Otsi

Truumetsa piibel ehk merepunase püügi põhitõed

Autor: Margo Pajuste
Vaevalt jagab Eestis meriforelli hingeelu keegi paremini kui Rein Truumets, legendaarne punasekütt, kellelt õppinud mitu põlvkonda tänaseid forelliässasid. 
Rein toonitab, et kui veidi guugeldada, leiab netist paar tema artiklit, milles ta on pikemalt ja põhjalikumalt kirjutanud nii kevadise kui sügisese merikapüügi iseärasustest.
„On mõned põhitõed, mis ei muutu,“ kinnitab ta. „Ei saa olla nii, et ühele ajakirjale ajan üht juttu ja teisele teist.“

Millal püüda?
Parim aeg punasepüügiks on, kui veetemperatuur on 8–12 kraadi. See ei tähenda, et kala ei saaks soodsate tingimuste kokkulangemisel ka külmema veega, kuid soojemaga on tulemus juba kahtlasem. Kuigi on olemas ka nn toomingalõhe ja maasikalõhe, on algajal sellele ajale pihtasaamine keeruline.
Tuule jälgimine on punasepüügi A ja O. Eelistada tuleb pigem toovat tuult, mis jahedama vee korral toob randa soojema vee. Sellega tuleb kaasa ka punase kala söök: kilu ja räim. Kui vesi soe, võib edu tuua hoopis maatuul, mis sooja vee eemale puhub ja jahedam vesi tuleb asemele, koos sellega ka kala. Oluline on, mis tuul puhus valitud püügikohas eelmisel päeval, sest kui soodne tuul hakkas puhuma alles püügipäeva hommikul, ei pruugi kala veel olla randa tulnud. Kui soodne tuul muutus, ei reageeri kala selle muutusele ka just minutipealt. Hoovuste tundmine on ka oluline, aga veel nõks keerulisem teadus.

Kus püüda?
Pea kogu põhja-, aga ka läänerannikul ja saartel. Oluline on kivine põhi, ehkki teatud ajal tuleb kala ka liivapõhjale. Teada-tuntud Tallinnale lähemad kohad on Juminda, Pakri poolsaar, Suurupi kant jne. Naissaarel on väga häid kohti.
Kohapeal tasub püüda merre ulatuvatel pikkadel karidel, sest nende taha jääb tuule aetav soojem/külmem vesi kinni. Kari juures on vastu kive peksvas vees ka rohkesti hapnikku, mis samuti kalale meeldib. Kevadel võib väga häid tulemusi anda püük madalates, tumeda põhjaga lahtedes, kus vesi soojeneb kiiremini. Sügisel on kala hull mageda vee järele, nii võib kala leida merre suubuvate nirede suudmes. Ettevaatust, paljude jõgede suudmes on püügipiirangud!

Kuidas püüda?
Rein püüab nii paadist kui kahlates. Viimasel puhul on poest võimalik soetada erinevate firmade kahlamispükse, neopreenist külma vee jaoks ja hingavaid soojemaks ajaks. Eelistada tasuks eraldi saabastega varianti, nii on lihtsam pükse kuivatada. Samuti on kummikuga ja ühes tükis kahlamispükstel harva hea nakkuvusega Vibram-tald. Heal juhul on vilttald, halvemal tavaline kummitald, millega kividel libe käia.

Millega püüda?
Ridva pikkus võiks olla alates 2,7 meetrist. Truumets ise eelistab jäigemat testi, üsna hea oleks 15 –40 g.
Rulli mark ja kas esi- või tagasiduriga on suuresti maitseasi, valida tasuks selline, mis loodud taluma soolast vett. Kui püüad haspelrulliga, võiks suurus olla 3000–4000. Rein püüab suuremõõduliste, USA-s Miamis valmistatud Zebco kinniste profirullidega, nagu ta neid nimetab, millest üks on tal vastu pidanud 25, teine 15 aastat ja Rein ei näe ka põhjust, miks ta ei saaks nendega püüda lõpuni välja. Rullide sisu on titaanist ja seal pole mitte ühtegi osa, mis ära saaks kuluda. Kuid paraku pole seda tehastki enam Miamis alles.
Nöörile eelistab Rein tamiili, läbimõõt 0,28–0,3. Nöör ei anna sulle andeks ühtegi eksimust, usub ta: võta tamiil ja venita meetrist juppi – aga kujuta nüüd ette, kui palju annab ta venima siis, kui sul on ligi 20 m liini väljas? Kui vaja, saab oskuslikult tegutsedes tamiiliga need kalad ka kätte, kes ainult naharibaga kinni, nii et lant on ninast 5 sentimeetrit eespool.

Millist lanti eelistada?
Lantidest jätkuks Reinuga juttu viimsepäeva kolmanda pühani. Hea lant mängib nagu parajasti vaja, ei läigi ebaloomulikult, ei jää põhja kinni ka 30 cm sügavuses vees aeglaselt kerides, lubab teha pause ja „kukub“ nende ajal loomutruult. Kuna viskepikkus on kahlates oluline, eelistatakse siinkandis voobleritele plekklante, mis lendavad paremini.
Truumets püüab enda väljatöötatud hõbetatud käsitöölantidega. Neid ei leia te rippumas mitte ühegi kalastuspoe stendil, sest niipea kui üks laar valmis saab, hajuvad need paari tunni jooksul sõprade-tuttavate vahel ära. Kuid teisi suurepäraseid käsitöölante, mis samuti hästi kala toovad, mõni neist isegi Truumetsa enda kunagi ammu väljatöötatud mudel, leiab pea igast kalastuspoest.
Tehaselantide valik on poodides samuti lai. Üsna universaalne lant on Abu Toby, vägagi toimivat kraami leiab ka Hanseni, Kuusamo ja teiste tootjate valikust.
Rusikareegel on, et külmema veega tahab kala vilkama mänguga ja soojemaga laisema mänguga lanti. Värvide puhul päris külma veega läikiv sinine, külmaga matt sinine, soojemaga rohekad toonid. Hõbetatud landiga ei eksi kunagi.

***

Mida algaja tavaliselt valesti teeb?
Number üks – vetteminek. Sa võid sinna sattuda halval päeval, kui kala ei ole. Aga kui kala on viskeulatuses, siis kaks-kolm lahtist kivi ja ongi kõik.
„Teine asi – ärge minge merre neljaeuroste kummipükstega. Asi ei ole hinnas – selle tald on libe, ei ole võimalik vaikselt liikuda ja te hirmutate kala ära nii endal kui teistel püüdjatel. Kõige paremad on tänapäeval ulmeliste kummisegudega Vibrami-laadsed tallad. (Rein toob esikust enda Simmsi saapa.) No vaata, see näeb välja, nagu ma kukuks kohe pikali sellega, aga ta peab nagu ilves! Palju paremini kui vilt. Ja vilt on ka ju hea.
Kolmas – ära istu ühe koha peal. Koht võib olla hea, ka parvetäis kala võib kohal olla, aga kui nad on ennast kurguni täis söönud, siis nad tonksivad ainult lanti. Ükskord sai kivi peale ritta pandud, mis me merika maost leidsime: 36 niglit ja üks suur räim. Siis ei ole mõtet ühes kohas lõpmatuseni taguda, vaid uues kohas kala üles otsida.
Näiteks algaja kardab, et lant jääb põhja, ja siis tuleb kerida nii et rull tuline,“ jätkab ta. „Selle vastu on ka rohi olemas – pane pehme konks, mida saad sirgeks tõmmata. Las läheb kala ära, mitte midagi ei juhtu, aga hea lant ei tohi kaotsi minna.
Ja nina ei maksa norgu lasta. Sul on kuues nullipäev – no ja siis? Mida paremat sa selle asemel teeksid? Istuksid kodus ja vahiksid telekat kuus päeva, ega seegi mingi amet pole.

Merikas või lõhe?
Reinule pole nende eristamine kahtlemata mingi probleem, paljudele vähema staažiga kalastajatele aga küll.
„Lõhe saba on selge sisselõikega, aga merika oma lahtitõmmatult sirge, kokkupandult isegi veidi väljapoole kumer,“ selgitab Rein ja soovitab kahtluse korral kala sabapidi kätte võtta: merikas libiseb peost välja, lõhet on aga sabajuure kuju tõttu väga mugav käes hoida. Kõiksugu muud määramismeetodid täppide, suujoone ja muuga on tema sõnul vaieldavad, sest tänapäeval ujub meres hulgaliselt erinevaid ristandeid, kes võimelised entusiastlikule määrajale oma tunnustega peavalu kindlustama.

***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
16.09.2014
15.10.2014 23:23
0
7
Hea kirjutis, ongi plaanis lähiajal esimest korda merikale minna.
16.10.2014 14:48
0
1
Rusikareegel on, et külmema veega tahab kala vilkama mänguga ja soojemaga laisema mänguga lanti

ahnii
16.10.2014 15:46
0
2
tiit, kas Sa kahtled selles?
18.10.2014 10:31
0
1
Nn. mugavustsoonis on kala erksam, võimeline ujuma järgi ka vilkale kalale. Kuivõrd merika mugavustsoon on oluliselt madalama temperatuuriga, siis töötabki vilgas lant sellisel temperatuuril, kus haug ainult veel väga aeglase mängitamisega sliderit võtab.
18.10.2014 12:29
0
1
lõhe ja merika erinevustest on vaieldud siin küll, kuid isegi alles nüüd kuulsin erinevusest, mille järgi on ju lihtne eristada. Nimelt merikal suu ülaosas kaks rida hambaid, lõhel üks. Sain merika ja vaatasin, ongi ilusti kaks rida. Huvitav miks sellest kunagi pole sõnagi räägitud? Küll on siin olnud minu kala pildi alla tuliseid vaidlusi kuid vat seda pole ükski spets maininud...
07.11.2014 16:07
0
0
alfons, uus kalastajas on Turovski ja seda hambumist kirjeldanud. Soovitan lugeda.
07.11.2014 16:07
0
0
kalale ajakirjas tahtsin öelda
Palun oota