Otsi

Aleksei Turovski: meie oma „tindikala“ ehk nimi meest ei riku

Haisukott, tallipoiss, nonnipoiss, norss, hobukala... Need „hellitusnimed“ ei kõla just kõige suursugusemalt. Vaatamata sellele on meritint kõrgelt hinnatud püügi- ja söögikala, kirjutab Aleksei Turovski.
Heal lapsel mitu nime. Enamasti peegeldavad kalaliikide eestikeelsed nimetused – mitmekesised, nagu nad on – liigi eripärasid, kõlavad asjalikult, mõned lausa ülistavalt ja mõned ka üsna isuäratavalt. Näiteks jõeforelli sünonüümid – eherus, hõrn, kires jt. Merisiig on tuntud ka kui ehe, muik, saunakala. Kuid meritindi, kellest siin pikemalt juttu tuleb, vast enim levinud hüüdnimed on haisukott, tallipoiss, nonnipoiss, norss, hobukala – nimetused, mis minu meelest küll erilist isu ei ärata ning au ja kuulsust ei lisa. Arvatavasti on selline omapärane, mitte just halvustav, aga veidi kahtlustav suhtumine sellesse kalasse, mida sellised nimetused vististi peegeldavad, seotud meritindi tõesti kummalise lõhnaga. Kõige levinum värske meritindi lõhna kirjeldus on värske kurgi lõhn, mis iseenesest on meie laiuskraadi elanike jaoks samuti unikaalselt omapärane. Eesti looduses, tegelikult kogu Ida- ja Põhja-Euroopa looduses ei ole ühtegi põlist taime, mis lõhnaks värske kurgiga sarnaselt – välja arvatud meritint, kes teatavasti ei ole taim.
 
Meritindi tundemärgid
Kes ta siis on, see kummaline mereelanik? Kõige uuema süstemaatika järgi kuulub meritint koos mõne teise just nimelt tindi liigiga lausa omaette seltsi – Osmeriformes. Veel suhteliselt hiljuti oli tintlaste sugukond lõhiliste seltsi osa. Harjusk, siiad, forellid ja lõhi sinna ka jäid, tindid aga tunnistati väga omapärasteks kaladeks. Meritint on sale, külgedelt üsna vähe lamendunud, väga suure suuga ja tugevate teravate hammastega, mille seas on selgelt eristatavad pikemad kihvad.
Soomused on läiketa, väga õhukesed, läbipaistvad, tulevad kergesti ära ja kiiresti asenduvad uutega. Meritint on ka ise osaliselt läbipaistev. Selja poolt on kala õrnalt hallikas-roheline – ütleksin malbelt Läänemere värvi. Küljed ja kõht on tuhmilt hallikas-valged, läiketa hõbedased. Uimed, kui vaadata kala vees, on peaaegu täiesti läbipaistvad.
Kudemise ajal on meritindil peas ja seljal helmeskate, mis isastel mõnevõrra tugevam. Lisame siia viimast korda ka, et värske kurgi lõhn meritindi juures on väga tugev. Nii tugev, et kala käideldes jääb see lõhn mõneks ajaks käte külge isegi pärast seebiga pesemist.
Meritint on väga hea ujuja. Tal on sügava väljalõikega tugev sabauim, süstjas keha, täis võimsaid lihaseid. Mainida tuleb veel üht omapärast liigitunnust, kuna loodusteadlased on seda märganud ja erialases kirjanduses rõhutanud Karl von Linne aegadest peale: meritindil on linia lateralis incompleta – teisisõnu ei ulatu kala küljejoon sabavarreni, on vaid osaline.
 
Kasvust ja parasiitidest
Meritint ei ole suur kala, rekord Eestis on 196 grammi kogupikkusega 34 cm ja vanus umbes 11 aastat (Pärnu jõgi, 1995). Maailmarekord on 295 grammi (Soome, 1964). Kasvutempo on meritindil väga varieeruv ja kõige kiirem on see noorkaladel umbes kahe esimese eluaasta jooksul. Aastane kala on keskmiselt 8–9 cm pikkune ja kaalub 3–4 grammi. Hiljem meritindi kasv aeglustub ja kalal kulub tavaliselt 4–5 aastat, et kasvada veel nii palju, kui ta suutis esimese poolteise jooksul.
Parasitoloogina võin oletada, et selline kasvu kiiruse muutus võib olla seotud asjaoluga, et alates pikkusest umbes 10 cm on meie rannikuvete meritindil ujupõies sajal protsendil kaladest täiesti spetsiifiline ümaruss Cystidicola farionis. Ussid on poolläbipaistvad, peened, väga õrnad, kuid küllaltki pikad, ka üle 4 cm. Mahub neid täiskasvanud meritindi ujupõie sisse kümnete kaupa, isegi üle saja. Mitte mingit silmaga nähtavat patoloogilist mõju ega põletikulisi protsesse selle ussi olemasoluga ujupõies seostada ei ole õnnestunud. Kuid parasiit on parasiit ja ei ole võimatu, et Cystidicola invasioon vähemalt pidurdab kala kasvu, röövides peremehelt osa toitaineid.
Ümarussi vaheperemeheks on harjaslabalane (Pontoporeia). Kirpvähiline, kellest meritint hakkab toituma umbes 8–10 kuu vanuses või isegi aastasena. See kolmik – ümaruss, harjaslabalane ja meritint kui lõpp-peremees – on Läänemere ajaloos välja kujunenud niivõrd ökoloogiliselt kindlaks süsteemiks, et ilmselt sobib selle veekogu ökoparasitoloogiliseks motoks. Seda ussi leian ma teistel kalaliikidel üliharva – enam kui 10 000 lahkamise jooksul vaid kolmel korral. Mitte mingisugust teadaolevat ohtu lindudele ega imetajatele see uss ei kujuta, kuid on üsna liikuv ja meritindi puhastamisel on inimesed neid korduvalt tähele pannud ja isegi andnud neile olmelise nimetuse kassiuss, mis mitte kuidagi ei peegelda parasiidi mõju kassidele ega inimesele. Nimetus on ilmselt tulnud sellest, et nähes köögilaual meritindi ujupõiest pääsenud usse, viskab inimene kala põlgusega kassidele, kes, süües kala tükkis ussidega, aina kosuvad. Tõsi küll, meritindi omapärane tugev kurgilõhn paljudele mu tuttavatele kassidele ei meeldi. Kui aga kassipoeg varajases nooruses siiski hakkab värsket meritinti sööma, siis tahab ta seda oma päevade lõpuni. Kala on toiteväärtuse poolest väga hea, ja kassid tunnevad asja.
 
Kuidas meritint koeb
Meie vetes saavad emased meritindid suguküpseks enamasti 3-4aastaselt, isased aasta nooremalt. Kudema tulevad need kalad tavaliselt märtsi lõpus, aprilli alguses, kui veetemperatuur on 1-2 kraadi ja Pärnu lahes võib kudemine alata isegi jää all. Peamine kudemine toimub 3–6 kraadi juures aprillis ja lõpeb mais veetemperatuurini 10 kraadi. Kudemine toimub jõgedes või mageveelistes lahtedes, esimestes veidi varem. Koelmud on 1-2 meetri sügavusel liivasel-kivisel põhjal ja tõsisema vooluga vees. Mari lastakse pilliroo ja kõrkjavarre tüügastele. Marjaterad on väikesed, mitte üle 1 mm läbimõõduga ja seepärast on neid ka suhteliselt palju (kuni 100,000 marjatera). Helekollased marjaterad on kleepuva väliskestaga, mis koelmul lõhkeb, moodustades varrekese, mille abil marjatera kinnitub.
Kui marjaterake sureb, kaotab ta kleepuvuse ja veevool viib ta elusatest marjateradest eemale, mis on koelmu tervisele väga soodne, sest hukkunud marjateradele kasvab reeglina ohtlik hallitud (Saprolegnia).
Meritindi vastsed kooruvad aprillist juunini, nende pikkus on umbes pool sentimeetrit ning nad hoiduvad madalasse vette, liivasele põhjale, mis on tegelikult väga ohtlik elupaik tormide puhul. Seega, mida sügavam on merelaheke, mida kaitstum jõe suudmeala, seda suurem on vastsete ellujäämisprotsent. Näiteks on meritindile väga soodsaks kudemisalaks Harku järv, mis on merega ühenduses (seda küll väiksema reostuskoormusega, kui selles veekogus ilmselt praegu on).
 
Toitumisest ja toidust
Toitumist alustab noor meritint loomsest hõljumist, peamiselt aerjalalistest vähkidest, minnes seejärel üle põhjaloomastikule (harjaslabalane). Suurem meritint sööb hea meelega ka väikseid kalu – räime, väikemudilat ja ka nooremaid liigikaaslasi ning koetud marja. Kuna meritint kudemise ajal paastub ja marja hulk on väga suur, esineb ta meie vetes siiski massiliselt.
Minu meelest on meritint ideaalselt sobiv kala friteerimiseks. Keevasse taimeõlisse asetatud ja selles kergelt pruunistatud meritint on kuumast peast tõeline hõrgutis. Loomulikult on meritint ka munas ja jahus keeratuna pannil praadimiseks suurepärane.
Võin veendunult soovitada meritindi kasutamist päris toiduna, mitte ainult „sakuskana“. Eriti hea on röstitud meritint värskelt keedetud varajase kartuli, hapukoore ja tilliga. Kinnitan veel kord ja väga veendunult, et rahvapärimustel nagu see, et meritindi söömisest tuleb malaaria või et see kala on tekkinud valge mära laibast jne, ei ole vähematki alust!

Aleksei Turovski
Lugu on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 10 jaanuar/veebruar 2015.
29.01.2016
30.01.2016 18:32
2
1
minagi Päenu lahel seda püüdnud talviti ja see kala praetult mu siiami kassi lemmik toit.laugh
30.01.2016 18:34
3
1
pärnu lahelt ikka ja ka aprillis jõest Sindi kiriku juurest kolmikutega tragitud.
Palun oota