Otsi

AHVEN - Eesti vete väike tiiger

Autor: Aleksei Turovski
Kuigi ahvenat ei saa pidada päriselt suurkiskjaks, kaaluvad rekordilised isendid üle kolme ja poole kilo. Ning ahvena suhtes peab paika kulinaarne arvamus, et tema liha ei tüüta sööjat ära.
Lubage alustuseks lühidalt seletada, miks ma pealkirjas ahvenat tiigriks nimetan. Ahven on üsna paikse eluviisiga, nooremast peast parvekala, kelle suuremad isendid kipuvad hoidma omapäi. Ta saab hakkama peaaegu kõigis meie järvedes ja enamikes vooluveekogudes, ta on kodus nii meie riimveelises rannikuvees kui ka rabajärvedes, ta on pea igas kalale mingilgi määral sobivas veekogus hakkamasaaja. Täpselt nagu tiiger oma maastikel. Pealegi on see kala püstvöödiline. Tõsi küll – punakas-oranžid on tal ainult kõhu-, rinna-, päraku- ja sabauimed.

Ablas juba lapseeas
Täiskasvanud ahven võib olla nii pesuehtne kääbus kui ka tõeline pirakas. Eesti rekordiks on mõõdetud 2,8 kilo (Peipsi, 1964) ja maailmarekordiks 3,6 kilo (Soome, 1941). Varajases lapsepõlves ehk maimueas toitub ahven zooplanktonist ja juba 2–3-sentimeetrisena haarab ta särje, kuid ka oma liigikaaslaste vastseid. 10–15 sentimeetri pikkusena, umbes 3.-4. eluaastal, on tegemist juba pesuehtsa röövkalaga, kes sööb tinti, kiiska, ahvenat ja särge, aga ka teisi suupäraseid kalu.
Seda, kui kiskjalik on isegi väike ahven, nägin ma 1980ndatel aastatel Saaremaal, kui minu kolleegid ihtüoloogid üritasid väikestes sumpades siiamaime kasvatada. Tillukesed siiad korjasid usinasti keriloomi ja aerjalalisi vähikesi sumba lina pealt seestpoolt, siigu aga haarasid läbi sellesama lina 2–3-sentimeetrised ahvenad, kes tulid sumba juurde väljastpoolt ja korraldasid seal sedaviisi lausa massimõrvu. Meile sai väga kiiresti selgeks, et niimoodi saab siiamaime kasvatada ainult siis, kui nende sumbad paigutada teiste sumpade sisse nii, et seinte vahele jääks vähemalt 10 sentimeetrit.
Ahven on meie kalaliikide seas suhteliselt aeglaselt kasvav. Pealegi on tal ilmselt vähemalt kaks eluvormi – väiksemad, tumedamad ning eredamate uimedega nn litoraalahvenad (liivase, kivise, rannalähedase madaliku vorm, kes sööb peamiselt põhjaloomastikku) ning suuremad, kiiremini kasvavad ja heledamad järveahvenad, kes on peaaegu eranditult röövtoidulised.

Rabajärvede kääbusahvenad
Kõige omapärasem ahvena populatsioon, keda mina olen kohanud, elutses Nigula raba järvekestes. Ühtegi teist kalaliiki sellises järvekeses ei olnud ja sealsed ahvenad olid lausa kääbused. Samas osutusid 5–6-sentimeetrised kalad koguni 11–12-aastasteks ja neid oli seal murdu.
Suuremaid selgroogseid nois järvedes praktiliselt polnudki. Loomulikult eksisteerisid seal sääsevastsed, kuid minusugusel tegelasel oli neid väga raske leida, kuna ahvenad olid selles töös kordi osavamad. Kindlasti ei saanud kogu see populatsioon toituda vaid sääsevastsetest. Suhteliselt palju oli seal järvedes aga röövtoidulisi aerjalalisi.
Kuidas need kalad siis sellistes järvedes elasid? Nende toitumisstrateegiaks oli adelfofaagia ehk noorukitest toitumine. Sellised liigid toodavad napi toidubaasi tingimustes reeglina üüratult palju järglasi. Kõige nooremad järglased toituvad näiteks bakteriaalsest planktonist ja nii oli see nois Nigula järvedes aerjalalistega. Nende nooremad vormid (nauplid) toitusid peamiselt bakteriaalsest kilest, vanemad vastsed (kopepodiidid) toitusid nauplitest, täiskasvanud vähid kopepodiitidest, vähkidest omakorda ahvena maimud, neist aga vanemad ahvenad.
Kuigi ma ei julgeks sellise troofikaga ökosüsteemi just hubaseks nimetada, töötab see vaieldamatult väga efektiivselt. Muuseas, selliseid süsteeme on täheldatud ka meie vete suure tiigri – haugi – puhul, kes koos ahvenaga kuulub meie kõige levinumate kalaliikide hulka.

Väga viljakas sigimisstrateegia
Ahvenal on võrreldes praktiliselt kõigi teiste meie kalaliikidega äärmiselt efektiivne sigimisstrateegia. Kudemine algab peaaegu vahetult pärast jääminekut, temperatuuril 6-8 kraadi, ja kestab aprilli lõpust kuni mai keskpaigani, mõnes veekogus kauemgi.
Ainulaadne on ahvena kude. See on pika, võrkja seinaga torujas marjalint, mis kinnitub peaaegu igale vees olevale tahkele objektile: okstele, kividele, veetaimedele, suurematele vetikatele, seisevpüünistele jne, jäädes vette hõljuma. Nii saab ahven edukalt sugu jätkata igas veekogus, kus on suhteliselt puhas keskvesi, olgu põhi siis nii mudane kui tahes.
Ahvena marjalint on nii kleepuv, et tema marja levitavad, ilmselt väga edukalt ja hõlpsasti, veelinnud ning täiesti võimalik, et vees sulistavad imetajadki (saarmas, kobras, põder või keegi teine).
Jahti võib ahven pidada nii varitsedes üksildase kiskjana kui ka parve röövkalana. Ja muidugi on meie ahven väga tähtis toiduobjekt suurematele röövkaladele, julgen väita, et eesotsas suurema ahvenaga.

Kasin toit sundis kala püüdma
Pean tunnistama, et minu nappides kalamehekogemustes ongi esikohal ahvenapüük mainitud Nigula raba järvekestel. Oma kolmanda kursuse suvepraktika käigus veetsin kolm nädalat koos oma füüsikatudengist sõbraga nimetatud rabas, kus mul oli uurida peamiselt üksildaste mesilaslaste liike. See oli ja jäi minu ülikoolipõlve peamiseks tööteemaks. Toiduks olid meil mõned head Borodino leiva pätsid ja suur tükk oivaliselt suitsutatud seapekki.
Kolmeks nädalaks sellest siiski ei piisanud, pealegi muutus meie dieet sedaviisi suhteliselt üksluiseks. Nii asusingi eriti teaduslikult ja usinasti rabajärve ahvenapopulatsiooni uurima, milline tegevus andis oivalisi tulemusi, sealhulgas gastronoomilisi. Ainult et need kalakesed olid tõesti väga väikesed, mina aga teaduseetilise isiksusena ei saanud endale lubada tõmmata välja kala ja mitte teda analüüsida. Nii saingi teada, millest rabajärve ahvenad toitusid.

Väga valgurikas liha
Ahvenaliste (ja meil on neid kolme liiki – ahven, koha ja kiisk) liha on väga väärtuslik oma dieetiliste omaduste poolest, kuna see on suure valgusisaldusega.
Rasv koguneb ahvena organismis peamiselt kõhuõõnde, perivistseraalsesse ehk sisustepealsesse rasvkoesse. Mõni gurmaan on kaevanud, et ahvena lihal on juures kerge mudamaitse. Usun, et see asjaolu sõltub esiteks gurmaani pentsikusest ja mõnevõrra ehk ka veekogu omapärast.
Palju tõsisemalt võetav kulinaarne arvamus on siiski väga laialt levinud väide, et ahvenat võib süüa iga päev ja ta ei tüüta ära. Nii on lood ka minuga, minu perega, minu sõpradega ja minu kassidega. Siinkohal tuleb tunnistada, et mul ei ole olnud võimalust igapäevaselt toituda kohast või siiast, kuid ahven, praetuna, suitsutatuna ja keedetuna, on minu meelest hiilgav toit – just nimelt toit, mitte suupiste.

Ahvenahautis juurikatega
Omalt poolt pakun välja ahvena alusel valmistatud kalahautise, mida teen järgmiselt. Vaja läheb umbes pool kilo ahvenafileed. Siinjuures pean mainima, et ahvena soomusest puhastamine on suhteliselt raske, kuid see tasub ennast ära (välja arvatud suitsutamise puhul, kus selleks ei ole lihtsalt vajadust).
Filee tuleks lõigata umbes 4–5 sentimeetri laiusteks tükkideks ja paigutada paksude seintega (ideaalis malmist) haudepotti. Poti põhja panna ühtlase kihina porgandiseibid, võib lisada ka kaalikat, nende peale ahvena tükid, kolmanda kihina seibideks lõigatud mugulsibul, petersell, tillivarred, selle peale jällegi ahvenafilee tükid, mõned loorberilehed, musta pipra terad ja maitse järgi riivitud küüslauku.
Viimaseks kihiks saagu taas õhukesteks seibideks lõigatud porgandid, ning veidi magusat sinepit ja võid. Lisada natuke vett, panna haudepott kinni ja ahju umbes 130–140 kraadi juurde nii 30–40 minutiks, sõltuvalt poti suurusest. Hautis on valmis siis, kui porgand on pehme. Võib maitsestada ka hapuka õuna, paprika, hapuka tomati lõikudega ja soovi korral lisada suvalisest liigist mageveekala liha.
Seda hautist sobib väga hästi pruukida kuumalt halja viina kõrvale. Siinkohal lubage anda füsioloogiliselt väga tähtsat nõu – puhast viina tuleb pruukida kuumade suupistetega. Selle avastuse eest sai Ivan Petrovitš Pavlov ju lõppude lõpuks Nobeli preemia (tõsi küll, ta leidis muudki olulist).

***

SPINNINGUGA TIIGRIT PÜÜDMA!
Are Moora soovitusi:

• Spinninguga ahvenat püüdes on kindel reegel – sügisel kasuta suuremat ja kevadel võimalikult väikest lanti, sest sügisel tarvitab ahven toiduks suuremaks kasvanud maime, kevadel aga väiksemaid.
• Sügisel ja kevadel on parim valik jigi ehk kummikala. Suvel võib ahvenat edukalt püüda ka pöörleva landiga.
• September on ahvenapüügiks ideaalne aeg, sest augustis hakkavad ahvenad kogunema parvedesse. Oktoobris oleneb palju temperatuurist – öökülmade saabudes muutub ahven vähem aktiivseks ja hakkab hoiduma põhja lähedusse.
• Ahven armastab landi juures sagedast ja tihedat vibreerimist. Kui kohale meeldib kalamehe liigutuste monotoonsus, siis ahven on tema täielik vastand. Mida mitmekesisemaks suudad landi mängu muuta, seda paremini ta võtab!
• Ahven eelistab selgemas vees naturaalsemaid landivärve ja -toone. Sügisel, kui vesi veekogudes on sogasem, sobivad paremini erksamad ja särtsakamad toonid, kevadel, kui vesi selgem, naturaalsemad.
• Väike ahven on tavaliselt ablas võtja kogu päeva ulatuses. Suurema kala saamiseks tuleb püügiajaks valida tund enne loojangut või tund pärast päikesetõusu. See on eriti aktuaalne suvel palavate ilmadega. Parimad püügitulemused on siiski enne järsku ilmamuutust, näiteks kui taeva serval hakkab üles kerkima äikesepilv.
• Ahvenat püüdes ei tohiks ritv olla liiga pehme ega liiga kõva. Väiksema ahvena jaoks on parajad 0–10grammise testiga ridvad, suurema puhul 5–20grammise testiga ridvad.
• Suuemate ahvenate vastupanuvõime annab isegi linaskile silmad ette. On olnud juhuseid, kui õngega püüdes olen olnud sada protsenti kindel, et konksu otsas on ligi poolteisekilone linask ning alles kala pinnale saades on triibud kala kehal näidanud, kellega pidin võitlema. Kusjuures kala tegelik raskus on jäänud eeldatule poole võrra alla.
• Eesti parimad ahvenapüügikohad on Peipsi ja Võrtsjärv ning lääne- ja lõunapoolne rannikumeri. Sealsete vete suurtest ahvenasaakidest võib väikestel veekogudel vaid unistada.
• Väiksemate järvede puhul on ahvenat kõige õigem püüda astangutelt, suurematest järvedest ja rannikumerest aga kiviste ja liivaste alade vahetust lähedusest. Jõgedes ja ojades hoiduvad ahvenad vette langenud puurontide varju, head kohad on ka jõekäänakute sisekurvid, kus vool on aeglasem.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***






 
11.09.2014
Palun oota