Otsi

Sügisene latikapüük Emajõel. II osa

Nn lohisev tonka on püügiviis, mil rakendust veetakse mööda veekogu põhja, kasutades ära voolu ja mängitades sööta ridvaga, kirjutab Valeri Šabanov. 

Vaja on jäika L või M klassi ritva pikkusega kuni 2,4 m, inertsrulli tamiiliga 0,25–0,3 mm või nööriga 0,13–0,15 mm, tilgakujulist või ümmargust raskust 10–50 g, söödale vastavat konksu lipsuga 40–100 cm ja läbimõõduga 0,14–0,18 mm.
 
Pealiinile kinnitatakse landilõks, et saaks raskusi vahetada. Sellest 20–40 cm ülespoole kinnitub kolmikpöörel, mille keskmisele aasale seotakse lips konksuga. Võimalikud on ka muud rakendused, näiteks libiseva tinaga või kahe lipsuga.
 
Rakenduse liikumist muudetakse püügikalale ahvatlevaks, lastes sööta mööda põhja allavoolu ja tõstes seda aeg-ajalt põhjast kõrgemale. Põhimõtteliselt võib seda püügiviisi kasutada igal sügavusel ja igasuguse vooluga, ka kõige ebatasasema põhjaprofiiliga.
 
Kõige tulemuslikum on nii püüda ankurdatud paadist. Et Emajõgi on laevatatav, siis keset faarvaatrit ennast ankrusse sättida kahtlemata ei maksa. Parim on leida endale koht kalda lähedal randi juures ja kinnitada paat kindlalt kahe ankruga. Paadi ahtrist laseme vette söödakorvi. Püügi edukus sõltub sellise püügiviisi puhul õigest kerimisest, see aga sõltub rakenduse kvaliteedist. Tundmatus kohas püügil, kus sügavus ja voolu kiirus varieeruvad, võiks raskusi kaasas olla 10 kuni 50 grammini intervalliga 5 g. Raskus tuleks valida nii, et kõige parema potentsiaaliga kohas jõuaks ta põhja pärast seda, kui ritv on jõudnud oma esialgsesse asendisse, kuid mitte hiljem, kui liini on peale jooksnud meeter lisaks.

Võtke ritv kätte nii, et rõngad on allapoole. Pidurdades pöidlaga rulli laske tina põhja, ritv jääb seejuures veepinnaga paralleelseks. Kui tina jõuab põhja, tõstke aeglaselt ridva otsa nii, et see jääb u 30 kraadi alla veepinnaga, pärast seda vabastage rull, tõstes samal ajal ritva. Seejärel pidurdage taas rulli ja laske aeglaselt ritv algasendisse.
 
Korrake tegevust, lastes tina koos rakendusega allavoolu. Võtt on tunda iseloomuliku löögina ja nähtav ridva otsalt. Haakida tuleb vastassuunas rakenduse liikumisele. Püüda võib ka ilma peibutussöödata, sel juhul tuleb aktiivse kala otsingul läbi püüda suurem ala.
 
PEIBUTSUSÖÖT. Peibutussööda valik sõltub püüdja eelistustest. Möödunud sajandil kasutati latikapüügil enim kruubiputru segatuna keedetud herne ja riivleivaga. Sööta võib loopida ka käsitsi suurte hästi niisutatud apelsinisuuruste pallidena, kus sees ka savi või mulda. Kõige tulemuslikum söötmine koosneb statsionaarsest söödakorvist kombineerituna perioodilise pealesöötmisega söödapallidega.
 
Elusa komponendi sööda sisse segamine on meeltmööda igale püügikalale, olgu selleks osiseks siis lõigatud uss, kärbsetõuk või pinkie. Söödapallid võiksid olla maksimaalselt rasked, sööt inertne ja mõnevõrra üleniisutatud. Pall peab kiiresti põhja jõudma, kuid seejuures ei tohiks tema konsistents olla plastiliinitaoline. Viimasel juhul on sellise palli kasutegur jõepõhjas null.
 
Tiheda konsistentsi saavutamiseks võib kasutada spetsiaalset siduvat segu, mis on müügil kalastuspoodides. Kui aga kohviveskis jahvatada kaerahelbeid, asendab see suurepäraselt eelnimetatud siduvaid segusid. Jõe põhjale langedes peab söödapall osaliselt lagunema vähemalt 10–30 minuti jooksul. Tasub teada, et jõe põhjas on vool minimaalne või puudub täiesti. Sügava ja kiirevoolulise jõe põhja sööda viimine ei ole sugugi lihtne ülesanne ja oskused tulevad praktikaga. Söödapalli kvaliteeti saab aga kontrollida seda käte vahel mudides: kogu oma raskuse ja kleepuvuse juures peaks pall siiski täielikult murenema.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 20 september/oktoober 2016
04.09.2017
Palun oota