Otsi

Jaan Grents: feederipüük - miljon pisiasja ja igaüks loeb

Autor: Margo Pajuste
Ridvad, rullid, söödatopsid, liinid, lipsud, rakendused… Feederispetsialist Jaan Grents jagab nõuandeid, millele tähelepanu pöörata ja kuidas püüda tulemuslikult. 
Viljandi mees Jaan Grents tüdines Emajõel nappide saakidega tonkatamisest ning tegi endale foorumites tuulamise, õppevideote vaatamise ja praktika teel feederipüügi põhjalikult selgeks. Täna saab Jaan väga ilusaid saake, ka 20–30 kilo latikat Emajõelt pole haruldane.
Rahu – koju kaasa võtab Jaan ainult nii palju, kui endale parasjagu söögiks kulub. Eelmisel aastal alustas ta ka võistlemist ja figureerib stabiilselt Eesti võistluste esikümnes.
Jaan  toonitab, et feederdamine on vastupidiselt levinud arvamusele väga aktiivne püügiviis, viskeintervall võib olla ka alla minuti ning vaikselt õlut libistavale tonkavennale see lihtsalt ei sobi. Feederimehed püüavad enamasti vaid ühe ridvaga, sest kui õigesti püüda, siis rohkemaga ei saa lihtsalt hakkama.
Aga nüüd nõuannete juurde. Loodetavasti leiab siit kasulikku nii algaja kui püügiga juba sina peal tegija, kes juurdleb, miks tema saagid vanade huntidega võrreldes kesiseks jäävad.

Ritv
Ridvad jagunevad vastavalt heitevõimsusele. Light on 20–50 g, nimetatakse ka pickeriks. Medium on 50–75 g, siis tulevad heavy ja extra heavy. Mõnedel kallimatel lattidel on kirjas ka maksimaalne võimalik viskekaugus ja lati kaal. Üldjuhul on latid, millega vaja kaugele visata, 3,9–4,5 m pikad. Algajale soovitab Jaan 3,9 m latti viskevõimsusega kuni 100 g. Sellega saab hakkama nii Emajõel kui järvedel. Kui eelarve võimaldab, võiks osta süsiniklati. Ritv peaks olema kiiretoimeline, sest visketäpsus on väga tähtis: eksida võib maksimaalselt poole meetriga. Kui latt läbi paindub, pole võimalik viset kontrollida.
Lattidel on kaasas 2-5 pitsi ja need jagunevad samuti heitevõimsuse järgi, mis on ära toodud untsides. Pits valitakse vastavalt söödakorvi kaalule, need kannatavad üldjuhul ka natuke rohkem visata. Kasutada maksab nii tundlikku pitsi ja nii kerget söödakorvi, kui olud võimaldavad.
Pahatihti pole korralikke latte Eestist saada, nendib Jaan. Algaja ja kesktasemel püüdja leiab endale midagi, aga kui oled korralikku asja käes hoidnud, siis algaja riista enam ei taha. Ligi 50–70 euroga saab arvestatava süsiniklati, komposiit maksab 20–30 eurot. Jaan ise kasutab 100 eurot ja enam maksvaid latte.
Lähemalt kui 30 m püüdes võib lati pikkus olla ka 3,3–3,6 m, Jaan kasutab ritvu testiga 30–60 g. Kaugelt, alates 40 m pealt püüdes peab arvestama tuultega, ka siis on vaja kvaliteetset latti. Algaja võiks püüda kaugusel kuni 50 m.

Viskeasend
Viskama peab üle pea nii, et paremakäelise püüdja parem käsi hoiab latti ülalt ja vasak altpoolt. Parem käsi on tõstetud ette nii, et õlavars on maapinnaga paralleelne, küünarvars on õlavarrega täisnurga all. Ritv seisab otse, ei kõigu vasakule ega paremale. Latti hoitakse pehmelt, viskel viiakse ritv nõrgalt tagasi ning tipu tundlikkuse ja söödakorvi raskuse koosmõjul langeb latt ise sujuvalt ridvatoele. Seda on raske õppida ja mõni ei saagi eluaeg selgeks – tasub internetist videoid otsida.

Rullid
Osad püüdjad kasutavad carprunner-rulle, nendest sobivamad on nn baitrunner-rullid. Suurt vahet neil pole, peale veidi erineva ülekande suhte ja suuruse. Üldjuhul kasutab Jaan Daiwa 3500–4000 suuruses mudeleid, väga pikkade lattidega, nt 4,2–4,5 m püügil ka 4500 ja 5000 mõõdus rulle. Esi- ja tagasidur on maitseasi. Jaan eelistab esisidurit ning rõhutab, et rullil peaks olema vähemalt 5 laagrit, muidu hakkab see suure koormuse tõttu ruttu kahisema.
Latikapüügil võib kasutada mõnd tavalist rulli, mille ülekande suhe oleks 5-6:1, suuruses 3500–4000.

Söödatopsid
Söödatopsi ehk söödakorvi valik võib suuresti mõjutada saaki, sellepärast oleks hea, kui kalale minnes oleks neid kaasas erinevate raskuste ja suurustega. Jaanil on neid ühel püügitsüklil kaasas 50 tuuris. Emajõele võtab ta kaasa raskemaid, 50–100 g, kõik nad on dubleeritud ja nende suurused on erinevad. Algaja püüdku esialgu keskmise suurusega korviga.
Söödakorve on plastikust, lisatud tinaraskustega ja ka metallist. Enamikul plastkorvidel on tiivad, mis aitavad korvil kiiremini pinda tõusta, paraneb ka haakimine. Jaan eelistab plastikust korve. Suuremaid kasutab ta püügitsükli alguses, kui latikat püüdes tuleb mõnikord  viia kilo-poolteist sööta söödaplatsile.
Suurt söödakorvi mõjutab vool rohkem ning see tuleb valida 10–15 g raskem kui hiljem püüdes – pärast peab püügil kasutatav väiksem ja voolust vähem mõjutatav tops ju langema täpselt samasse punkti, kuhu viidi sööt.
Jaan tellib oma korvid peamiselt Internetist, kuid ka hästivarustatud poodidest on võimalik sobivat kraami leida.
Olemas on kinnised ja avatud söödakorvid. On ka ühegi auguta torusid: kiire voolu puhul läheb sööt muidu ülemistes kihtides liiga laiali, torus jõuab sööta rohkem põhja. Järvedel tuleb seda ka kasutada, kui püük läheb sügavamale kui 5 m. Latikale piisab, kui töötab 10% söödast ja tekib väike hägupilveke. Särje, turva ja säina söödas peab aga, vastupidi, olema palju töötavaid osakesi.

Viske intervall
Emajõel keskmise korviga latikat püüdes võiks see jääda viie minuti piiresse, pärast saab korrektiive teha. Liiga suur söödakorv võib kala söödaplatsilt minema ehmatada, kui latikas on arg. Selle vastu aitab pikem viskeintervall, 15–20 minutit, et kala ei kardaks korvi. Haakimise hetkel läheb muu kala platsilt minema, aga kui sööt on meelepärane, tuleb ta mõne aja pärast tagasi.
Paljud teevad selle vea, et lasevad korvil liguneda pool tundi või tõmbavad sagedasti välja, nii et sööt läheb triipudena mööda vett laiali. Korvi suuruste ja viskeintervallidega tuleb kala võtt maksimaalselt paika panna. Särjepüügi puhul näiteks tuleks algul viia viis suuremat korvi sööta alla ja siis väikese korviga püüda, intervalliga minut, kui kala on aktiivne. Liiga suure korvi puhul ei pööra särg konksuga söödale tähelepanu, kuna muud sööta on vees palju.
Kui Jaan kodus söödasegu valmis teeb, siis katsetab ta, kui raske see on ja kuidas korvist välja jookseb. Sööt peab korvist välja jõudma 15–20 sekundiga. Võistlustel on Jaan suutnud püüda väikese korviga 5 tunniga 8,2 kilo ja väikest kala tuli iga 35–45 sekundi järel.

Liin
Emajõel püüab Jaan 0,2-0,23 monofiiliga, spetsiaalse feederitamiiliga, mis on natuke jäigem ja kõvem. Jaan ise eelistab Prestoni ja Robinsoni omi, kuid teisigi on laias valikus.
Monofiil ei sobi kaugelt püügiks, kuna võtud tänu venivusele sumbuvad ja haakimine ei ole piisav. Nööriga on haakimine järsem. Vooluveekogudes ei tohiks nööri jämedus ületada 0,08 või 0,1, muidu kaob ta mõte. Emajões kasutab Jaan nööri ainult siis, kui on vaja püüda teisest kaldast randi juurest. Jaan kasutab siis spetsiaalset 5–7 cm pikkust feederikummi, et suure kala rapsimist pehmendada, muidu võib see nööri jäikuse tõttu minema saada.
Seisvas vees pole otstarbekas feederikumme kasutada. Kui püügimaa läheb hästi kaugeks ja monofiiliga kaotaks püük oluliselt tundlikkust, püüab Jaan nööriga ja paneb otsa kaks-kolm õngepikkust koonusnööri shockleader’iks. Viimase asemel saab kasutada ka fluorokarbonit.

Konksud
Nende kulu on suur. 10-tunnise püügitsükliga läheb Jaanil ligi 20 konksu, sest mööda põhja libisemine ja ka kalade haakimine nüristavad neid kiiresti. Kui on olnud juba kaks valehaakimist, siis vahetab Jaan konksu ära. Teravusest annab aimu ka see, kuidas tõuk või motõll konksu otsa läheb. Üldjuhul kasutab Jaan 10, 12 ja 14 suurusega konkse.
Konksu ei pea paaniliselt sööda sisse peitma, see peab lihtsalt vastama söödale. Kõige paremaid tulemusi annavad konksul sääsevastne ehk motõll ja kärbsetõuk, kuid motõlli pole Eestis kahjuks suvel saada. Igaks juhuks on kaasas ka mais ja sõnnikuuss.
Jaan kasutab Owneri, Drennani ja Colmicu, ka Cobra professionaalse sarja konkse. Konksu värvus on ka oluline: sääsevastsega püüdes kasutatakse üldjuhul punast konksu, kärbsetõugu ja ussiga tumedamaid toone.

Lips
Lipsu materjalina soovitab Jaan fluorokarbonit jämedusega 0,1–0,14 mm. Algajale soovitab ta 0,16 mm lipsu, lihtsam toimetada – ehkki siin on oht, et konks on nii jämedal lipsul jäigalt otsas ja haakimine ei pruugi nii hästi õnnestuda kui peene lipsuga. Kui käsi ja latt on hea, siis saab 0,1 lipsuga ka 2–3-kilose latika välja tuua, usub Jaan. Tema kasutab labadega konkse, sest aas tundub talle kui võõrkeha konksu otsas, mis teeb seda raskemaks.
Voolavas vees alustab Jaan püüki 50 cm lipsuga ja korrigeerib seda vastavalt vajadusele. Kui kalal on kogu aeg konks kurgus, siis tõmbab lühemaks, et saaks selle mokast ilusti kätte. Kui kala üldse otsa ei jää, teeb lipsu pikemaks. Jaan on püüdnud ka 2 m lipsuga, kui Emajõel ühel päeval turb ja säinas üldse otsa ei tahtnud jääda. Siis hakkasid jääma.
Üldjuhul on seisvas vees lipsu pikkus alati väiksem – 30–40 cm lips on alustuseks paras.

Rakendused
Poodides on müügil plast- ja metalltorukesed söödakorvide jaoks, kuid Jaan neid ei kasuta, sest need võivad kala kohutada ja võtavad tundlikkust vähemaks: tamiili hõõrdumise pind on liiga pikk.
Jaan teeb oma rakendused ise. Vooluveekogudes kasutab ta üldjuhul tundlikku, nn ebasümmeetrilist rakendust (joonis 1), mis tehakse 0,25 mm fluorokarbonist. Pöörlast alla tuleb ligi 10 cm järel sõlm, millest algab ebasümmeetriline aas: selle üks külg on 15 cm, teine 16,5 cm pikk. Pikema külje peal liigub pöörlaga landilõks, mille otsa käib söödatops. Alumise sõlme juurest järgneb samast fluorokarbonist punutud 12 cm pikkune osa, mille otsas on aas, kuhu saab kinnitada juba lipsu. Punumist kasutatakse liinile jäikuse andmiseks, et välistada selle takerdumine söödatopsi.
Teistel rakendustel ei ole selle osade pikkused olulised. Nn Gardneri rakenduse (joonis 2)  juures on taas tähtis, et korv ei ulatuks lipsu alguseni.
Kolmanda, nn inline-rakenduse puhul liigub söödatops pöörlaga landilõksu abil otse pealiinil ja tema liikumisteekond on piiratud pehmete kummist stopperitega. Selle rakendusega toimub sageli iseeneslik haakimine.
Kõiki kolme rakendust võib kasutada seisvas vees, kuid teist pole mõtet kasutada vooluveekogus.

Ridva asend püügil
Ridva asend võiks olla mitte kaldaga risti, vaid 45 kraadi all ülesvoolu kalda suhtes. Mida lähemale saab ridvaotsa veele, seda parem. Iseasi, kui mööda jõge tuleb sodi, siis saab ridva otsa tõstes seda vältida. Samuti tuleb otsa tõsta nööriga püügil teisest kaldast, et voolutakistust nöörile vähendada.

Püügitaktika. Põhja loodimine
Püügikohale jõudes on esimene protseduur põhja loodimine. Saab loodida ka sama latiga, millega püüad, Jaanil on selleks spetsiaalne latt. Ta viskab 150 g tina teise kaldasse, siis hakkab ühtlaselt ridvapitsi tõmbama, ühtlaselt ja 2–3 m korraga, siis kerib selle tamiiliosa sisse ja tõmbab uuesti. Kokku tuleb vahel kuni 15 loodimist. Kogemustega tuleb tunnetus, kuidas ära tunda kõik randid, augud ja põhjakoostis – kas on kivid, liiv või savi.
Loodida tuleks nii jõega risti kui ka diagonaalis, et võtta arvesse voolu, mis söödakorvi kukkudes edasi viib. Looditavale pikkusele tuleks arvestada püügil paar meetrit juurde, siis kukub söödakorv soovitud kohta. Järve peal on loodimine lihtsam ja seda tehakse markeerimiskorgiga.
Et saada ühesuguse pikkusega viskeid, tuleks tamiil fikseerida klambrisse rulli küljel. Teises kaldas tuleb võtta orientiir ja sihtida sinna peale, et söödakorv jõuaks alati samasse kohta. Kui püük jääb öö peale, siis visatakse tunde järgi. Samamoodi suurtel järvedel, kus orientiire pole.
Perspektiivsete kohtade otsimine tuleb kogemustega. Emajõel on head kohad kuskil randi taga, kallaku peal. Üldjuhul valib Jaan kolm perspektiivset kohta, kus püüda. Teises kaldas leiab ta sobiva randi, mõne atraktiivse põhjamuutuse enam-vähem keskel ja kolmas koht on lähedal. Latikas üldjuhul hoiab randi alumisse serva, suur särg ja nurg ka. Ülevalpool ja kaldale lähemal sagivad säinas ja turb. Poolteisemeetrisest sügavusest hakkab tulema palju väikest kala.

Söödad
Jaan kasutab peamiselt Marcel Van Den Eynde ja Sensase söötasid. Kuna söötade teema on lõputu ja väga keeruline, siis lepime Jaaniga kokku, et siinkohal keskendub ta sel sügisel Emajõele sobivatele söötadele. 
Jaan soovitab keskenduda ühele tootjale ja teha terve tema tootespekter üksipulgi endale selgeks. Eelistada tasub tunnustatud tootjaid, kelle söötadega saad loodetavasti püüda veel ka kümne aasta pärast, kartmata, et sööda koostis muutub.
Võistlustel kulub Jaanil tunnis kuni kilo sööda kuivainet. Ühele püügitsüklile Emajõel, kui püüdma hakata kl 16–17 ja lõpetada hommikul 7–8, võtab ta kaasa 6 kilo kuiva sööta, lisaks siirupeid ja lisandeid nii pool liitrit kuni liiter.
Kalale minnes tuleb sööta esmalt eelniisutada, lisades vette ka vastav kogus siirupit, mida soovitakse kasutada. Ettevaatust, siirup lisab kleepuvust! Segada akutrelliga läbi, oodata 20 minutit ja teha järgmine niisutamine, siis segada uuesti läbi. Niisutama peab 2–4 korda.
Septembris Emajões püüdes tuleks sogase vee puhul teha sööt heledam põhja värvusest, latika puhul eelistada kollakamaid toone. Sügisel, kuni septembri lõpuni, töötavad maisilõhnalised segud. Maisi võib purustada otse sööda sisse. Ent kui söödas on liiga palju suurt fraktsiooni, siis ei pööra kala konksuga söödale tähelepanu, kuid see peab olema nagu kirss tordil.
Hästi töötab 1:1 segu Super Feed’ist ja Secretist, sinna otsa värvitud riivsaia. Kahele kilole söödale võib seda lisada pool pakki ehk 250 g. Võiks lisada Sensase siirupit Brasem Beige’t, see toimib alati hästi latika puhul. Lisaks sobib ka Bisquit (küpsisepulbrit), kahe kilo peale kuni 500 g. Lisada võib ka isu tekitavat kopramelassi 500 g või vedelat melassi 350 ml. Söötade niisutamisel peab olema ettevaatlik, sest lihtne on teha supersöödast väga halba sööta ja seda sekunditega.

***

Jaani 5 söödasoovitust
• Kui Emajõel soovitakse tabada säinast, turba ja ka latikat, töötab hästi ka 1:1 Marceli DS Feeder ja River S Ace. Jaheda veega võiks sööda värvida söödavärviga, põhjaga lähedast tooni. Veel võib söödale lisada 200 g Traperi jämeda fraktsiooniga fluorestseeruvat punast riivsaia. See toimib väga hästi nii suvel kui sügisel. Latikale sobivad hästi ka grillitud kanepiseemned.
• Kõiki söötasid ei peagi omavahel segama, seisvas vees töötab väga hästi Marceli Active Feeder. See on üsna hele sööt, kus hästi palju töötavaid osakesi. Alati tasub juurde panna lisandeid sõltuvalt sellest, mida püüdma minnakse.
• Sügavalt püüdes toimivad hästi omavahel segatuna Active Feeder ja Secret. Emajõe jaoks on see segu natuke kerge, aga kui panna Active Feederit üks kilo ja kaks kilo Secretit, saab ka Emajõel püüda kõiki lepiskalu. Siirupeid ja lõhnu võiks ka lisaks panna.
• Söödale tuleks lisada motõlli ja pinkie’sid (väikest roosat kärbsetõuku). Segada mitte otse ämbrisse, vaid anumasse, kust topsi täidad. Konksusöötasid võib maitsestada erinevate spreide ja kuivade maitsevahenditega.
• Pisiasjad loevad – ühel kõrgetasemelisel võistlusel said rohkem kala mehed, kes lisasid söödale surnud kärbsetõuke, sest elusat tõuku latikas too päev kartis.

Feederipüügi abivahendid
* Vikat – esmalt tuleb selja tagant ära niita rohi, et lips heitmisel ei takerduks. Sinna võib sättida ka 3 x 3 või 2 x 3 kile. Vees teeb Jaan oma püügipiirkonna puhtaks kahva stekkervarre otsa kinnitatava vikatiga kuni 6 m kaugusel.
* Sump – vähemalt 3-meetrine, odavam selline maksab 20–30 eurot.
* Kaanega söödaämber – et kaitsta sööta vihma eest, aroomide lendumise ja ka liigse kuivamise eest. Topsi võiks sööta võtta väiksemast kausist. Sööda niisutamiseks võiks suvel olla kaasas spreiga pudel.
* Kahv – ligi 3 m, stekker- või teleskoopvarrega.
* Ridvatoed – Jaanile meeldib kasutada laiema toetuspinnaga tuge, et ei peaks ritva käest ära pannes seda täpselt paigutama. Sellise toe pealt on ka hea külje peale haakida.
* Konksuvabastaja, et saaks kiiresti kätte ka sügavale neelatud konksu. 

***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
15.09.2014
16.10.2014 18:18
2
2
sain veel natuke targemaks !! 5+
Palun oota