Otsi

Miks kala võtab siis, kui ta võtab?

Autor: Arvo Tuvikene
Igal kalal omad kombed. Aga miks kala võtab just siis, kui ta võtab, ehk millest oleneb kalade ööpäevane ja sesoonne aktiivsus?
Iga kalamees teab, et kalad ei ole öösel ja päeval, aga ka erinevatel aastaaegadel ühtmoodi aktiivsed. Nende aktiivsus oleneb eelkõige toidu kättesaadavusest. Ka on kalade käitumine rahuolekus teistsugune kui ohu korral röövlooma saagiks saades. Kõiki neid kalade aktiivsuse muutusi reguleerivad suurel määral hormoonid.

Mis toimub kala ajus?
Melatoniin on üks põhilisi kalade bioloogilisi rütme reguleerivaid hormoone, mida toodab selgroogsete ajus vahetult kolju all asuv sisenõrenääre – käbikeha ehk pineaalkeha. Käbikehas paikneb ka kalade „bioloogilise kella“ juhtimiskeskus. Samuti pidurdab melatoniin liiga varajast suguorganite arengut. Melatoniini sünteesivad kalad peamiselt öösel – siis on seda kalade veres enamasti kaks korda rohkem kui päeval. Käbikehas asuvad valgustundlikud rakud, mis on väga sarnased kala silmas olevate valgustundlike rakkudega. Käbikeha kohal on kala pealuu väga õhuke ja vähem pigmenteerunud kui mujal, mõnel liigil on isegi koljus selle koha peal auk, et valgus sealt hästi käbikehani tungiks.
Teadlased on leidnud, et käbikeha oskab „tõlkida“ valgustugevuse või temperatuuri muutusi keskkonnas ja annab vastavalt organismile signaale mitmesugusteks tegevusteks või olekuteks nii ööpäevases (ärkvelolek, toitumise intensiivsus) kui ka aastaajalises skaalas (suguproduktide valmimine ja kudemine).
Erinevalt silmast, mis reageerib hästi valguse kiiretele muutustele, reageerivad käbikeha valgustundlikud rakud valgusintensiivsuse aeglastele muutustele, seadistades bioloogilist kella vastavalt päeva pikkusele.

Miks valges ja miks pimedas?
Ööpäevaringselt muutub kala veres ka ühe teise olulise hormooni – kortisooli – sisaldus. Selle nn stressihormooni sisaldus veres kasvab enne koitu, tõstes vere glükoosisisalduse tasemele, mis annab kalale energiat edukaks saagi tabamiseks.
Kalade ööpäevane aktiivsus oleneb kindlasti ka nägemisteravusest ja vee valgusoludest. Need kalaliigid, kes kasutavad toidu leidmiseks peamiselt nägemist, kasutavad kehvas valguses sageli lisaks mõnd „abivahendit“. Näiteks leiab särg hämaras zooplankterid küll üles, aga suure tõenäosusega kasutab ta lisaks nägemisele ka küljejoont.
Paljud röövkalad peavad jahti nägemismeele abil ja päris pimedas nende aktiivsus langeb tunduvalt. On kindlaks tehtud, et röövkala nägemisteravus suureneb kala kasvades, s.t suuremad kalad näevad paremini. Kalad, kel on eriti hästi arenenud haistmis- ja kuulmismeel (näiteks mitmed karpkalalased, angerjas, luts), on aga väga sageli aktiivsed ka öötundidel.

Koha ja haugi eripäradest
Viimasel ajal on teadlased kalade ööpäevase ja sesoonse käitumise uurimiseks hakanud kasutama telemeetriat ja tulemused on päris huvitavad. Nii on välja selgitatud, et tuntud röövkala koha hoiab suvel päeva ajal veekogu sügavamasse ossa. Kui väljas hakkab hämarduma, liigub ta kaldalähedasse madalamasse vette ja jääb ööseks taimestikku puhkama. Koha aktiivsus on kõige suurem koidu ja eha ajal, öösel püsib ta aga üsna paigal.
Ka haugi käitumine on sarnane. Nende röövkalade suuremat aktiivsust koidu ja eha ajal seletatakse sellega, et siis on valgus juba või veel piisav, et jahti pidada ajal, kui ööseks laiali hajunud saakkalad ei ole veel parve kogunenud või on jõudnud juba laiali hajuda. On teada fakt, et üksikut saakobjekti on palju lihtsam tabada kui kala parvest kätte saada.
Koha liikumisulatus on koidu ja eha ajal üle kahe korra suurem kui päeval. Tema ujumisaktiivsus võib kasvada kuuvalgetel öödel, eriti noorkuu ajal. Nimelt muudavad koha tõenäolised saakkalad kuu loomisel oma käitumist nii, et tal on neid raskem tabada – nii peabki koha rohkem pingutama, et saaki kätte saada. Koha silmades, nii nagu ka paljude teiste kalade omades, on olemas valgust valgustundlikele rakkudele tagasi peegeldav kiht. Teadlased on leidnud, et ka lõhe öine toitumisintensiivsus suureneb täiskuu ajal.
Kalade öine aktiivsus võib olla kohastumus selleks, et vältida röövlinde. Nagu öeldud, on ka haug suvel kõige aktiivsem koidu ja eriti eha ajal, päeval on tema aktiivsus väga madal. Suvel hoiab haug rohkem taimestikku ja väldib avatud kohti, eriti väiksemad isendid. Mida suurem on haug, seda taimestikuvaesemat kohta ta eelistab. See, et haug on päeval rohkem kalda lähedal ja öösel kaldast kaugemal, tuleneb sellest, et ta järgneb oma saagile – lepiskaladele. Telemeetrilised uuringud on näidanud, et talvel haugi ööpäevases aktiivsuses suurt vahet ei ole, päeval on ta vaid veidi aktiivsem. Kuigi talvel võib paksu jää ja lume korral olla vees pilkane pimedus, oskavad kalad tänu bioloogilisele kellale päeval ja ööl vahet teha.

Ahvenast, tursast, lõhest ja forellist
Erinevalt kohast ja haugist on ahven suvel aktiivne nii hommikul, keskpäeval kui õhtul. Siis on aktiivsed ka ahvena olulised toiduobjektid – veeputukad ja väikesed kalad. Kui aga minna näiteks Norra vetesse turska püüdma, siis võiks arvestada, et selle kala aktiivsus on päevasel ajal kolm kuni neli korda suurem kui öösel. Kõige suuremat ööpäevase aktiivsuse kõikumist täheldatakse tursal septembris-oktoobris ja detsembrist hakkab tema öine aktiivsus oluliselt suurenema.
Mõnede kalaliikide toitumiskäitumine on sesoonselt muutuv. Lõhe ja jõeforell toituvad suvel enamasti päeval, aga talvel, kui veetemperatuur on langenud, lülituvad nad ümber öisele toitumisele. Lõhe lülitub ümber öisele toitumisele, kui temperatuur on langenud madalamale kui 10ºC.
Erinevad kalad, erinevad strateegiad
Röövkalade saagipüüdmise strateegia on seotud nende ujumiskiirusega. Kuigi haug suudab pikemat maad ujuda kiirusega vaid keskmiselt 6 km tunnis, on tema saagitabamise edukus varitseva püügistrateegia tõttu võrreldes teiste röövkaladega kõrge – enamasti 70–80%. Ahvenal ja forellil jääb saagi tabamise edukus vahemikku 40–50%, kuigi näiteks meriforell suudab pikka maad ujuda haugist tervelt kümme korda kiiremini.
Paljud kalaliigid peavad noorena jahti parves, aga vanemaks saades muutuvad pigem erakuteks. Mitmetel kalaliikidel on selline kohastumus, et öösel peavad jahti üksinda, päeval aga parves. Selline on näiteks siig.
Parves toitu otsides kulub üksikul kalal kokkuvõttes vähem energiat. Mida suurem on parv, seda aeglasemalt üldiselt kalad ujuvad ja teevad ka vähem pöördeid. Parves toitu otsides on toidu ebaühtlase paiknemise korral sellele lihtsam peale sattuda. Loomulikult võib tekkida olukord, et sellisel juhul kõigile süüa ei jagu. 

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
25.09.2014
Palun oota