Otsi

LINASK - limasest kingsepast hobukala

Autor: Aleksei Turovski
Muidugi on see linask! Eesti keeles on sellel kalal vähemalt üheksa nimetust lisaks eelmainitule, ihtüoloogiliselt ametlikule. Huvitav on see, et vähemalt kaks neist on samatähenduslikud: linaskit hüütakse nii kingsepaks kui ka sapožnikuks. 
 
Olles suhelnud selle kalaga, teda püüdnud, käes hoidnud ja mine tea, ehk isegi vette tagasi lasknud, ei unusta sa iial esiteks seda, kui kompaktne ja tõesti nahkjas on tema keha, kui ühtlaselt on ta kaetud paksu limaga ega ka seda, kui tugev see kala tegelikult on. Suuremad linaskid, üle seitsme aasta vanad, kogupikkusega 31–34 sentimeetrit ning kaaluga üle 500 grammi, on tõsised vastased isegi kogenud ja tugevale kalamehele. Mulle on alati silma- ja kompamisrõõmu valmistanud ka linaski väga väikestest soomustest koosnev, aga üllatavalt ühtlane ja tihe soomussärk, mis on pealegi rohekaspruunika pronksi värvi.

Otsib toitu videvikus
Eestimaa on linaski jaoks suhteliselt kõrgel põhjas asuv ala. See kala on ju tegelikult sooja vee lembene ja talub temperatuure 40 kraadini ning mida soojem on vesi, seda parem on tema isu. Seetõttu ei ole linask Eestis väga arvukas, kuid siiski leiab teda mõnekümnes jões, paarisajas järves ja, mis on mulle eriti selgelt meelde jäänud, ka soojades vaiksetes merelahekestes, kus vesi on isegi Kirde-Läänemere kohta vähese soolsusega ja kus on kallastel piisavalt roostikku, et kala saaks umbes juuni keskpaiku kudema minna nii, et selg veest poolenisti väljas.
Kenakesti magestunud Undu lahes Saaremaal oli mul kord 1980ndatel aastatel juunis ja juuli alguses tükk tegemist, et mitte madalas vees roostikus linaskitele peale astuda. Oma tillukeste, aga erepunaste silmadega, mis on kui väikesed rubiinid rohekal pronksrõngastest soomussärgil, ei näe ta arvatavasti kuigi hästi, pealegi toimetab ta toidu otsinguil peamiselt videvikus. Kuid toitu suudab ta suurepäraselt leida ja väga nõudlikult valida ka täielikus pimeduses.

Linask ja parasiidid
Linask sööb üllatavalt palju limuseid (karplase kohta) ja, mis eriti tore, väga palju taimi. Nende seas ka vesikatku. See Kanadast pärit võõrliik on ju tõesti väiksemate ja ka suuremate mageveekogude ning kraavide ja ojade katk. See areneb ja kasvab nii kiiresti ja nii paksult, et võib vabalt tekitada ummistusi. Linask aga sööb seda kahe suupoolega ja võtab veel penikeelt juurde.
Linaski paikse eluviisi ja omapärase toitumisega on ökoloogiliselt kindlalt seotud selle kala äärmiselt omapärane, julgen öelda lausa imeline, parasitofauna. Selles domineerivad kahepõlvsed imiussid (Trematoda), kelle biotsükkel on seotud just nimelt taimedega. Nii et metatserkaari faasi asemel on neil adoleskaaria järk, mis reeglina ootab taimel. Tuleb linask, sööb taime ära ning imiuss saab hakata parasiteerima tema sooles, kust ma olen neid leidnud umbes 7–8-aastastel kaladel kuni 30 000! Väikesed parasiitsed ussid imekauni ladinakeelse nimetusega Asymphylodora tince (vaheperemeesteks on mudakuklased). See liik on spetsiifiline, just nimelt linaski parasiit, millele vihjab ka liigi nimetus tince – linask on ladina keeles tinca tinca. Linaski ja selle parasiidi evolutsioonilised suhted on ilmselt tõeliselt vanad ja põhjalikult välja kujunenud. Midagi muud ei paistnud sel ülimalt suure parasiitide laadungiga kalal viga olevat, vähemalt seni kuni ta mul marinaadi läks.
Niisiis, pisut allpool tuleb paari sõnaga juttu ka linaski marineerimisest a la Turovski.

Maitse saladus peitub dieedis
Linask on äärmiselt maitsev kala ja seda kaugeltki mitte ainult minu meelest. Kusjuures, tema rasvasus on suhteliselt väike ja liha on küllaltki sitke. Ilmselt peitub linaski liha võrratu maitse saladus suurel määral dieedis. Teod ja nii-öelda vesisalat pluss mõned kirpvähid ja noores põlves hõljumi loomakesed. Muidugi, kalade kulinaaria valdkonnas on üks suuremaid spetsialiste, lausa suurmeister Vladislav Koržets. Võrreldes temaga olen ma kõigest amatöör.
Siiski olen uurinud parasitoloogiliselt – see tähendab lahanud – kümneid tuhandeid isendeid ja kui nad on vähegi süüa kõlvanud, olen neid serveerinud oma sõpradele, tuttavatele ja perele (kõige väiksemad on läinud kassidele).
Võin tunnistada, et isu kalaroogade vastu on mul sõltuvuse staatuses. On veel üks asjaolu, mida ma ausalt ja mitte edevusest pean rõhutama: kui loom on loodusest välja võetud, minu puhul enamasti teadusliku uurimise eesmärgil, siis kui ta vähegi kõlbab süüa, oleks ebaeetiline teda mitte kasutada.
Nüüd kujutage ette, et püügihooaja vältel kaks-kolm korda nädalas mul nii-öelda väljus parasitoloogilisest analüüsist mitusada isendit – räimed, kilud, meritint ja vähemal määral ka teistest liikidest kalu. Muidugi ei ole võimalik neid süüa kohe ja järjest. Ja nii ma neid marineerisingi.
Loomulikult, kui tegemist oli kevadise säinaga, vimmaga või teiste soolamiseks ideaalselt sobivate kaladega, siis nii sai nendega ka talitatud. Kuid nendest kaladest me siin ei räägi, küll tuleb ka nende kord.

Kuidas linaskit marineerida
Linaskit marineerida on kalamehe jaoks auväärne tegevus. Kõigepealt lõikasin linaski parajateks seibideks – tema soomuskate tuleb loomulikult maha võtta ja see on juba omaette tükk tegemist –, siis kergelt praadisin õlis, mitte üle 6-7 minuti kummagi poole peal, ja siis panin keevasse vette kõige rohkem kümneks minutiks. Panin hoolsalt seibid kuuma purgi sisse, nii et need ei oleks üksteise vastu surutud. Marinaadi tegin kuumast leemest, mille sees praetud kala tükke keetsin.
Edasi on kõik maitse asi: mulle meeldib marineerida sibulaga, mõni kasutab ka porgandit, peterselli ja muid juurikaid. Äädikat doseerib igaüks oma maitse järgi.
Mulle meeldib lisada linaski marinaadile suhteliselt palju suhkrut, väga vähe soola ja ohtralt pipart. Midagi muud ei ole minu meelest vaja. Lase linaskil marinaadis puhata, las ta sätib end. Pane jahtunud purgid külmkappi (4-5 kraadi juurde) ja ava jõuludeks.
Eriti huvitav on minu meelest linaskit marineerida ülalmainitud viisil koos seentega. Viimased ei tohiks aga olla eriti tugeva oma maitsega. Sobivad puravikulised, kaseriisikad. Minu meelest ei sobi männi-, kuuse- ega tõmmuriisikad. Kasutada võib ka pilvikuid, kuid neid tasuks enne koos linaskiga kergelt praadida. Kui sinu marineerimise tulemus, see teos, õnnestub, siis minu meelest teeb see ka marineeritud angerjale silmad ette! Millised kulinaarsed ja gastronoomilised lisaväärtused sinna kõrvale peolauale asetate, on täielikult teie valik. Mulle meeldib see kui hiilgav asi iseeneses.

***
MÕNED NÄPUNÄITED LINASKI PÜÜDMISEKS!
Vladislav Koržetsi soovitusi:

• Kus on hea püüda, seal linaskit ei ole. Ta liigub enamasti taimede sees või nende piiril. Leia taimestikust „aknaid“, kuid võid ka ise osa rohtu välja riisuda.
• Linask on väga jõuline kala – kilone linask teeb samasugust tantsu nagu mitmekilone haug - ja kipub taimede sees ära pääsema. Et teda lihtsamalt enda poole tuua, võid püügipaika ette valmistades taimedesse puhastada umbes poolemeetrise raja.
• Linaski jõud ei rauge ka õhušoki tagajärjel. Tema lõpliku tabamise tõenäosust suurendab pika, kuni viiemeetrise varrega kahva kasutamine
• Püügipaika sisse söötmata linaskit saada on üsna ebatõenäoline. Sissesöötmiseks sobib hästi maisipuder, mida võib segada ka kohupiima või maisihelvestega. Sööda sisse 2 – 3 erinevat kohta, mida hiljem püüdes vahetada. Peibutussööta – umbes 2 kilo maisiputru on piisav - pane vahetult päikeseloojangu eel.
• Püüdma asu, kui hakkab valgenema. Võta kaasa mitut erinevat sööta, mida kordamööda proovida. Sobivad näiteks kärbsetõugud, mais, sõnnikuuss ja sääsevastsed.
• Püüa päris põhja kohalt, 2 – 3 cm kõrguselt. Ujuk timmi piisavalt tundlikuks, et näeksid võtmist.
• Kõige elamuslikum on linaskit püüda lihtkäsiõngega. Algajale sobiks kõige paremini tamiil 0,18 – 0,20 ja lipsu läbimõõt 0,16 – 0,18.
• Head linaskikohad on Sinijärv ja Endla järved. Siin on suur tõenäosus saada ühe või kahe linaski asemel neid üle kümne.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***

 
08.09.2014
09.09.2014 10:26
0
1


 


Palun oota