Otsi

Arvo Tuvikene: kuidas kalad suhtlevad?

Kas kala teeb häält? Kas ta kuuleb hästi, hoolimata sellest, et keegi pole näinud kala kõrvu? Kuidas kalad üksteist hoiatavad?

Kalad saavad ümbritseva maailma kohta teavet mitme meele abil. Need aitavad vees orienteeruda, toitu leida, hoiduda röövkalade eest, leida üles vastassugupool, et paljuneda… Lisaks nendele meeltele, mis on inimesel, on kaladel veel lisaks küljejooneelund. Samuti tunnetavad paljud kalad nõrka elektrivälja – Eesti looduslikes vetes selliseid kalaliike ei ole, aga näiteks haid ja raid tunnetavad nõrka elektrivälja eriti hästi.
Kui inimene saab suurema osa informatsiooni nägemise kaudu, siis veekeskkonnas võivad kuulmis- ja haistmismeel olla nägemismeelest oluliselt tähtsam infokanal. Näiteks Võrtsjärve vee läbipaistvus on jäävabal ajal enamasti alla meetri ja sellises keskkonnas pole nägemisest suurt abi.
 
Kalade nägemine
Enamasti näevad kalad hästi ja enamik neist näeb ka värviliselt. Erandiks on süvaookeani kalad, kellel puudub vajadus värviliselt näha. Sügavamal kui tuhat meetrit on ookeanis pilkane pimedus ja ainukesed nähtavad organismid on bioluminestsentsi teel helendavad loomad. Kala silm on sarnane imetaja ja linnu silmaga, aga tema silmalääts on oluliselt ümaram. Vees näeb kala hästi, aga õhus uduselt, sest veel ja õhul on erinevad murdumisnäitajad. Kui inimene teravustab oma nägemist, muutes läätse ümaramaks või lapikumaks, kusjuures lääts ise jääb paigale, siis kala silm töötab nagu fotoaparaadi objektiiv – ta liigutab läätse võrkkestale lähemale või kaugemale. Mõnede, eriti sogases vees elavate kalade, näiteks latika, silmad helgivad, kui valgus neile peale langeb. Seda põhjustab silmas valgust tagasi peegeldav kiht. Võrkkesta läbinud valgus peegeldatakse uuesti tagasi valgustundlikele rakkudele – sellega suurendatakse oluliselt kala nägemistundlikkust. Sama omadus on ka paljude metsloomade silmadel. Vee murdumise eripära tõttu võib kala olla vees inimese suhtes eelisseisus, sest valguse murdumise tõttu saab ta näha „nurga taha“.
 
Kalade kuulmine ja „rääkimine”
Vesi on väga tänuväärne keskkond suhtlemiseks helide abil – heli liigub vees umbes viis korda kiiremini kui õhus ja samuti sumbub palju vähem kui õhus. Veekogu kaldal seistes me üldjuhul ei kuule vees olevaid helisid, sest heli kandumisel veest õhku või vastupidi kaotab see 99,9% oma energiast.
Pikka aega arvati, et kalad kuulevad halvasti, sest nende kehal ei ole mingit jälge kõrvadest. Tegelikult kuulevad kalad aga sisekõrvaga, neil puudub imetajatele omane kesk- ja väliskõrv. Hea kuulmise eelduseks on see, et kala sisaldab gaase. Enamasti on selleks kohaks ujupõis ja valdavaks gaasiks seal on hapnik. Paljudel kaladel ujupõis puudub (näiteks lestad, haid) ja nemad on väga halva kuulmisega. Eriti hästi kuulevad kalad, kellel ujupõis on ühenduses sisekõrvaga, kas väikestest luudest moodustunud „keti“ (karpkalalised) või peenikese õhukapillaari kaudu (heeringalised). Enamik kalu kuuleb hästi helivahemikus 20–1000 Hz. Paljud kalad kuulevad hästi infrahelisid ja mõned väga kõrgeid ultrahelisid. Näiteks heeringaliste hulka kuuluv aloosa kuuleb teda jahtivate delfiinide poolt kajalokatsioonil tekitatavat ultraheli (kuni 180 000 Hz). 

Inimese tekitatud mürareostus, näiteks lõhkamis- ja rammimistöö, võib kalade kuulmist häirida või isegi kahjustada. Eriti tugevate helide puhul võivad kalade ujupõied lõhkeda, mille tagajärjel nad hukkuvad.

Kalad ise tekitavad helisid uimedega, luudega, hammaste kokkuhõõrumisega, suu matsutamisega või siis spetsiaalsete lihaste, trummlihastega, vastu ujupõit trummeldades. Nad kasutavad helisid peamiselt liigisiseseks suhtlemiseks, et meelitada ligi vastassugupoolt või peletada konkurente koelmutelt.
 
Kalade haistmine
Haistmine täidab olulist rolli kalade käitumisel, näiteks parvlemisel, liigikaaslaste äratundmisel, röövkalade läheduse tajumisel, teiste hoiatamisel ohu eest, orienteerumisel, sh koelmute ülesleidmisel. Luts on ilmekas näide sellest, et haistmine on vähemalt mõnel kalaliigil tähtsam kui nägemine. Enamik Peipsi järve lutsusid on suure tõenäosusega pimedad, sest nende silmades parasiteerib hulgaliselt imiusside ehk trematoodide vastseid, kes tekitavad silmaläätsedel tugeva kae ja nende silmaläätsed paistavad välja täiesti valged.

Samas ei jää nad nägevatest liigikaaslastest kasvukiiruselt üldse maha – nähtavasti leiavad nad toitu, kasutades selleks teisi meeli. Ka meie rannikumeres viimasel ajal massiliselt paljunenud ümarmudilate nägemine on silmaparasiitide tõttu suuresti halvenenud, kuid paistab, et see ei takista nende kalade massilist paljunemist ja levikuala laienemist.

Erinevate kalaliikide haistmisrakkude arv oleneb nende elustiilist ja toitumise iseloomust. Põhja- ja öise eluviisiga kaladel on neid tunduvalt rohkem kui röövkaladel, kes peavad jahti päeval, kasutades peamiselt nägemismeelt. Kuigi inimesel ja haugil on ligikaudu ühepalju haistmisrakke, ei saa me nende haistmistundlikkust omavahel võrrelda, kuna inimene tunneb nende ainete lõhnu, mis on gaasilises olekus, aga kala neid, mis on vees lahustunud.
 
Kalad hoiatavad üksteist
Hästiarenenud haistmismeele kaudu saavad kalad üksteist hoiatada. Osadel kalaliikidel on nahas nn. alarmainerakud e. nuirakud. Kalad ei saa ise alarmainet vette väljutada, see satub vette ainult pärast naha vigastamist või isegi pärast röövkala seedekulgla läbimist. Ka õngekonksu otsa jäänud kala vigastatud suust võib alarmaine vette sattuda ja tekitada teistel kaladel alarmreaktsiooni – erilise ohukäitumise. Näiteks mitmetel karpkalalastel, nagu koger, särg, ja linask, väljendub alarmreaktsioon selles, et nad ujuvad kiirete hüplevate liigutustega ninaga vastu põhja, keha põhja suhtes 60° nurga all. Kala säärane ujumine põhjustab muda ja setete üleskerkimise ja vee kiire sogastumise. Selliselt saab saakkala end röövkala eest peita. Nimelt röövkala ei tunne alarmaine lõhna ja on üldse kehvema haistmisega. Karpkalalased tunnevad alarmaine lõhna juba väga väikestel kontsentratsioonidel (kuni10-14 –10-15 g/l). Kalameestel võib olla kasu teadmisest, et vigastatud kala vette tagasi laskmisega väheneb järgmise kala, eriti samast liigist, kättesaamise tõenäosus tunduvalt. Ühe liigi alarmaine võib peletada ka teisi liike, kuid mitte nii tugevalt kui sama liigi puhul.

Kui kala sureb, siis esimese paari tunni jooksul eraldub surnud kalast kõige rohkem alarmainet, mis peletab teisi kalu. Hiljem alarmaine hulk väheneb ja see ei peleta neid enam. Alarmreaktsioon kestab, olenevalt alarmaine kontsentratsioonist ja kalaliigist, minutitest kuni mõne päevani.

Huvitav on näiteks see, et kogred, kes elavad veekogus, kus on ka röövkalu, on kõrge kehaga. Kus aga röövkalad puuduvad, on kogred saleda kehaga. Arvatakse, et kõrge keha kaitseb kokre paremini röövkala poolt ärasöömise eest.
 
Näljane röövel on edukam
Kalade alarmreaktsiooni avastas esmakordselt muidu rohkem putukate käitumise uurijana tuntust kogunud Austria teadlane Karl von Frisch 1930. aastatel.  
Saakkala haistab paremini seda röövkala, kes on hiljuti söönud saakkala liigikaaslast (nn märgistatud alarmainega), kui pikemat aega söömata olnud röövkala. Ehk teisiti öeldes – saakkala saab hoiatava signaali röövkalalt, kellel on suure tõenäosusega kõht täis. Samas ei saa ta piisavalt tugevat signaali näljaselt röövlilt, kes on talle palju ohtlikum.

Tundes alarmaine mõju ja võimet põhjustada kaladele kestvat stressi, sealhulgas ajutist isupuudust, võiks soovitada kalapüügivõistluste korraldajail märgistatud kalad aegsasti veekogusse lasta. Kui seda tehakse mõned tunnid kuni paar päeva enne võistlust, siis ei maksa imestada, et märgistatud (vigastatud) kalade väljapüük on nii kasin. Ahvenlastel kestab stress palju kauem kui karpkalalastel. 

Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 1 2013. a.
22.07.2016
Palun oota