Otsi

Aapua:„Kahtle dogmades ja katseta uusi lähenemisi!“

Autor: Margo Pajuste
Merikahooaja puhul kordame koos landimeistri ja hea käega merikakütina tuntud Sven Laaneti ehk Aapuaga üle püügi põhitõed. 

Jonnaka iseõppimise ja praktika najal tegijaks tõusnud Sven nendib, et päris mitmed Eesti merikaküttide hulgas raudseks ja pühaks peetavad reeglid ei pruugi sugugi olla viimase instantsi tõde. Teinekord võib ilusat kala tuua hoopis põhitõdede eiramine või nende kerge painutamine. Kalamees, kes kahtleb kõiges ja katsetab uus variante, saab igatahes ilusaid kalu, näitab tema kogemus.
 
Kuidas valida püügikohta
Svenile ei meeldi püüda kohtades, kus on „tuhat inimest ees“. Kuna töö laseb tal kalal käia vaid nädalavahetustel, siis langevad hoobilt ära Tallinnale üsna lähedal olevad Suurupi-Paldiski-Juminda ja muud tugeva külastustihedusega kohad. „Tuleb võtta jalad selga ja hakata avastama,“ ütleb Sven. Oma lemmikkohtades püüab ta sageli päev otsa ühtegi teist kalameest kohtamata ning kala ju ka tuleb – niisiis ei saa väita, et merikat liigubki ainult paikades, mida teavad kõik merikamehed ja kus käib põhiline püük.
Ei saa öelda, et meil merepunast vähe oleks, on Sveni kindel veendumus. Kui ilm ja tuul klapivad ning koht kah enam-vähem õige, peaks päevase püügi peale kala ikka ära nägema.
Sveni magusad kohad jäävad Tallinnast ida poole, enamasti jääb nende kaugus 100 km sisse.
„Tegelikult peaks esimest korda potentsiaalse püügikohaga tutvuma ilma spinnat üldse kaasa võtmata,“ tutvustab ta oma lähenemist. „Esmalt otsid maa-ameti kaardirakendusest mõne perspektiivika, paraja sügavusega ja kivise rannalõigu. Vaatad ilmateenistuse portaalist, millal on veetaseme nullseis, ning lähed fikseerid ära, mida see rand endast üldse kujutab. Teist korda võiks minna siis, kui vesi on maas, oma paarkümmend sentimeetrit. Lähed nii sügavale vette, et oleks loobitav kaugus. Kõnnid paralleelselt kaldaga, vaatad, kus on augud ja suured kivid, mida normaalveega näha ei ole. Jätad meelde. Kui ilm õige, tuled püüdma.“
Põhi võiks olla kivine, kuid varakevadel tuleb kala ka liivapõhjale, millel on suuri kive. Püügikoha valik sõltub ka sellest, kui sogane on vesi. „Olen saanud kala ka sellisest veest, kus põlvini sees olles varbaid ei näinud,“ ütleb Sven. „Aga ma eelistaksin siiski veidi selgemat vett. Kui sinu kohas on vesi sogane, käi natuke ringi ja üsna kindlalt leiad lähedusest selgemat vett. Kui hõljub savi ja muda, siis see üldiselt punast kala ei sega. Aga kui laine liiva laiali peksab, siis fikseerid olukorra, nutad natuke aega ja lähed järgmisse kohta edasi. Kalale ei meeldi, kui liivatera lõpustesse läheb.“
„Edasi – tipud on head, aga tähelepanuta ei tohiks jätta ka siselahtesid,“ jätkab Sven. „Kui on mudane ja madal, siis seal ei ole kala. Kui on korraliku sügavusega, võib-olla liivane, kalda ääres ka kivivöönd, siis ma olen nn kausside põhjast kala saanud. Ja muidugi töötavad kevadel tumeda põhjaga madalad lahed, mis esimestena üles soojenevad.“
Sirge rannajoone korral on hea teada üksikuid piisavalt kaugel ja sügaval, kuid ikkagi viskeulatuses asuvaid suuri kive (veel parem kivikogumeid) ja auke või süvendeid põhjas. Mingid „valvurid“ on nendes kohtades pea alati olemas. Selliste kohtade leidmine ongi madala veega jalutamisega preemia.
 
Millal püüda?
Tänaseks on Sven suure tõenäosusega oma 2014. aasta sügishooaja avapaugu juba ära teinud. Tavaliselt on just tema esimeste seas, kes augusti lõpul-septembri algul kalale.ee foorumis raporteerib, et nulliring, ju on tiba vara veel. „Kena ju lapse koolimineku puhuks pidulauale ahjuforell asetada,“ ütleb ta. Ja lisab muiates: „Teoorias vähemalt.“
Sven tunnistab oma kärsitust ja arvab, et ega kala tegelikult kohe randa tagasi tule, kui esimesed maatuuled sooja vee rannast minema puhuvad. Aga pikalt pole ka mõtet venitada, enne septembri lõppu on ta ikka igal aastal oma esimesed kalad kätte saanud. Kevadel püügi lõpetamisega on sama lugu – Sven nendib itsitades, et hooaeg lõpeb tal siis, kui päevitajad spinninguga jalutavat tüüpi imeliku näoga vaatama hakkavad.
„Mina püüan alati vastu tuult,“ ütleb Sven. „Välja arvatud varasügisel ja hiliskevadel, kui maatuul sooja vee ära viib.“ Tähele tasuks kindlasti panna sedagi, milline tuul on puhunud püügipaigas eelmisel ja üle-eelmisel päeval. Kui tuul pööras näiteks lõunast põhja, võiks Sveni hinnangul olla mõni päev puhvrit vahel enne, kui püüdma lähed. Kui pööre on 90 kraadi, näiteks põhjast läände või idast põhja, piisab päevast. Ilmateenistuse portaalist on hea tuuled-veeseisud enne järele vaadata, kui otsustad, kuhu püüdma minna.
„Näiteks levinud väites, et kagutuul ei kõlba kuhugi, kahtlen ma sügavalt,“ kinnitab ta. „Lihtsalt siis on püütavad teised rannad, kuhu see tuul peab peale puhuma.“ Kui ikka kolm nädalat käia pole saanud ja jubedalt kipitab, läheb Sven püüdma ka siis, kui tuul õige ei tundu. Ja suure tõenäosusega saab oma kogemustepagasi pealt ikka kala. Ent tänane peaaegu guru tunnistab, et seitse-kaheksa aastat tagasi, kui ta merikapüüki alustas, nullitas ta oma 30 korda järjest. Müts maha mehe ees, kes jonni ei jätnud ja lõpuks kena hoo sisse sai!
 
Millist püügitaktikat eelistada?
Laias laastus jaguneb merikapüügi taktika kaheks. Vanameister Rein Truumets näiteks astub oma põhikohtades vette, teeb kümme viset ja kui kala ei ole, läheb järgmisse kohta. Sven pooldab pigem risti vastupidist lähenemist – perspektiivikas kohas võib ta ka päev otsa järjest loopida, oodates, kuni kala tuleb.
„Kala ei ole ketis, kala liigub,“ selgitab Sven. „Kui on sobiv tuul, siis ta lihtsalt peab üks hetk mööda ujuma kohast, mille ma olen valinud. Kui ma tund aega ei ole kala saanud ja lähen ära järgmisse kohta, on alati võimalus, et just nüüd ujub parv mööda. Aga äkki on järgmisest kohast siis, kui ma kohale jõuan, just parv ära läinud? Nii võin ma päev otsa ringi käia ja nullitada. Ma parem istun pikalt paigal ja on suhteliselt garanteeritud, et ma midagi ikka saan. Kui üksinda käid ja kiiret ei ole, siis on mõnus omi mõtteid mõelda ja vaikselt loopida. Mõni viitsib sellist lähenemist kasutada, mõni mitte, maitse asi.“
„Vahel mõni ütleb, et loopis kolm tundi, 20 lanti käis otsas ja lõpuks 21. landiga sai – järelikult kala tahtis ainult seda,“ arendab Sven teemat. „Ilmselt ikka ükski kala ei istunud seal kolm tundi ega oodanud, vaid juhtus sel hetkel mööda ujuma, kui sa selle landi olid otsa pannud. See on usu küsimus. Ma ei ütle, et mul on tingimata õigus, aga ma ei ütle ka, et neil teistel on õigus. On minu filosoofia ja nende filosoofia.“
Sven lisab, et vees olles ei tasu ronida kõrgete kivide otsa, eriti siledama veega ja päikesepaistega. Parem on seista sügavamal ehk vööni vees – oled ridvaga vehkides kalale vähem nähtav.
 
Millist ritva-rulli kasutada?
„Eelmine kevad soetasin endale 3,3-meetrise 20–50 testiga Shimano Speedmasteri, aga minu maitsele jääb see paraku jäigaks,“ nendib Sven. „Kes mida kalapüügist otsib – mõni mees keerab siduri kinni, kui merikas otsas, ja jookseb kalaga nagu ketis koeraga kaldale. 30 sekundit lõbu ja kala on käes – või läheb ära. Minu jaoks on oluline püügirõõm, tunnetada kala võitlust ja vastupanu, kui ta otsas on. See on point, miks mina kalal käin. Kui kala tahad, mine poodi, saad oluliselt maitsvama ja rasvasema. Kui ausalt öelda, siis merikas minu esimene valik söögikalana ei ole, ma eelistan talle isegi haugi. Maitsed on erinevad. Mina püüan kala ikka püügirõõmu pärast. Ses mõttes oli mu vana Yoshino superfast 10–35 testiga palju parem ja pehmem.“
Seni 4000 mõõdus rulle kasutanud Sven läks hiljuti üle 3000 peale. „Miks on tingimata vaja 200–250 meetrit tamiili peale kerida?“ küsib ta. Rull peaks olema sujuva käiguga ja töökindel, millise firma nimi sinna peale on kirjutatud, pole Sveni meelest kõige olulisem. Praegu kasutab ta Ecooda-nimelist Daiwa klooni, mis maksab alla 100 euro.
 
Milline tamiil on parim?
„Kasutan 0,3 mm tamiili, lemmik on Bushido, mida müüdi Mustakivis, aga enam neil seda ei ole,“ selgitab Sven. „Mulle meeldib tamiili venivus, Bushidol on lisaks vähene mälu ja väga hea tõmbetugevus – olen sirgete konksudega landi kivi küljest tagasi tõmmanud. Aga 4–4,5 kg kala tõmbas ükskord ikkagi tamiili puruks. Üle 3,5-kilone oli mul juba kotis, kui see otsa tuli, ja ära läks ta mu oma lollusest. Nägin ära, et tüübil on konks keeles kinni, ega hakanud aega raiskama – lähme aga kaldale! Nii kui ta madalasse sai, tegi ringi ümber minu ja pani jalgade vahelt läbi. Tamiil enam kuskilt järele ei andnud, järsk tõmme ja plaks oli ta läinud. Selle vastu ei aita muu, kui peeglisse on vaja vaadata.“
„Olen nüüd tellinud netist igasugu imeasju, eks uuel hooajal saab testida ja muljetada,“ ütleb Sven. „Kopolümeer tundub kõige huvitavam – tõmbetugevus on gramm nõrgem, kui võiks olla nende näitajate juures, aga see-eest on null-mälu.“
 
Millise landiga püüda?
Mees, kes ise lante teeb, püüab loomulikult ainult oma peibutistega. „Kui alguseaegadel nullitasin, kasutasin loomulikult poetoodangut, siis proovisin käsitöölante ja ennäe, need tõid kala,“ meenutab Sven, kuidas landitegemine alguse sai. „Tekkis mõte, et kui keeruline ühe murdjalandi tegemine siis ikka olla saab.“
Käia peal lihvides ja näpu vahel aina uusi paindeid proovides sündiski nüüdne, võib vist nii öelda, kuulus Aapua lant – 25-grammine pajuleht, selgelt äratuntav oma suhteliselt laia kere ja üsna suure kaalu poolest. Kuid ei maksa lasta ennast kaalunumbritest segada – ehkki üks punasepüüdjate seas käibivatest põhitõdedest sedastab, et Eesti vetes on merikalandi parim kaaluvahemik 18–21 grammi, annab nn Aapua lant mitmetele teistele ja kergematele meistrilantidele ujuvuse poolest silmad ette.
Algul tegi Sven lante endale, siis oma sõpradele, nüüd ka laiemale ringile. Seeriatootmine tähendab seda, et enam neid otsast lõpuni käsitööna teha ei saa ja landitoorik tuleb pressi alt.
„Stabiilsuse tagamine on probleem,“ selgitab landimeister ise. „Kindlasti on meistreid, kes suudavad teha copy-paste oma nr 1 variandist nii, et ka number 100 on täpselt samasugune, aga mina läksin ikkagi vormi ja pressi teed. Pinnatöötluse teen ikka puhtalt käsitsi ja värvimise samamoodi. Olen teinud ka 35-grammist mudelit, aga viimasel ajal vähem, sest sellega on nikerdamist rohkem ja materjali on keeruline kätte saada.“
Aapua landi hea ujuvuse saladus on pikipaine, mis tuleb juba pressi alt, teised painded teeb Sven hiljem käsitsi. „Oma 105 mm pikkuse juures on mu standardmudel ehk 2 mm laiem, kui ollakse harjunud. See lisab ujuvust,“ selgitab ta. „Kui veel ridvaotsa üleval hoida, siis saad ka väga aeglase kerimise juures pool meetrit ujumissügavust kätte või isegi vähem. Võid kasutada magusates kohtades madalas vees ja veepinnast allpool olevatest karidest vaikselt üle kerida. Samas võimaldab see ka kiiremat mängu ja kui veel ridvaotsaga üles-alla mängida, võib saavutada ebaühtlase ujumiskiiruse nii, et landi ujumissügavus ei muutu. See nõuab veidi trikitamist ja madalas vees asja selgeksõppimist. Aga ma ise olen ebaühtlase kerimise koha pealt üsna laisk. Tavaliselt kerin vaikses rahulikus tempos ega viitsi kasutada jõnksutamist ja pause. Nagu ikka, soojema veega ja kivide juures tood landi kiiremini läbi, külmema veega hoiad ritva üleval ja kerid väääga aeglaselt... Ja üks pluss on veel see, et ka vastutuulega lendab ta nagu tonkatina.“
 
***
 
MIS VÄRVI LANT OTSA SIDUDA?
„Landivärvide eelistuste osas on mitu erinevat filosoofilist koolkonda,“ toonitab Sven Laanet. „Kõik Eesti merikakütid teavad Rein Truumetsa soovitusi, et lillad toonid hästi külma veega, lihtsalt külmas vees sinised ja rohelised soojema veega. Aga ma suhtlen üsna palju ka venekeelsete kalameestega, kes Reinu ei tea, ja neil on hoopis teine lähenemine. Nad kasutavad väga palju roosat, punast, musta, pruuni ja valget. Kui sooja veega soovitab eestikeelne õpetus rohelist, siis nemad panevad punase otsa. Ja kõige veidram, et saavad kala ka.
Oli ükskord nullipäev. Mõtlesin, et panen roosa landi otsa, hullemaks ju enam minna ei saa. Ja sain kaks kotikala. Roosa jäigi tol sügisel päris pikaks ajaks otsa. Firetigeri kohta arvasin, et see on puhtalt sooja vee teema, hiliskevadeks. Kuid Bandit ja teised Lohusalu kandi mehed püüdsid sellega jaanuaris ja veebruaris, ja töötas.
Toimib muidugi see lant, mis on otsas, aga tuleb stambist mööda vaadata. Tundub, et ses osas ei ole ühest tõde. Ma ei ole kalateadlane, aga tean, et nägemise loogika on kalal hoopis teine. Sa vaatad seda õnnetut kilu sügisel, näed lillakat tooni ja üritad samasugust lanti teha. Aga seda, kuidas kala vee all näeb, me ju ei tea. Ta võib näha sinu lillat hoopis teistmoodi.
Minu lantidel on mõlemad küljed värvitud, selg must, keskmine osa näiteks lilla ja kõhuosa on hõbetatud. Sügisel esimesel püügil kasutan täishõbedat ja sinist mustaga, need on mu lemmikud. Eelmine sügis tõestas ennast hästi ka pärlmuttervalge. Nii kui külmemaks läheb – lilla mustaga. Ega ma suurt peale lilla ei kasuta ka talvel. Valge töötab nii soojas kui külmas, täishõbe on universaalne ja lollikindel. Kevadel valge ja sinine. Rohelist kasutan suhteliselt vähe, ehkki see peaks nagu olema sooja vee lähenemine.
Proovige erinevaid toone. Jube raske on öelda, et praegu on just see või teine toon parim.“
 
***

NEED SUUREMAD JA ILUSAMAD KALAD
„Eelmisel hooajal ma ühtegi giganti otsa ei saanud, aga 2+ kalu tuli ikka täitsa mitu tükki ära. Kõige suuremad lähevad alati ära, neid kaaluda ei saa. Rekord väga suur ei ole, 3,55 kg on praegu lagi. Kolme kilo lähedale kalu mõned on ikka olnud, 2+ on palju tulnud,“ pajatab Sven Laanet.
„Seni kõige ilusam äraläinud kala, millele seniajani mõtlen, pisaraga silmanurgas, oli liiga väikse konksu süü. Ta tuli suht kaugelt otsa. Suutsin landi kivisse kinni kerida ja nii lollisti, et ei tulnud lahti ka kuidagi. Vehkisin kolm-neli korda, siis lasin ridva rippu ja mõtlesin, et mis ma nüüd teen. Ja siis pani see kivi ajama. Korraks õnnestus mul ta pinda ära tuua, ilus palk oli vee peal. Ja järgmine hetk ei öelnud ma tänu eeskujulikule tahtejõule mitte ühtegi roppu sõna enne, kui olin landi korralikult enda juurde kerinud. Aga siis ma enam ei suutnud ja röökisin kohe mõnda aega.
Juhtus see sügisel, oktoobri keskel, üsna tormise ilmaga. Mulle ei meeldi nii-öelda vees kalu kaaluda, aga kümme kilo ta ei olnud raudselt ja kaks ka ei olnud, nii et mõelge suvaline number sinna vahele, mis meeldib.
Üks kalakamraad rääkis, et ta ei suutnud samas olukorras tükk aega uut lanti otsa siduda, käed liiga hullult värisesid. Tema ei saanudki kala pinda, too käristas korduvalt rulli tühjaks ja hõõrus lõpuks kivide vahel tamiili puruks. Kõige rohkem kahju oli, et oleks siis korra vaadatagi saanud, et mis see siis nüüd oli...!“
 
***

EI MAKSA ASJA KEERULISEKS AJADA
„Prille ma ei kasuta,“ ütleb Sven Laanet. „Minu jaoks on põhiline adrenaliin ja nauding. Kui ma kõik ära näen ja fantaasia hooleks midagi ei jää, siis läheb pool püügist kaotsi. See on muidugi kiiks, aga mulle meeldib nii. Kahva ma ka kaasas ei kanna, termomeetrit samuti mitte. Asjad tuleks endale ikka lihtsaks teha. Kui hakkad tohutult kriteeriume paika panema, siis sa ei orienteeru neis enam lõpuks. Kõik muutujad hakkavad su peas oma elu elama.“

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
 
20.10.2014
Palun oota