Otsi

Miks on Põhjala haug elavhõbedapomm?

Autor: Arvo Tuvikene
Miks Soome, Rootsi ja Norra järvede haugid sisaldavad rohkem elavhõbedat kui nende Eesti järvedes elutsevad sugulased?
Püüdes haugi Eesti siseveekogudest, ei pea me muretsema selle pärast, kas kalad ehk ei sisalda liialt palju toksilisi aineid. Samal ajal on kuni 80% Kesk-Soome, Lõuna- ja Kesk-Rootsi ja ka Lõuna-Norra järvede puhul leitud, et haugide saastatus elavhõbedaga ületab normi, mis on 0,5 mg ühe kg kala toorkaalu kohta. Seetõttu on neist veekogudest püütud haugide tarbimist toiduks soovitatud piirata.

Kust elavhõbe tuleb?
Eesti sisevete kalad sisaldavad enamasti vähem kui 0,1 mg elavhõbedat kilo kohta. Miks on see nii, et kõrgetasemelise keskkonnahoiutraditsiooniga maades on kalades liialt elavhõbedat, samas kui Eestis ei ole see reeglina probleemiks? Sellele küsimusele vastamiseks vaatame, kuidas elavhõbe järvedesse satub ja mis sellest seal edasi saab.  
Enamik meie ja Skandinaavia järvede elavhõbedast sadeneb vette õhust ja suures osas pärineb see hoopiski lõunapoolsetest maadest. Elavhõbe, nagu ka mitmed toksilised kloororgaanilised ained, kandub siiakanti nn globaalse destillatsiooni efekti tõttu. Soojemas kliimas ületab elavhõbeda aurustumine kõrgema õhutemperatuuri tõttu selle sadenemist. Aurustunud elavhõbe kantakse õhumasside koostises suurematele laiuskraadidele, kus see jahedamas õhus alla sadeneb. Nii satub enamik elavhõbedast nii meie kui ka Skandinaavia järvedesse.
Sama mehhanismi toimel satuvad elavhõbeda, aga ka mitmete teiste toksiliste ainete märkimisväärsed kogused Antarktikasse ja Arktikasse.

Toiduahel mängib rolli
Puhtal kujul on elavhõbe suhteliselt inertne (Inertsus on keemias keemilise elemendi omadus mitte osaleda keemilistes reaktsioonides ega moodustada keemilisi ühendeid. – toim.) vähetoksiline metall. Veekogude põhjasetetes olevate väävlibakterite toimel muutub elavhõbe aga erakordselt toksiliseks metüülelavhõbedaks, mis lahustub hästi rasvades ja läbib kergesti organismide rakumembraane. See omadus laseb tal hõlpsasti levida organismide kõigisse kudedesse. Seega on elavhõbedal võime bioloogiliselt koguneda ja saavutada suure sisalduse toiduahela kõrgematel astmetel, nagu näiteks röövkalades. Organismid ei suuda elavhõbedat bioloogiliselt lagundada, kuid neil on siiski võime metalli kahjulikku mõju leevendada või kõrvaldada, „lukustades“ selle teatud valkude koostisse.

Eesti järvede eripärad
Meie järved erinevad Skandinaavia omadest enamasti selle poolest, et neis on rohkem toitaineid (fosfor, lämmastik) ning seetõttu ka rohkem orgaanilist ainet ja veeorganisme. Suurem orgaanilise aine hulk tähendab rohkem planktonit, taimi, muda, põhjaloomi, aga ka kalu. Eesti järvede haugide Skandinaavia maade haugidest väiksem elavhõbedasisaldus on tingitud peamiselt sellest, et meie järvedes akumuleerub metüülelavhõbe rohkesse orgaanilisse ainesse ja jaotub suure hulga organismide ja setete vahel ära. Skandinaavia oligotroofsetes (vähetoitelistes) järvedes on aga orgaanilist ainet vähe ja need vähesed organismid „koguvad” vees metüülelavhõbeda kokku – nii on elavhõbeda sisaldus organismi kohta oluliselt suurem. Seda efekti, et orgaanilise aine suurem hulk vähendab toksiliste ainete sisaldust tippkiskjates, nimetatakse bioloogiliseks lahjenemiseks.
Lisaks soodustab elavhõbeda metüleerumist happeline keskkond, mis on just graniitaluspõhjaga Skandinaavia järvede veele iseloomulik.
Kuigi Skandinaavia maade järvedest püütud haugide söömist soovitatakse piirata, pole vaja neid oma menüüst päriselt välja jätta. Kui neid kalu suhteliselt harva süüa, saab inimese organism neis leiduva elavhõbeda „lukustamisega” hakkama. 

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
 
11.09.2014
Palun oota