Otsi

Kalariigi Picasso: Turovski kirjutab lestast

20. sajandi ühe kuulsaima kunstniku Pablo Picasso loomingus oli kubistlik periood, mil ta ilmselt üritas kujutada olendeid ühtaegu nii otsevaates kui profiilis. Kuivõrd see õnnestus Picassol, otsustagu kunstikriitikud, kuid minu meelest on selle väljakutse kalariigis edukalt vastu võtnud lest. 
Lest (Platichthys flesus trachurus), see väga lai ja äärmiselt lame kala ei lama ju kõhu peal. Tema alumine pool on tegelikult kas keha parem või vasak külg ning ülemine selle vastand.

Lesta embrüonaalne (marja) areng vältab viis kuni kümme päeva, misjärel kooruvad kolme-nelja millimeetri pikkused eelvastsed, kes hakkavad sööma põhja läheduses elavaid hõljumi loomakesi (ka taimset hõljumit, kalamarja, aerjalaliste noorjärke, keriloomi jms) ning kasvama. Üheksa-kümne-millimeetristena muutuvad nad juba asümmeetriliseks, kusjuures üks nende silmadest hakkab liikuma teisele kehapoolele. See kehapool, mille suunas liigub ka teine silm, muutub ajapikku tumedamaks. Sellest saab lesta keha ülemine osa.

Selle moondumise käigus, mille tagajärjel saab lestast puhtalt põhjakala, tema kasv pidurdub. Kahe-kolme sentimeetri pikkune lest toitub juba habesääse vastsetest, vähikestest, vetikatest. Kolme kuni kümne sentimeetri pikkuselt sööb ta sääsevastseid, kirpvähke, väheharjasusse. Kümne ja 11 sentimeetri pikkused lestad söövad juba täiskasvanud kalade toitu: hulkharjasusse, molluskeid (lamekarp) ja teisi põhjaloomi. Täiskasvanud lesta toidus on tähtsuse poolest esikohal lamekarp ja teised molluskid, aga ka merikilk ja temasugused suuremad vähilaadsed. Vahel sööb lest ka teisi väikseid kalu, sealhulgas ogalikku ja luukaritsat.

AINULAADNE LEST. Lesta keha on tõepoolest väga omapärane. Tema silmad on kehast väljapoole ulatuvad ja asümmeetrilised ning vaatavad kindlalt eri suundades. Silmad on enamasti paremal küljel, vahel ka vasakul. Suu on suhteliselt väike, selgelt ülemine, hambaid on palju, kuid need on väga väikesed. Küljejoon poolitab lesta keha peaaegu täpselt nii ülemisel kui ka alumisel poolel. Tugev nahk on kaetud väikeste luunaastukeste ridadega. Soomused on lestal ümmargused, väga väikesed ja tugevaid uimekiiri tal ei ole. Paarisuimed (rinnal ja kõhul) on väikesed, kuid seljauim ja pärakuuim väga pikad ja hästi arenenud. Väga huvitav on lesta ülemise kehapoole värvus ja muster. Reeglina imiteerib see üsna täpselt merepõhja mustrit alal, kus konkreetne isend elab. Lest on ka võimeline oma värvust ning isegi mustrit muutma, kui ta satub teistsuguse tooniga põhjale.

Lest võib kasvada peaaegu 40 sentimeetri pikkuseks ja emaste kaal võib ületada 700 grammi, kuid see varieerub väga tõsiselt. Eesti (Hiiumaa) rekordiks on 51 sentimeetrit ja 1305 grammi. Lesta populatsioone leidub Läänemere kolmes piirkonnas: üks Soome lahes, mis ulatub ilmselt Hiiumaani, teine Ida-Gotlandi saare lähistel, mis jaotub põhja- ja lõunapoolsemaks osaks ja ulatub Saaremaa loodeosani, ning kolmandaks Gdanski lahe populatsioon.
Lest, kelle isaste kehapikkus ületab 15, emastel 18,5 sentimeetrit, koeb enamasti suhteliselt suurtel sügavustel, kuid Soome lahes võib see aset leida ka 4–27 meetri sügavusel. Tema kudemisalad on peamiselt neemede ja saarte rannikuvees, kus on märgatavad hoovused, mis kindlustavad soodsa veevahetuse. Kudemiseks vajab lest kivist põhja, kus ei ole muda. Sügavamates kohtades, isegi üle 100 meetri, koeb lest peamiselt aprillis-mais, madalas vees aga mais-juunis, kusjuures lesta mari võib areneda ka üsnagi magestunud vees.

VAENLASED JA PARASIIDID. Peale inimese ei ole lestal kuigi palju looduslikke vaenlasi ning peamiselt on ohustatud ikka noorjärgud, keda kütivad röövkalad, seda eriti madalas rannikuvees. Vanematel lestadel on leitud vaieldamatuid merisuti ja ka jõesilmu rünnakute märke. Sõõrsuisetena jätavad nad lesta kehale täiesti ümmargusi arme. Seevastu parasiite ja ka haigusi on lestal suhteliselt palju ning väga erisuguseid. Toitudes peaaegu eranditult põhjaloomastikust ja enamasti ülipaiksetest loomadest, nagu lamekarp ja tema sugulased, akumuleerub lesta kehasse (peamiselt rasvkudedesse, aga ka maksa) kahjulikke aineid, millega seostub tema organismi vastupanuvõime vähenemine ja sellega vastuvõtlikkus paljudele bakteriaalsetele haigustekitajatele. Ka kasvajad, eelkõige maksas, on lesta puhul suhteliselt levinud. Eesti taasiseseisvuse aastatel on märgatavalt vähenenud pahaloomuliste kasvajate esinemine lestadel ja viimastel aastatel ei ole neid praktiliselt enam ette tulnud.

Lesta parasiitidest omavad inimese ja koduloomade seisukohast tähtsust peamiselt kahe kidakärssussi (Chorynosoma perekonnast) vastsed. Nad on umbes ühe või poolteise millimeetri pikkused, kirjakomakujulised ja valkjad ning neid leidub kõhuõõne sisuseid katval kõhukelmel. Rookides lesta, me puhastame ta neist ja teistest parasiitidest. Kuigi nende usside lõpp-peremeheks on hülged, võivad nad tekitada vaevusi ja probleeme ka teistele kiskjatele (k.a. koerad ja kassid). Seega ei tohiks lesta sisuseid kindlasti koduloomadele pakkuda. Chorynosoma vastseid, kes on inkapsuleeritud (ja seega liikumatud), võib leida ka lesta gonaadide (mari ja niisk) peal, ka need osad toorelt söömiseks ei kõlba.

HÕRK SÖÖGIKALA. Lest on suurepärane praekala. Loomulikult on ta kõige maitsvam mõnda aega pärast kudemist. Lesta organismis koguneb rasv selja ja päraku pikkade uimede alustesse. Eesti vetest püütud lest on tõesti hea söögikala alates juuni lõpust. Minu isiklik vapustav gastronoomiline kogemus lestaga on pärit 1968. aastast. Mais-juunis kogusin Tartu Ülikooli bioloogiatudengina Eesti looduses kursusetöö jaoks materjale. Elades mitu nädalat Nigula raba keskel, toitusin peamiselt väga heast suitsupekist, väga maitsvast rukkileivast ja rabajärvest püütud tillukestest ahvenatest. Juuli alguses sõitsin väga varajase bussiga Nigulast Pärnusse ja ootasin poolteist tundi restorani uste ees kohaliku paradiisi avamist. Seal toodi minu ette suur taldrikutäis värskelt püütud ja praetud lesta äsja keedetud varajase kartuli ja värske tilliga. See oli nii maitsev, et sõin poole toidust enne, kui mul tuli mõte soolagi lisada. Sellest ajast peale, kui näen marineeritud lesta või kuulen sellest, et keegi patune hing keetis lestast suppi, tunnen ma mõningast kurbust selle üle, kuivõrd vääralt koheldi nii hiilgavat praekala.
01.09.2016
Palun oota