Otsi

Arvo Tuvikene: Ahven. II osa

Jätkub kalateadlase Arvo Tuvikese kirjeldus ahvenast. 

Pärast marjast koorumist suunduvad ahvenamaimud sageli taimestiku vahelt avavette ja veedavad seal kuu või isegi kauem. Suve lõpuks on juba suurenenud tõenäosus, et avavees patrullivad röövkalad märkavad pigmenteerunud ahvenaid, ja kuna avavees hakkab ka loomse hõljumi hulk vähenema, pöörduvad ahvenad taimestikuvööndisse tagasi. Osad neist jätkavad seal pikka aega loomse hõljumi ja põhjaloomade söömist – nendest ahvenatest saab nn kaldalähedase ehk rooahvena ökoloogiline vorm. Need ahvenad aga, kes hakkavad suhteliselt varakult kaladest toituma, moodustavad teise, palju kiirema kasvuga ökoloogilise vormi – pelaagilise ehk järvevormi. Järveahvena põhitoiduks on kiisk, särg ja ahven, Peipsis ja Võrtsjärves ka Peipsi tint. Rannikumeres on ahvena toiduks lisaks särjele ja ahvenale ka veel räimemaimud, ogalik, luukarits ja mudilad.

Mida suuremaks muutub röövtoidu osakaal kala menüüs, seda üksiklasemaks muutub ahvena eluviis. Viie-kuueaastased ja vanemad ahvenad on juba erakliku eluviisiga ning kogunevad parvedesse veel üksnes kudeperioodil. Vanemad ja suuremad ahvenad hoiduvad enamasti sügavamatesse veekogu osadesse. Meres hoidub ahven aga tavaliselt rannavette ja eelistab elupaigana väiksemaid lahesoppe, mis on kaitstud otseste tuulte eest. Ahven sööb meelsasti teiste kalade marja, näiteks rannikumeres pugib ta palju räime marja. Ahvenatele on iseloomulik ka kannibalism, s.o. oma liigikaaslaste õgimine. Noorkalad võivad röövtoidule üle minna isegi juba 1,5 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see teisel-kolmandal eluaastal, 10-12 cm pikkuselt. Saakkalu võib ahven püüda nii varitsedes kui jälitades, pidades jahti parves. Ahven on muutuvate keskkonnatingimuste suhtes väga paindliku strateegiaga. Näiteks veekogus, kus on palju kalu, väheneb ahvena kasvukiirus ning ta saab varem ja väiksemate mõõtmete juures suguküpseks.

Ahven toitub aasta läbi, kuid talvel loiumalt kui suvel. Ööpäeva piires on peamiselt nägemise abil saaki jahtiv ahven kõige aktiivsem koidu ja eha ajal, kui vees on piisavalt valgust ja saakkalad pole veel kogunenud parvedesse. Teada-tuntud tõde on see, et röövkaladel on parvest ühte ohvrit raskem tabada kui üksikut objekti püüda. Kuigi ahven ei uju kiiresti, on ta siiski väga hea manööverdamisvõimega. Väga sageli haarab ahven saakkala külje pealt ja enne allaneelamist liigutab saaki suus nii, et neelab kala alla pea ees – nii ei takista näiteks saakkala teravad ogakiired, mis on arenenud just kaitseks ärasöömise vastu, saagi allaneelamist. Samuti talitavad paljud röövkalad, ka haug.

Nõuded elukeskkonnale
Ahven on temperatuurieelistuse suhtes laia amplituudiga, eelistades suvel temperatuure vahemikus 10–22 °C. Ahven ei levi lõuna poole 31 °C suvise õhutemperatuuri isotermist, mis läbib Euroopas näiteks Kreekat, Itaaliat ja Hispaaniat. Meie kaladest talub ta kõige paremini happelist vett ja see on ka üks põhjuseid, miks ta on ainuke kalaliik happelise veega metsa- ja rabajärvedes. Ahven oma ujumikiirusega kiidelda ei saa ja seetõttu eelistab jõgesid, kus voolukiirus jääb alla 60 cm/s. Ahvenamaimud aga eelistavad viibida vees, kus voolukiirus ei ületa 2,5 cm/s.
Ahven ei ole hapnikusisalduse suhtes väga nõudlik kala, aga vähemalt 1,3 mg hapnikku peaks liitris vees ikka olema, et ta hakkama saaks. Ahven talub soolsust kuni 10 promilli. Ta eelistab elada veekogudes kuni 3-4 m sügavusel, erijuhtudel kuni 30 m sügavusel.

Kasvutempo, maksimaalsed mõõtmed ja vanus
Ahvena kasvutempo on aeglasevõitu ja sõltub konkreetses veekogus olevast toidubaasist. Meie veekogudest kõige kiiremini kasvab ahven Peipsi järves ja veidi aeglasemalt rannikumeres. Kasvukiirus on suurem kevadel ja suve esimesel poolel, augusti lõpust langeb see oluliselt ja talvel seiskub hoopis. Optimaalne temperatuur ahvena kasvuks on 23°C. Üldiselt on leitud, et emane ahven kasvab isasest 20% kiiremini. Röövtoidulised avaveeahvenad kasvavad kiiremini kui peamiselt loomsest hõljumist ja põhjaloomadest toituvad rooahvenad.
 
Eesti vetest püütud kõige raskem ahven saadi 1961. a. kätte Peipsist ja ta kaalus 2,8 kg. Teadaolevalt kõige vanemaks on seni olnud 2002. a. Võrtsjärvest püütud isend, kelle vanuseks määrati 23 aastat. Meie kõige pikem ahven püüti aga 1964. a. Rõuge Suurjärvest – tema standardpikkuseks (pikkus ninamikust sabauimekiirte alguseni) oli 44 cm. (Fishes of Estonia, 2003)

Mujal maailmas on registreeritud veel suuremate mõõtmetega ahvenaid. 1941. aastal püüti 3,6 kg ahven Kesk-Soomes Saarinjärve Pyhäjärvist. Kõige vanemad ahvenad on püütud Kesk-Rootsist ja nende vanuseks on saadud 28 aastat. Kirjanduse andmetel on seni maailmas kõige raskem ahven registreeritud L. Bergi poolt ja see emane kala kaalus 4,75 kg. Maksimaalseks pikkuseks on saadud isegi 60 cm! Suurbritannia rekordahven kaalus 2,8 kg ja 2010. aastal püüti Hollandis Meuse jõest 3,75 kg ahven.

Kudemine ja viljakus
Isased ahvenad saavad suguküpseks varakult, 1-2-aastaselt, ja emased natuke hiljem 3-4-aastaselt. Meie vetes algab kudemisperiood varakult, varsti pärast jääminekut, mil vee soojus on alles 8–10 °C. Veetemperatuurist sõltuvalt algab kudemine aprilli lõpus, aga enamasti mais. Põhja-Euroopas võib kudemine lükkuda isegi juunisse. Kudemiskoha suhtes pole ahven valiv ja ta koeb enam-vähem ükskõik millisele objektile, enamasti taimedele ja kividele. Substraadiks sobivad nii mõrravaiad, puunotid kui ka muud vette langenud esemed, mille külge jääb kudu hõljuma, et tagada parem hapnikuga varustatus. Isased kalad saabuvad koelmutele pisut varem ning viibivad seal ka kauem kui emased, kes lahkuvad kohe pärast kudemist. Tegemist ei ole aga lõimetishooldega, vaid sellega tagatakse marjaterade maksimaalne viljastamine. Samuti võtavad niimoodi ühe emase kala marja viljastamisest osa mõnikord mitukümmend isast.
Ahvena kudu kujutab endast sültjat võrkseinaga, lindina näivat toru. Väikestel isenditel on see mõnikümmend cm pikk, suurtel isenditel ulatub isegi kuni 1,5 meetrini. Pikemad lindid koetakse enamasti sügavamale. Rooahven koeb madalamas vees (kuni 1 m), järveahven sügavamal (4–6 m). On täheldatud, et marjalint võib kleepuda veelindude jalgade külge ja sedasi, lindude abiga, levida veekogudesse, kus ahvenat või teisi kalu varem üldse pole olnud, nii satuvad nad üksikutesse raba- ja metsajärvedesse. Marjaterad arenevad kuni kolm nädalat ja siis kooruvad rebukotiga varustatud vastsed. Rebukoti imendudes hakkab vastne toituma pisiloomadest ehk zooplanktonist.

Ahvena marjalint on kaitstud halvamaitselise limaga ja seetõttu ei ole see eriti atraktiivne marjasööjatele kaladele (kiisk, ogalik, ahven ise).

Ahvena absoluutne viljakus suureneb kala kasvuga, jäädes enamasti vahemikku 30 000–300 000 marjatera emase kala kohta.

Ahvena meeltest
Ahven on hea nägemisega ja seetõttu on nägemismeel tema jaoks palju olulisem kui paljudel teistel kaladel. Ahvena haistmismeel on aga kalade skaalas üpris kesine. Tema ninas on kokku ainult kolm miljonit haistmisrakku, mida on kaks korda vähem kui haugil ja tervelt 50 korda vähem kui sägal. Haistmisrakkude vähesusest ninas tuleneb tema halb lõhnatundlikkus. Kui paljude kalade nahas on alarmrakud, mis kala vigastamisel vabastavad vette alarmainet, mida liigikaaslased haistavad ja saavad sel moel ohu eest hoiatatud, siis ahvena nahas selliseid rakke ei ole. Sellega seoses näiteks õngepüügil vigastatud nahaga ahvena tagasilaskmine vette ei vähenda järgmise ahvena saamise võimalust. Samas, vigastatud karpkalalaste vette tagasi laskmine vähendab oluliselt sama liigi kättesaamise võimalust ja ka sugulasliikide kättesaamise võimalust. Ka särjemaimud näiteks oskavad võrreldes ahvenamaimudega hoopis paremini hoiduda ärasöömise eest.

Ahven ei hiilga ka oma kuulmise poolest, jäädes kõvasti alla oma peamistele saakkaladele, karpkalalastele. Huvitav on fakt, et ahvena üks paljudest rahvapärastest nimedest on „kurt”. Võimalik, et ta on saanud selle nime oma kehva kuulmise pärast. Aga ahvenal on veelgi rahvapäraseid nimesid: ahmen, ahvenas, ahves, ahun, ahunas, ahnes, kriiska, muks, näss, poks, sininina, soldat, vops, ämmatapja.

Väiksemad ahvenad peavad jahti parves ja ei ole veel lõplikult tõestatud, kuid arvatakse, et nad teevad saagi jahtimisel koostööd.
 
Järgneb. 
Ilmunud 2014. a raamatus "Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."
 
 
25.06.2016
Palun oota