Otsi

Arvo Tuvikene: Ahven ehk harilik ahven ehk euroopa ahven (Perca fluviatilis)

Ahven (Perca fluviatilis) kuulub ahvenlaste sugukonda (Percidae) ja on meil ahvena perekonna (Perca) ainus liik. Ta on nii tuntud kala, et teda on pea võimatu kellegagi segamini ajada. Meie põhjanaabrid soomlased on kuulutanud ahvena lausa rahvuskalaks... Ahvenat portreteerib ihtüoloog, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse vanemteadur Arvo Tuvikene.

Ahven etendab põhjapoolkera kalafaunas tähtsat osa: oma väärtusliku liha poolest on ta oluline nii harrastuskalastajatele kui ka kutselistele kaluritele. Tänu ahvenafilee populaarsuse tõusule eriti Euroopas ja ka seetõttu, et ahvena töönduslik püük näitab langustendentsi, on hakatud teda ka üha rohkem intensiivkalakasvandustes viljelema.

Ahvenlaste sugukond kuulub ahvenaliste seltsi (Perciformes), mis on muuseas kõige suurem selgroogsete grupp maailmas – sinna kuulub rohkem kui 9300 kalaliiki ehk pea kolmandik kogu kalaliikide arvust maakeral. Selle seltsi kalaliigid on levinud üle kogu maailma, kusjuures eriti palju elab neid troopilistes ja subtroopilistes meredes. Umbes 2000 ahvenaliste liiki elab ainult magevees ja ligikaudu samapalju siseneb magevette vähemalt teatud eluperioodiks. 
Kui maailmas on ahvenlaste hulka kuuluvaid kalaliike oluliselt rohkem kui karpkalalasi, siis Eestis on asi vastupidi – ahvenlasi on karpkalalastest oluliselt vähem. Ahvenlaste hulka kuuluvad lisaks ahvenale veel kiisk (Gymnocephalus cernuus) ja koha (Sander lucioperca), aga samuti tulnukliik kaugida unimudil (Perccottus glenii), kes laiutab juba Narva veehoidlas, samuti meie rannikumeres ohtralt oma leviala laiendav ümarmudil (Neogobius melanostomus).

Liigi ajalugu
Ahvenaliste selts, nagu enamik kaasaegseid luukalade seltse, kujunes välja juba umbes 200 miljonit aastat tagasi. Hariliku ahvena kivistisi on leitud Venemaa, Austria, Belgia ja Saksamaa geoloogilistest ladestustest, mille vanuseks on kuni 25 miljonit aastat. Eesti aladelgi oli ta olemas juba ammu enne viimast jääaega, seega vähemalt 10 000 aastat tagasi. Pleistotseenis (geokronoloogiline ajastik, ajavahemik 2 588 000 – 11 500 aastat tagasi), mil toimus meie alade korduv jäätumine, tõrjuti mitmed kalaliigid, sh ahven, korduvalt lõuna poole soojematesse refuugiumitesse ehk pelgupaikadesse. Jääaegade vahel, kui jää taandus Eestist, tulid nad lõuna poolt siia üha uuesti ja uuesti tagasi aladelt, mis paiknesid tänapäevase Ukraina, Valgevene ja Kirde-Venemaa piires. Arheoloogilised väljakaevamised on näidanud, et 6000 aastat tagasi Läänemere piirkonnas elanud ahvenad ja kohad olid tänapäevastest palju suuremad – pole ka ime, sest tol ammusel ajal oli püügipress kindlasti märksa väiksem.

Liigi kirjeldus
Oma ereda värvusega on ahven üks parasvöötme ilusamaid mageveekalu ja teda on pea võimatu segi ajada teiste kalaliikidega. Ahvena keha katavad saag- ehk ktenoidsoomused, mille tagumine vaba serv on saagjas. Tema keha on jässakas ja kõrgeim esimese seljauime kohal. Selg on enamasti tumeroheline, küljed rohekaskollased ja neil paikneb 5–9 tumedat ristvööti. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on veripunased, rinnauimed kollased.

Ahvenal on kaks sälguga selgelt eraldatud seljauime, neist esimene 13–17 terava ogakiirega, teine peamiselt pehmete kiirtega ja kuni kolme ogakiirega uime eesosas. Harilikult on kaks ogakiirt ka pärakuuime eesosas. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on kollased või oranžid. Ahvena suu on otseseisune ja paljude väikeste hammastega, suuri kihvu tal pole. Ahvena värvus varieerub väga laias ulatuses ja oleneb palju tema elukohast. Näiteks heleda liivase põhjaga ja vähese taimestikuga rannikumeres võib ta olla kahvatukollane, aga tumedaveelistes rabajärvedes on ta peaaegu must. Kõige kontrastsemate värvide ja selgema mustriga ahvenad elavad taimestikurikastes suhteliselt tumeda põhjaga veekogudes. See on ka akvaristikas teada-tuntud tõde – kui tahad ilusa värviga kalu akvaariumisse, ära pane selle põhja heledat liiva ega kruusa, vaid otsi ikka tumedamat põhjakattematerjali – seda ilusamad värvid kalad omandavad.

Ahvena levik
Ahven on levinud peaaegu kogu Euroopas. Teda ei leidu vaid Lõuna-Itaalia, samuti Pürenee poolsaare, Islandi ega kohati ka Lääne-Norra veekogudes. Aasias ulatub tema leviala peaaegu Vaikse ookeanini välja. Venemaal puudub ahven vaid Kaug-Idas Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ahven on asustatud võõrliigina Austraaliasse, Uus-Meremaale, Lõuna-Aafrikasse, Hiinasse, Küprosele, Marokosse, aga ka Portugalile kuuluvatele Assoori saartele.
Teadaolevalt ei ole teda looduslikult olnud ka Šoti- ja Iirimaal, kuid on sinna asustatud juba rohkem kui 100 aastat tagasi. 

Maailmas on olemas harilikule ahvenale veel kaks väga lähedast liiki: Põhja-Ameerikas elav kollane ahven (Perca flavescens) ning Kasahstani ja Hiina mõnedes järvedes elav Balhaši ahven (Perca schrenki). Kõik need kolm liiki on võimelised omavahel ristuma ja elujõulisi järglasi andma ning sageli peetakse neid kaht liiki euroopa ahvena alamliikideks. 

Elupaik
Ahven on elupaiga suhtes vähenõudlik – ta elab väga erineva suurusega mage- ja riimveelistes veekogudes: jõgedes, ojades, tiikides, järvedes ja rannikumeres. Ta on seltsingulise eluviisiga ja elab enamasti parves – väiksemad ahvenad suuremates ja suuremad väiksemates parvedes. Ahven ja haug on kõige sagedamini esinevad kalaliigid meie järvedes, neid leidub tervelt 92% uuritud Eesti järvedes (Fishes of Estonia, 2003). Mõnes, enamasti happelise veega metsa- ja soojärves, on ahven aga ainuke kalaliik. Jõgedes, kus voolukiirus ei ole liialt suur, on ta samuti väga tavaline asukas, kuid oma esinemissageduse järgi jõgedes auhinnalist kohta siiski ei saa, olles alles kuuendal kohal (esineb 45% uuritud jõgedest, Fishes of Estonia, 2003). Meie jõgedes on haugi, lepamaimu, trullingut, jõeforelli ja särge rohkem kui ahvenat. 

Järgneb. 
Ilmunud 2014. a raamatus "Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."
22.06.2016
25.06.2016 01:48
0
0
mumm jutt

 
Palun oota