Otsi

Kalale! esitleb: Allan Jaakuse suure kala rakendused

Autor: Margo Pajuste
Allan Jaakus, kalale.ee fooruminimega Rakvere, püüab sügavast suuri kohasid ja hauge omaenda väljatöötatud rakendusega. See on suur, raske ja mis peamine – toimiv. 
 

Allani koharakendused koosnevad suurest, kuni 25 cm pikkusest silikoonlandist, mille ette on rakendatud umbes 150-grammine „tšeburaška“ või samuti kaugelt üle 100 grammi kaaluv Norra lant. Lisaks igaks juhuks mõned kolmikud ning konksu otsa võib minna veel ka rasvane ööuss.
 
Kohapüük Missouri moodi
„Mõtte midagi sellist ehitada sain ma Ameerikast seitse aastat tagasi, kus me käisime giidiga Missouri jõel koha püüdmas,“ selgitab Allan. „Mul oli oma spinning ka kaasas ja jigipead silikoonidega – giid ütles, et nii väikest lanti nägi ta viimati viis aastat tagasi ühe Skandinaaviast tulnud inimese käes, ja propageeris selgelt seda mõtlemist, et pane suurem lant, tulevad ka suuremad kalad.“ 
„Missouri rakendus oli selline, et mööda põhja libises pomm, pikk traat läbi, ülevalpool oli lipsu küljes lahtiselt 15-20 cm silikoonlant ja selle otsa pandi veel kaks konksu ja lisaks ööuss rippuma, et lõhna ka oleks,“ kirjeldab Allan. „Põhimõttelt natuke dropshoti moodi. Nii kui me selle asja põhja lasime, kolme minuti pärast oli esimene kilone koha otsas! Me tahtsime selle kohe ära võtta, aga giid ütles, et meil on lubatud ainult kümme koha püüda – see pole kala ega midagi ju.“
„Püüdsime edasi, sain veel ühe kilose,“ jätkab Allan. „See tuli jälle tagasi lasta. Mul juba suu kõver, et nii ei saagi kala kaasa. Aga siis käis pauk ära ja kahekilone otsas! Ja hakkas tulema.“ Allan proovis tookord oma väiksemat silikooni ka: kohe võttis, aga sinna tulid kõikvõimalikud muud veidrad kalad otsa, mitte kohad, kokku ehk ligi 15 erinevat liiki, mille nimesidki eestlased ei teadnud.

Norra landiga saab Eestis koha
„Eestisse naasnuna hakkasin mõtlema ja proovima ka suurte rakendustega püüda,“ räägib Allan. „Vagula järv tundus katsetamiseks huvitav, see on kuni 10 meetrit sügav. Algul lasin lihtsalt raskuse põhja ja suure silikooni ööussiga taha rippuma. Hakkaski koha võtma ja ka haug himustas seda, aga hammustas mu trossita rakendust pidevalt pooleks. Mõtlesin, et forsseerin seda edasi, sündis rakendus, kus trossi otsas oli ees 150 g tinakuul ja taga oli 20 cm silikoon suure üheharulise konksuga.“ Allan meenutab muiates, kuidas müüjad küsisid, kas ta läheb Alaskale püüdma, kui ta poest  kõige suuremaid müügilolevaid üheharulisi konkse ostis.
Suure ümmarguse tinaraskuse puhul tundus, et selle veetakistus on liiga suur, ridvad vajusid liiga paindesse ja olid ka muud hädad. Siis jäi Allani pilk peatuma lantidel, millega Norras sügava pealt püütakse – need on rasked aga voolujoonelised, veetakistus on väiksem, miks mitte proovida? Allan kasutab neid horisontaalses asendis: leiab üles raskuskeskme, puurib sinna augu ja tõmbab trossi läbi. Landi tagumisse otsa aga kinnitab oma suure silikooni koos üheharulise konksuga, lisaks mõned kolmikud. Nii on tandemrakenduse pikkuseks kokku lausa 40-45 cm + tross 30 cm.
Ja pole need rakendused sugugi liiga suured, näiteks oktoobrikuisel Vagula võistlusel himustas seda ka pooleteisekilone havi. Kuid suure kala saamise šansid on sellise rakendusega kindlasti suuremad. „Oh imet – nagu ma selle esimest korda Vagulal vee alla lasin, nii kohe oli neljakilone koha otsas,“ ütleb Allan. „Ilusad 6-7-kilosed havid ei ütle ka ära sellise asjaga maiustamisest. Haugi jaoks jääb siin isegi 25–30 cm tross lühikeseks, sest peaaegu valu piiril, kus nöör algab, ongi need kõige hullemad hambajäljed. Näed, vähe on puudu, et kala saaks selle läbi hammustada.“ Ja Allan näitab koledasti äranäritud trosse.  
 
Kuidas püüda?
Allan püüab Vagulal enamasti mitte päris põhja pealt, vaid umbes kuue meetri sügavusel. „Kui ma lasen rakenduse 10 vändapööret välja, siis ma tean, et ta jookseb mul kuue meetri peal,“ selgitab ta. „Arvestan, et koha istub põhjas ja varitseb, kui ta näeb, et söödakala liigub ülevalt mööda, nii kohe ründab. Ta hoiab selle piiri lähedale, kus veel hingata saab. Kui eelmine päev oli tuuline ilm, veekihid segi ja all ka hapnikku, võid rahulikult lasta rakenduse 7-8 meetri peale.“
Allanil on välja arvestatud, et kui ta laseb rakendust 14 vändapööret välja, jookseb see 7 m peal ja 16 pöördega 8 m sügavusel. Elektrimootoriga hoiab ta trollides kolmandat käiku, mis võib olla nii 4-5 km/h.
Värvide seost ilmastikuga ei ole Allan täheldanud, küll aga läheb mõni toon kohale peale paremini, mõni halvemini. „Kõige efektsem kumm on olnud sinine valgega,“ nendib ta. „Aga kuna ta oli jubedalt ära näritud ja ma seda enam mitte kuskilt ei leidnud, pidin ta asendama tavalise valgega. See siin konkreetselt tõi mulle 3. koha haugi Vagula võistlusel välja.“
„Näiteks oranži võtab kehvemini, seda on näha kohe, vähem on näritud,“ näitab Allan oranži suurt sirpsaba. „Aga kui on oranž segatud mõne muu värviga või puna-valge, siis jällegi võtab. Kahes toonis silikooni võtab ikka paremini: kui üks värv ei meeldi, siis teine võib tekitada huvi.“ Norra lantidega näib kehtivat reegel – mida kirevam, seda parem.
Kui koha võtab kehvasti, siis kasutab Allan ümmargusi pomme ja tundub, et siis lähevad need paremini loosi. Näiteks Viljandi järve kohadele meeldib ümmargune üldse rohkem, võib-olla on siin võtmeks suurem veetakistus ja sellega kaasnev vibratsioon? Emajõel oma rakendusega trollida ei ole Allan veel proovinud, puhtalt seetõttu, et ei ole veel jõudnud.
Ehkki kirjandus väidab, et kevadel pärast kude ja sügisel koleda ilmaga saab suuremaid kalu, ütleb Allan, et see pole lõplik tõde: „On saadud ilusat kala ka teistel aegadel, näiteks 11,5-kilone haug tuli Vagulal suvel kuppude vahelt tavalise plekklandiga. Kui viid atraktiivse sööda elukale silmade ette ja oskad selle talle vastupandamatuks teha, siis laseb ta hea maitsta.“
Ilm samuti võttu väga ei mõjuta, sest püük käib piisavalt sügavalt. Põhimõtteliselt tasub Allani rakendusega koha trollida, kuni vesi jäävaba. „Koha võtab vabalt veel praegu, hilissügisel, lanti,“ rahustab Allan. „Koha võib saada ka talvel jääaugust, ta võtab aastaringselt.“
 
Ritv, nöör ja rull
„Ridvad peaksid olema tugevad ja jäigad, mul on 40–100 testiga,“ selgitab Allan. „Siis haagib väiksemagi võtu puhul ise ära, eriti kui kasutan pikemat ritva. Ma trollin kolme ridvaga, ääres on kaks pikka ritva, 3,9 m. Ridva pikkus on oluline, sest nii saan ma laiema ala läbi kammida. Mul on lantidega läbi kammitav ala 10–15 meetrit lai, tõenäosus elu kala kätte saada on nii palju suurem.“
Nööri kasutab Allan, sest see on tamiilist peenem ja veetakistus on ka väiksem, lant saavutab oma raskuse kohta kiiremini püügisügavuse. „Pealegi, paljud kalamehed arvavad, et mida kaugemale lanti välja lased, seda sügavamale ta läheb – ega ei lähe,“ kinnitab Allan. „Oleneb keelest ja nööri jämedusest. Jämeda nööriga võid kilomeetri ka välja lasta ja lant ei saa ikka loodetud töösügavust kätte.“
Ka 0,11 mm nööriga saab suure kala välja tuua, vaja on vaid pisut kannatust ja hästi reguleeritud sidurit, on Allan kindel. „Nöör ei lähe kunagi katki kala tõmbest, ikka on tegu füüsilise sekkumisega – kas läheb ta vastu kala hambaid, paadipõhja, kive või muud,“ ütleb ta. „Või on sidur valesti reguleeritud. Kui 0,4 mm nööriga tuuakse välja 150 kg paltus, siis...“ Allan soovitab 0,17 tõmbetugevusega nööri, mille tõmbetugevus on 15+ kg. Vahel jääb lant kivide taha kinni ja siis võiks olla väike varu.
Allan kasutab haspelrulli: „See ei pea olema teab mis kvaliteetne, peaasi, et sidur korralikult töötaks.“
 
Unistus kümneste klubist
„Kahju, et meil pole kuskil müügil suuri sirpsabasid, neid ma käisin Rootsis ostmas,“ kurdab Allan. Tema unistus on saada kuskilt veel suuremaid silikoone, 30–40 cm pikkuseid. „Äkki siis tulevad ka need haugid ja kohad, kes on üle 10 kilo,“ oletab ta. „Minu rekordhaug jäi 4 grammi alla 10 kilo ja suurim koha on 7 kg juures, aga tahaks ka kunagi kümneste klubisse saada. Usun, et kalaga on nagu inimesega, eks suurusehullustus mingil kujul on meil kõigil.“  Allan räägib, kuidas sel kevadel tuli tal kümme minutit pärast Vagula võistluse lõppu otsa 6,5-kilone havi, mis muidugi enam arvesse ei läinud. Võistlus võideti 5,9 kg haviga ära. Mis teha, vahel lihtsalt ei vea.

 
*** 
 
Allan, kõva võistleja
Allan Jaakus on tuntud kui tugev võistleja, kes esindanud Eestit näiteks ka spinningupüügi MMil, ja ka staažikas võistluste korraldaja – tema organiseeritud Uljaste võistlusele jagub osalejail vaid kiidusõnu.
Allan ise kurdab, et osaleks igal viimaselgi kui võistlusel, kui vaid aega jätkuks: „Korraldajad, koordineerige omavahel aegu! Et ei oleks kaht huvitavat võistlust samal ajal. Sel aastal ma suutsin vist kõigil spinningupüügi võistlustel ära käia, aga kui õngitsemisvõistlus on ka samal päeval, siis kahte kohta ei jõua. Võiks teha nii, et  spinninguvõistlus on laupäeval hommikul, õngitsemine õhtul ja pühapäeval ka kaks võistlust, hommikul ja õhtul. Siis ma vist käiks küll kõigil võistlustel ära, rebiks kasvõi lõhki ennast...!“
 
***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
 
05.11.2014
Palun oota