Otsi

Arvo Tuvikene: kas surnud kala lõhn peletab teisi kalu eemale?

Mida peaks kalastaja tegema, kui ta märkab vees surnud kalu – entusiastlikult püüki alustama või hoopis koju minema? Kalateadlane Arvo Tuvikene selgitab erinevate kalaliikide käitumist sellises olukorras. 
Haistmine täidab olulist rolli kalade käitumises, näiteks parvlemisel, liigikaaslaste äratundmisel, röövkalade läheduse haistmisel, teiste hoiatamisel ohu eest jne.

Massilist kalade suremist esineb looduslikes veekogudes suhteliselt sageli. Kõige sagedasem põhjus on talvine hapnikupuudus, mida tuleb sagedamini ette madalates eutroofsetes (rohketoitelistes) järvedes. Ka kiire ja ulatuslik temperatuurimuutus veekogu teatud piirkonnas võib saada ulatusliku kalade suremise põhjuseks. Merekalade suremiseni võivad viia nn „punased looded“, mida põhjustab mürgiste vabuviburvetikate (dinoflagellaatide) vohamine eutroofsetes vetes. Elu on nii seatud, et mitmed kalaliigid, näiteks mitmed tintlased (Osmerus eperlanus) ja lõhilased (idalõhed perekonnast Oncorhynchus) surevad varsti pärast kudemist. Samuti võib vee reostumine toksiliste ainetega põhjustada kalade massilist suremist, eriti suletud veekogudes.

Massiliselt surnud kaladest vette eralduvad ained võivad tugevalt mõjutada ka vee kvaliteeti, kiirendades ajutiselt veekogude vananemist. On teada, et mitmed surnud kalast ümbritsevasse vette eralduvad ained reguleerivad kalade käitumist. Näiteks haid hoiduvad vetest, kus on mitmeid päevi hoitud surnud haisid – selline vesi sisaldab aineid, mis peletavad elusaid haisid eemale. Samuti on leitud, et surnud lõhilaste (siiad, paaliad) lõhn peletab eemale teisi lõhilasi.
Samas surnud mereahvenad (näiteks Epinephelus merra) hoopiski meelitavad haisid kohale paremini kui elusad. Surnud kalad ja kalade tükid on toiduna eluskaladest ahvatlevamad sellistele röövkaladele, kes on aktiivsed öötundidel või toituvad süvavees. Samuti tõmbavad surnud kalad magnetina ligi krabisid, kes reeglina toituvadki nendest ja teistest surnud organismidest. Krabidel on hästiarenenud haistmine, mille abil nad surnud kalad vees üles leiavad. 

ALARMAINE. Eriti huvitav on kalade käitumine, mis seotud alarmainega. Nimelt lekib karpkalalaste nahas paiknev alarmaine (ehk alarmferomoon) surnud, vigastamata nahaga kalast välja pidevalt. Elusal ja tervel kalal rahuolukorras seda ainet välja ei leki, see juhtub alles vigastuse tekkimise järel – olgu röövkala rünnakust või mõne kalapüügivahendi tekitatud haavast.
 
Alarmaine paikneb kala nahas olevates nuirakkudes ja see kutsub liigikaaslastes või sugulasliikidel esile spetsiifilise käitumise. Klassikaline nahaekstrakti põhjustatud alarmreaktsioon esineb ainult karpkalalaadsete ülemseltsi (Ostariophysi) kuuluvatel kaladel, kuid see ei ole ülemseltsisiseselt universaalne. Mitmel selle grupi esindajal puudub alarmsüsteemi üks või mõlemad komponendid, ehk et kalade nahas alarmaine puudub või nad ei reageeri sellele. Ühe liigi alarmaine võib peletada ka teisi liike, kuid mitte nii tugevalt kui sama liigi puhul. Kõige tugevam on reaktsioon samal liigil, suhteliselt tugev sugulasliikidel, teistel nõrgem.

Alarmreaktsioon avaldub eri kalaliikide käitumises isemoodi. Kogred ujuvad alarmreaktsiooni mõjul kiirete hüplevate liigutustega ninaga vastu põhja, keha põhja suhtes 60° nurga all, et ajada veekogu põhi setteid üles keerates kiiresti sogaseks. Selliselt saavad nad end röövkala eest peita. Mitmed liigid, näiteks särg ja linask, käituvad kogrega sarnaselt. Mõnel põhjakalal, näiteks ründil, avaldub alarmreaktsioon aga täieliku liikumatusena, lootuses, et röövkala ei märka teda põhja taustal.
 
Jõgedes elavad lepamaimud moodustavad tugeva reaktsiooni korral tiheda parve, püüavad varjuda, lakkavad toitumast ja hoiduvad veekogu põhja lähedale. See, et röövkalal on raske parvest ühte saakobjekti valida ja kätte saada, on hästi teada. Kalade alarmreaktsiooni avastas Austria teadlane Karl von Frisch 1930. aastatel, tehes katseid just lepamaimudega.

PIKAAJALINE HOIATUS. Meie andmed näitavad, et surnud kala hakkab suvistes tingimustes teisi kalu peletama juba pool tundi pärast surma. Kui kala sureb, siis esimese paari tunni jooksul eraldub surnud kalast kõige rohkem alarmainet, mis peletab või hoiatab teisi kalu. Hiljem alarmaine hulk väheneb ja see ei peleta neid enam. 

Alarmreaktsioon kestab, olenevalt alarmaine kontsentratsioonist ja kalaliigist, minutitest kuni mõne päevani. Surnud kalast ainete väljalekkimise kiirus ei ole kõigil ainetel ühesugune ja oleneb paljuski aine molekulmassist. Alarmained on väiksema molekulmassiga ja satuvad vette mõne tunni jooksul, kõige suuremal hulgal raskemaid molekule, näiteks valke, peptiide ja nende laguprodukte, satub surnud kalast vette alles vähemalt 24 tunni möödumisel kala surmast.

Paraku pole kalade alarmaine koostis siiani veel täpselt teada. Ühe hüpoteesi järgi on see aine hüpoksantiin-3 ( N ) - oksiid, teise hüpoteesi järgi hoopis keerulisem ühend, mille molekulmass on umbes 1100. Lisaks kalade käitumist muutvatele ainetele lekib surnud kalast välja ka aineid, mis põhjustavad vees hapnikuhulga vähenemist ja võivad seeläbi põhjustada täiendavat kalade suremist. Seda võib ette tulla mõnes väikses kinnises veekogus või näiteks mõrrapäras.

VEEL ÜKS HOIATUS. Lisaks alarmainele on olemas veel grupp teiste liikide organisme ergutavalt mõjutavaid aineid, mida nimetatakse kairomoonideks. Need on ained, mis lekivad pidevalt välja ka elusast kalast ja nende lõhn annab saakkalale märku röövkala lähedusest. Need ained pärinevad enamasti kala limast ja nendele ainetele ei reageerita nii tormiliselt kui alarmainele. Kairomoone tunnetavad ka teised kalaliigid.

Kairomoonid hoiatavad samuti mitmeid selgrootuid, näiteks kaladele toiduks sobivaid vesikirpe. Sügavamates veekogudes laskuvad neid lõhnu tajunud vesikirbud päevasel ajal veekogu sügavamatesse kihtidesse, kus on vähem hapnikku ja kalu. Öösel, kui kalad „magavad“, tõusevad vesikirbud uuesti pindmistesse kihtidesse vetikatest toituma. Madalates veekogudes tunnevad vesikirbud pidevalt kairomoonide lõhna, sest neil pole võimalik varjumiseks sügavaid kohti leida. Siis jäävad nad hoopis kasvus kängu – ka see aitab neil paremini ellu jääda, sest väikseid vesikirpe on röövlitel raskem märgata.

Tundes alarmaine võimet põhjustada kaladele kestvat stressi, millega kaasneb ka isupuudus, võime kalastades eeldada kehvemat püügiedu seal, kus vees on surnud kalu.
 
Artikkel põhineb autori varasemal uuringul, mis valmis koostöös Moskva Riikliku Ülikooli ihtüoloogia kateedri professori Alexander Kasumyaniga. 

Käesolev artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! 2017. a märtsi/aprilli numbris.
01.04.2017
Palun oota