagu rolli mängib ka kamraadidelt saadud info eelnevate päevade kohta, kuigi elu on näidanud, et tavaliselt kala ei ole täna seal, kus ta oli eile. Varakevadel tasub otsida muidugi soojemat vett. On suur vahe, kas püüad 2 °C veest või 3 °C veest.
 
PÕHI JA SÜGAVUS. Ma ei ole täheldanud, et liiv, paas või liivakivi, mis sealkandis valdavad, kala saamisele olulist mõju avaldaks. Osad usuvad, et talvel ja varakevadel kalale rohkem liiva peal meeldib liikuda, kuid minu kogemused ei ole seda siiani kinnitanud. Loomulikult ei lükka ma seda väidet ümber, kuid mina olen saanud kala igasuguse põhja pealt.
 
Minu kogemusel kala on hommikul ja õhtul madalamas vees ning päeval liigub sügavamasse. Varakult kohale jõudes loobin vette minnes enda eest kõik kivitagused läbi juba allapõlve vees. Päeval ei ole ma viitsinud selle peale jällegi aega kulutada. Optimaalne püügisügavus minu jaoks vast 80 cm-2 m. Kui mõnes kohas on reljeefne koht ja vesi kukub äkki, siis need on alati magusad püügikohad, olenemata aasta -ja kellaajast.
 
Kuigi mere äärde jõudes võtan esmalt ära just kaugemale väljaulatuvad karide tipud, siis ei jää minust püüdmata ka ühtlased platood. Paldiski kandis on kala tihti sirgetel platoodel täiesti suvalistes kohtades ning sama kehtib ka kaugemal Vihterpalu kandis. Püügisügavus on seal ca 1,5-2 m, olenevalt veeseisust.
 
LANDID. Minu kõikide aegade lemmikud on harilikud pajulehe kujuga Eesti meistrite hõbetatud käsitöölandid, milliseid on mu landikarbis kõige rohkem. Põhiliselt Metsiku, Valdeku ja Aapua toodang. Püüan nendega aastaringselt. Mängult on nad kõik üsnagi sarnased, tiheda vilka mänguga v.a. Aapua klassika, mis ehk natukene laisem.
 
Üheks kriteeriumiks on see, et lühikesi pause tehes peavad nad hakkama koheselt tiirlema ilma pikema vajumiseta. Erinevatesse värvidesse ma väga ei usu ning arvan, et püüab see, mis parasjagu otsas on. Kui tekib tunne, et peaks nüüd mõnda värvilist katsetama, siis lähtun üldtuntud loogikast, et külma veega külmad toonid, sooja veega soojad toonid. Mul on üks sinise seljaga Metsiku lant, mis on küll hästi toiminud, kuid ma arvan, et ma oleks need kalad ka mõne muud värvi landiga või siis täishõbedaga need korrad kätte saanud. Seda vaatan küll, et päikeselise ilmaga liiga läikiv lant otsa ei satuks. Pigem just see, mis on juba paar aastat oksüdeeruda jõudnud landikarbis.
 
Arvan, et uueks hitiks saavad sel kevadel minu jaoks Viljari Wild seeria landid. Ta on aegade jooksul neid mulle üksjagu andud proovida, kuid sõbraks ei ole ma nendega saanud. Kala on küll toonud, kuid mulle meeldib aeglaselt kerida ning minu stiili juures vajuvad nad liialt läbi ja jäävad pidevalt põhja kinni. Nüüd aga ta tegi mulle ühe eriti kerge landi, mis suisa ujub vees ning sellega kannatab vääääga aeglaselt kerida. Esimesed püügikatsetused on olnud lootustandvad ja ootan huviga, millal sellele esimese kala taha saan.  
 
 
13.03.2017
Palun oota