Otsi

Sügisene latikapüük Emajõel. IV osa. Feeder

Emajõel püügiks valin keskmise või raskema klassi ridva testiga 90–120 või koguni kuni 150 g, pikkusega 3,6–3,9 m. Keskmine klass läheb käiku, kui vool ei ole väga tugev ja jõgi püsib kallastes, kirjutab Valeri Šabanov.
Kui keskmise klassi ritv ei saa tugeva veevooluga hakkama, siis tuleb appi võtta raskekahurvägi – heavy klassi ritv.
 
Ridva tipp, mis näitab võttu (tuntud kui quiver tip), tuleb valida kõige jäigem, 4–5 untsi. Üks unts (oz) on u 28 g. Quiver tip’i jäikust näitav arv grammides või untsides võrdub raskusega, mis suudab seda painutada 90 kraadi võrra.
 
Kogenud kalastaja suudab voolu kiirust, püügiplatsi kaugust, vee sügavust, põhja struktuuri, liini läbimõõtu jms hinnates juba kaldal valida õige söödakorvi ja quiver tip’i. 

Mina värvin oma feederite ridvaotsad fluorestseeruvat valget ja punast värvi, et nad oleksid hämaras paremini nähtavad. Valge värviga tehtud triibud ridvaotsal näitavad tippude võimsust. See kasvab triipude arvuga, üks triip võrdub u 1,5 untsiga. Pärast viset ja feederi asetamist tööasendisse peab ridva tipp jääma u 45kraadise nurga alla, see paine antakse sujuvalt edasi feederi põhiplangule.
 
RULL. Feederõnge rull ei ole kogu komplekti juures kõige tähtsam detail. Emajõel kasutamiseks sobib enamvähem ükskõik milline 4000ne rull Shimano mõõdu järgi. Kui püüame raske klassi feederiga ja kevadise suurvee ajal, tasub kasutada ka suuremat rulli. Kui aga rääkida feederipüügi peensustest (ja me ju teame, et kalapüügil tagab edu just kõigi detailidega arvestamine), siis mida võimsam rull, seda parem. Eelisteks on sujuv käik, suur ülekandearv, usaldusväärsed kuullaagrid ja tundlik sidur. Kui kasutate madala kvaliteediga rulli ja toote suurt kala välja vaid rulliga, ilma ridvaga nn pumpamata, pole kaugel hetk, kui teie rull ütleb töölepingu üles. Feederipüük eeldab siiski tugevat ja kvaliteetset rulli.
 
SÖÖDAKORVID. Kiires voolus püügiks kasutan firma Korum mudeli Match keskmiseid või suuremaid korve. Miks just neid? Need korvid on loodud feederdamise loojate, inglaste poolt, ja just püügiks kiires voolus. Nad upuvad kiiresti ja nende pliist põhi tagab maksimaalse kontakti jõe põhjaga. Korvi alumise külje nagad hoiavad seda veelgi paremini põhjas kinni, samuti selle ovaalne profiil. Lai profiil töötab aga nagu suusk, kui vaja korv kiiresti välja kerida, ja see tõuseb ruttu pinda.
 
SÖÖT. Emajõgi on rikas nii väikese kui suure kala poolest ning selleks, et ta kohale tuua või nagu ütlevad feederimehed, „platsile kinnistada“, on vaja üsna palju sööta ja järelikult peab söödakorv olema suur. Kasutan söödakorve läbimõõduga 3–3,5 cm ja pikkusega 4,5–5,5 cm. See aga tähendab 30–50 cm³ sööta. Igaks juhuks märgin veel kord, et söödakorvid ei ole silindrilised, vaid pigem ellipsikujulised.
 
Söödakorv on feederipüügil kuluartikkel, samas pole sellise korvi valmistamine eriti keeruline. Veidi oskusi, materjali ja tööriistu ja soovi korral saate kindlasti tehtud poes müüdavast sugugi mitte halvema söödakorvi.
 
TAMIIL VÕI NÖÖR? See on iga püüdja enda otsustada. Tugeva vooluga jõel püüan mina nööriga, eelisteks jäikus ja vähene läbimõõt. Heavy klassi feederi jaoks oleks vaja liini tõmbetugevusega mitte vähem kui 5–6 kg, monofiili puhul on usaldatav läbimõõt sel juhul nii 0,28 mm. Kui aga püüate kaldast kaugel ja sügavast, siis tugeva voolu puhul sellise monofiiliga püüdes vajate te söödakorvi massiga 80–100 g. Samas on 0,13–0,15 mm nööri tõmbetugevus samuti vähemalt 6 kg, nööri palju väiksem läbimõõt lubab aga kasutada söödatopsi massiga 60–70 g. Rääkimata sellest, et kui kalamees oskab enda kasuks ära kasutada ridva painet ja õigesti reguleeritud sidurit, on võimalik välja tuua ka väga korralikud trofee-eksemplarid. Nii feederi- kui spinningupüügis olen pidama jäänud Salmo Elite Braid nööri juurde. Olen seda testinud nii aktiivsel aastatepikkusel kasutamisel kui korduval mikromeetriga mõõtmisel.
 
Lipsumaterjalina kasutan Jaapani päritolu Reflo Power Line ja SLR läbimõõduga 0,12–0,18 mm ja tõmbetugevusega 1–2,5 kg. Sellest piisab täiesti ja on ju selge, et peene tamiili otsas olevat kerget väikest konksu võtab kala julgemalt. Olen kohanud väidet, et ühe sajandiku võrra peenema tamiili kohta tuleb 10% rohkem võtte. Ja ma nõustun selle seisukohaga 100%. Ning ka kalale tuleb anda võimalus, sest lõppeks võitleb ta oma elu eest. Algajad feederdajad võivad aga vabalt alustada ka 0,2 mm lipsuga ja konksuga nr 10.
 
KONKS. Minu meelest on parimad feederipüügi konksud Owner Penny Hook 50921, Maver Katana 1040 ja 1091 ning Сobra Koala. Konksu suurus valitakse kahtlemata mitte püütava kala, vaid sööda järgi. Latika püügil Emajõel on sobilik suurus konksule nr 14-12, kui kasutan söödana kärbsetõuku, sääsevastset või sõnnikuussi. Ööussi või sõnnikuussi puntra kasutamisel vajame aga konksu nr 10-8.
 
Kordame igaks juhuks üle ka vana tõe, et kui kala otsast läheb, võib põhjuseks olla nüri konks. Või siis ei vasta konks söödale või püügitingimustele. Kord võistlustel kasutasin ma ära 50 varem valmisseotud lipsu koos konksudega. Lipse on parim hoida spetsiaalsetes lipsuhoidjates, see säästab teie aega ja lubab leida õige konksu niipea, kui seda vaja on. 
 
Emajõel püügiks vajalike lipsude pikkus varieerub mul 40–60 cm. Vahel eelistab kala toituda söödakorvist veidi kaugemal, sel juhul tuleb kasutada lipsu pikkusega 80–100 cm. Sel moel on võimalik sööta, konkse, lipsu pikkust ja sööda koostist muutes püütavat kala edukalt selektsioneerida. Feederipüügil on konksud kulumaterjal ja üks rakenduse tähtsamaid osi.
 
Lipsud ühendan pealiiniga aas-aasas ühendusega, tugeva voolu puhul eelistan aga asümmeetrilist aasa või paternosterit. Viimane on lihtne siduda, ka kalal olles saab selle sidumisega hakkama vaevalt enama kui minutiga.

Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! 2016. a  septembrinumbris.
14.09.2017
Palun oota