Otsi

Aeglane trollimine kevadise haugi püügil

Võimalus jahedas vees tõeliselt suurt haugi tabada on paaritumismängude toimumise piirkonnas märksa suurem kui mujal. Valida tuleb vaid veekoguga sobiv püügiviis – ning miks mitte eelistada landiloopimisele hoopis trollimist!
Keskendume koos sõbra Olaga sügavale piirkonnale suure ja madala lahe ääres, mis on ümbritsetud pealtnäha lõputute roostikega. Me ei tea, kus haugid täpselt mängivad, aga oletame, et nad kogunevad paaritusmängude perioodiks ja pärast seda sügavikku. Ilusa kevadpäeva nõrgas tuules on ikka veel aimatavat külma, kuid juba pakub päike ka mõnusat soojust.

Oleme hommikust saati sügavikus trollinud ja kohanud vaid mõningaid väiksemaid hauge. Sõidame kolme plaaneriga mõlemal paadiküljel, vahetame mõnd peibutist ühtlaste vaheaegadega, varieerime nööri pikkustega ja püüame hoida madalat kiirust.

Keskpäeval see viimaks juhtub. Suurel kaarel, kui sisekurvis õngenöörid peaaegu lõdvalt ripuvad, näen kuidas välimine plaaner sikutab ja tõmbub tagasi. Tõstan ridva ja väntan kui hull... „Jälle üks väike,“ ütlen pettunult Olale, tundes vaid paari tõmblust. Nööri pingutamiseks kulub mõni hetk, kuid seejärel saan parema kontakti. Vastupanu suureneb tasapisi ning korraga tundub kala üsna raske. Võitlus pole nii dramaatiline, nagu see tavaliselt ülekaaluliste kevadiste haugidega on, kuid nähes kala paadi taga veepinnal, teen suuruse alahindamise vea. „Seitse-kaheksa kilo. Sa võid ta kätte võtta,“ ütlen oma kalamehest sõbrale. Samal hetkel, kui Ola tõstab „rämerasvase“ haugi üle reelingu, taipangi oma eksimust. Kala on tunduvalt suurem, kui olin arvanud!

Veidi hiljem on haug kaalutud, pildistatud ja tagasi lastud. See polnud mingi koletis, kuid oli siiski meeldiv ületada kümne kilo piir. Veel olulisem oli aga tõestus, et meie taktika toimib.
 
Miks just trollimine?

Ei teeks paha juba aegsasti kõrva taha panna kohad, kus haugid oma kevadisi toimetusi teha tavatsevad. Sest traditsiooniliselt viiakse suurem osa kevadist haugipüüki läbi kas otse kalade (paaritus)mänguplatside kohal või läheduses. Reeglina on tegu spinningu- või jerkpüügiga madalates lahtedes või kalade väsitamisega piki esimest järsakut arvatava mänguplatsi läheduses. Tunne ja otsekontakt spinninguga ületab kõik muu, kuid mõnikord tuleb valida meelelahutuse ja püügi efektiivsuse vahel.

Hõreda haviasustusega suures vees, näiteks meres, on tihti trollimine edukam ja mõnikord ka õnnestumiseks ainuvõimalik. Siin peab mõnel juhul katma nii palju veepinda kui võimalik, et oleks mingigi võimalus leida heinakuhjast nõela. Kui püüda süstemaatiliselt ja tähistada iga püütud kala tabamise koht GPS-iga, võib trollimist kasutada selleks, et välja peilida „kuumad“ kohad, kus seejärel spinninguga õnne katsuda.

Minu halvim kogemus suurte paaritumistuhinas haugide trollimisega leidis aset Vätterni järves (1912 km² pindalaga Vättern on suuruselt Rootsi teine järv – toim) 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse kevadetel. Enamasti oli kala aeglane, vahel lausa lootusetu, kuid mõnikord vilksatas veepinnal ja see oli lausa maagiline.

Põhjusi, miks Vätternis on raske püüda, on mitu. Arvestades veekogu suurust, on havipopulatsioon siin väike ja mänguperiood on tegelikult ainus aeg, kui kala on miskitpidi kogunenud teatud piiratud alale. Ülejäänud aastal on havid laiali hiiglasliku järve lõpututes veemassides.

Aga“piiratud alad“ võivad olla ikkagi suured ja isegi kui kala koguneb mängima, ei ole teda alati nii kerge üle kavaldada. Üks tähtsamaid õppetunde, mis me Vätternil saime, oli mitte püüda madalas vees otse paaritusmängu kohas. Muidugi saab seal kätte ka suuri hauge, kuid enamasti on raske meelitada neid selges vees lanti haarama. Tundus ka, et haugid elavad madalas vees vastumeelselt ning ainult rändavad siia lühikesel ajal paaritusmänguks.

Trollimistaktika oli parim valik väljaspool mängukohti või väinades ja sügavates kraavides, kus istusid kalad, kes rändasid mängule. Osa mängukohti vormus tüüpilistest madalatest pillirooabajatest, kuid mõnikord piisas vähesest roostikust piki muidu viljatut kehva rannajoont, et mõned haugid võiksid peatuda eemal sügaval. Esimene tõeline sügav ala võis olla otseses ühenduses potentsiaalse mängukohaga, kuid see võis asuda ka mõnisada meetrit lähimast roostikust. Me trollisime enamasti 8–15 meetri sügavuses, vedades lante reeglina väga aeglaselt.
 
Hoia õiget kiirust!

Kaks tähtsamat tegurit trollimise õnnestumiseks varajasel hooajal külmas vees on kiirus ja landivalik. Minu arusaam on, et madalal kiirusel õnnestub püüda rohkem ja suuremaid kalu. Eelistan paaritusmängu ajal kiirust 0,7– 1,2 sõlme vahel, sõltuvalt landist ja veetemperatuurist.

Päris aeglaselt on raske trollida, eriti kui ilm on tuuline ja paat liigub madalaimal kiirusel. Kasutades bensiinimootorit, on tihti vaja tormiankrut, et hoida kiirus maas. Populaarseks saanud paadininasse paigaldatavad Minn Kota elektrimootorid iPilot´iga on õnnistuseks, kui tahetakse trollida tõeliselt aeglaselt optimaalse paadikontrolliga, aga samuti toimib ka ahtripaigaldusega elektrimootor, kui ilm ei ole liiga tuuline.

Vaevalt meelitab külmakangeid kevadhauge kiire peibutis. Selle asemel liikugu lant rahulikus, kiirustamata ja pisut veerlevas tempos. Madala kiirusega varajasel trollingupüügil on mul kaks sarnaste omadustega lemmikut. Zalt on palju aastaid minuga kaasas käinud ja püüab ilusaid jämedaid hauge. Kasutan vana, Rootsis toodetud väiksema versiooni mudelit. Zalt võib trollida 0,8–1,3-sõlmesel kiirusel ning sõltuvalt kiirusest ja vediku pikkusest küündib suurim mudel 5–7 meetri sügavusse.

Westin Platypus on suhteliselt uus peibutis, mis 2012. aastal tormiliselt turu vallutas. Juba esimesel hooajal kavaldas lant üle hulga suurhauge ja esimest korda sai Zalt tõeliselt aeglase trollingu osas väärika väljakutse. Mõlemad peibutised on sarnased, selle erinevusega, et Platypusel on kaks nina-aasa.

Eesmine aas annab rahuliku rulluva käigu, mis enamasti on kõige sobilikum paaritumismängu puhul, samas ülemine annab võimsama liikumise.

Platypus püüab kõige paremini 0,9–1,3 sõlme juures ja suurimat, 19 cm-st mudelit võib kasutada 4–6-meetrise sügavuse juures sõltuvalt kiirusest ja vedikust. Väiksem 16-sentimeetrine mudel püüab pisut aeglasemalt ja madalamalt.

Teine 1-2 sõlme juures kasutatav lemmik on klassikaline Westin Jätte oma tuntud rulliva käigu ja lugematu hulga suurte haugidega südametunnistusel. Peibutis on olnud turul mitu aastakümmet, kuid on endiselt paljude havitrollijate lemmik. Suurim, 23-sentimeetrine mudel laskub 3–5 meetri sügavusse. Ja kui soovid püüda madalamas, leidub ka 19- ja 17-sentimeetrine Westin Jätte.
 
Kasuta plaanereid

Teine tähtis tegur trollingupüügil on plaanerid. Selges vees, mida kalad tihti pelgavad, aitab plaaner kahtlemata kaasa suuremale hulgale näkkamistele, kuna see liigub paadi kõrval, mitte taga. Seeläbi on ka suurem šanss püüda paadi külje pealt mööda ujuvaid kalu. Pealegi võimaldab plaaner püüda „laiemalt“ ja hõlmab suurema ala, samal ajal kui röövkalu meelitavad korrapäratus liikumises landid.

Tihti rõhutatakse, et trollingupüügi ajal tuleks usinalt pöörata, et anda lantidele varieeruv kiirus ja liikumine ning plaanereid kasutades on see efekt veelgi selgem. Sageli näkkabki just pööretel, kui väliskurvis saavad landid suurema kiiruse või kui nad sisekurvis jäävad maha ning peatuvad. Kui paned hästi tähele, kus haug võtab, on see näpunäiteks, kas tõsta või langetada kiirust.

Püügiala suurus ja teiste paatide olemasolu määravad ära, kas kasutada kaht või kolme plaanerit paadi kummalgi küljel. Alati on parem hoida oma tegevust vähema hulga plaaneritega kontrolli all, kui et mässata liiga paljudega. Suurel veekogul, mis võimaldab võtta suuri kaari, eelistan püüda välimiste plaaneritega 30–50 meetrit paadist. Kitsastes oludes tasub rahulduda kahe paariga ja püüda paadile lähemalt. Kitsastel pööretel võib ka plaanerid pisut lähemale vändata ja olenevalt situatsioonist lasta need uuesti valla.

On ka olukordi, näiteks kui trollitakse piki järsku sügavikku, kui on parem plaanereid mitte liiga eemale paigutada. Kui välimiste plaanerite vahemaa üksteisega on liiga suur, võib üks lant sattuda liiga madalasse ja teine liiga sügavasse vette. Väiksema vahemaaga plaanerid võimaldavad rohkem peibutisi sobilikus püügisügavuses.
 
Taktika ja varustus

Plaaneritega trollingul kasutan ma tugevat, 8-9 jalast multirulliga ritva ja 0,40 mm nööri. Tänu rullile saab üsna ruttu enam-vähem selgeks, kui kaugel plaaneri taga peibutis peab püüdma, et minna teatud sügavusse ja liikuda teatud kiirusega. Kui soovid püüda sügavmas, sobib muidugi suurepäraselt oma landid tina või mõne muu raskuse abil raskemaks muuta.

20–30 meetri pikkune liin on standard, kuid vaikse ilmaga selges vees – kui kala pelgab –, on vahel vaja kuni 40–50-meetrist. Kui trollitakse aeglaselt vajuvate lantidega, nagu Zalt ja Platypus, mõjutab landi enese kaal sügavusse minekut sama palju kui landi keel.

Pikema liiniga saab seega mingi piirini landi pisut sügavamale viia. Mõistagi võib ka katsetada raskusega nööril, et peibutis püüaks sügavamalt.

Olen eespool märkinud, et sageli on parim püüda avamerel, kuid see ei tähenda tingimata, et haugid elutsevad vee keskkihis. Sama hästi võivad nad ka põhjas elutseda. Selgeveelistes järvedes juhtub, et haugid tõusevad 12–15 meetri sügavuselt, et võtta lanti, mis asub 5–7 meetri sügavusel.

Mõnikord näeb kala kajaloodiga ja teinekord räägib kala savine kõht, et kala on redutanud veekogu põhjas. Aga olen näinud ka suuri hauge, kes lebavad ja päevitavad pinnal ja mõnikord on sellised ka peibutist rünnanud. Usun, et haugid, kes on harjunud jahtima avamerel, jäävad suure tõenäosusega sama käitumise juurde ka paaritusmängu perioodil. Sellistele röövkaladele on iseloomulik üllatada saaki seda altpoolt rünnates.

Kui haugid on uimased ega taha peibutise järele vee keskkihti tõusta, tasub ehk proovida ujuvate lantidega, mis hulbiks otse kala nina ees. Selline taktika on mitmel korral andnud suuri hauge ja päästnud lootusetuna näiva püügipäeva.
 
Jaht unistuste haugile

2011. aasta talvel rääkisin mõnede sõpradega plaanist proovida kalastada ühel suurel selge veega järvel niipea, kui jää seda võimaldab. Selle asemel, et püüda paarituslahtedes, oli meil kavas proovida taktikat, mis kord oli nii edukas Vätternil. Juba esimesel ringil oli mul rõõm üle kavaldada jässakas ja suur kevadine haug. Paar järgmist katset andsid veel paar kena kala lisaks. Meie aeglaselt trolliv peibutis, mida kasutasime avavetel, tundus haugide maitsele sobivat.

2012. aasta hooaeg algas veelgi paremini. Koos sõber Andersiga libisesime ühel vaiksel hommikul udusel veele. Ootused olid tagasihoidlikud, tihe udu ei tundunud eriliselt vaimustav, aga igal juhul oli vahva kasta mõni lant märjaks.

Pärast lühikest kaalutlemist võtsime kursi mängulahest väljaspool asuva sügaviku äärele, mis on üle 25 meetri sügav. Selles kohas on varem saadud vaid mõned üksikud kalad, kuid suure sügava lähedus peaks sellegipoolest olema sobiv ühe tõeliselt suure haugimammi jaoks.

Püüdsime paadiga 10-meetrist kurvi välja võtta ja juba esimese pöördega sai Anders ühe kuuekilose. Pöörasime tagasi ilma ühe landita, kuid kui libisesime uuesti lõuna poole, tõmbus korraga üks plaaner. Haug tõusis otsemaid pinnale ja püüdis end landist vabastada. Loopis ja peksis peaga, kuid oli konksudes kinni ja mul õnnestus ta paati suruda. Oletasime algul kümnekilost, kuid kala paati saades nägime, et tegu on veel suuremaga. Kaal näitas 11,84 kilo ja see kaunis kuldkollane havi võis pärast paari pilti edasi ujuda. Räägi veel lendstardist!

Sõber Ola, kes püüdis üksi oma paadis, sai samuti samal päeval pisut alla kümnekilose suure ilusa kala. Järgmised korrad ei toonud eriti palju kalu, kuid saime veel mõned „rämerasvased“ suured haugid. Tundsime, et trollimistaktika töötab, oleme õigel teel. Nüüd oli tarvis vaid jätkata jahti tõelisele raskekaallasele. Ent unistuste jahtimine nõuab aega ja kannatust. Sa pead uskuma oma püügimeetodisse ja -vahenditesse. Ning ühel päeval, kui sa teda kõige vähem ootad, on ta siin!

TEKST JA FOTOD: JÖRGEN LARSSON
Ilmunud ajakirjas Kalale! nr 6, mai/juuni 2014
20.04.2015
Palun oota