Otsi

SIIG - Läänemere hõbedane pärl

Autor: Aleksei Turovski
Kes meist poleks kuulnud kultusfilmist „Siin me oleme“ pärit lauset: „Ma armastan sind nagu siiakala…“ Ent olgem ausad, see kompliment on väärt oma sisu ja sobib lausuda ka päris elus!
Head sõbrad ja kallid kolleegid tegid minuga kunagi ühe naljaeksperimendi. Ekspeditsioonil olles äratasid nad mind väga vara hommikul (tõsi, oligi aeg tõusta, kuid uni oli oi kui magus) ja küsisid otsekoheselt ja rangelt, kes on meie kalafauna tõeline aadel. Ja minu vastus tuli otsekohe: merisiig. Nali seisnes selles, et kui keegi oleks sedalaadi küsimuse mulle ärksast peast esitanud, ei oleks ma võimeline resoluutselt ja ühemõtteliselt vastama. Sest tiitlile pretendeerima sobiksid ka lõhi, harjusk ja koha.

See imekaunis siiakala
Ma oleks võib-olla pakkunud isegi säga, kuid une pealt tuli vastus momentaanselt. Ja ilmselt oli selle aluseks asjaolu, et mul on päris hea, tegelikult isegi treenitud nägemismälu. Loomad, ja tegelikult ka teised eelkõige elusad asjad, tulevad mul kohe silme ette, kui keegi neid minu kuuldes mainib. Ning siig on ju tõesti kaunis kala. Soomused nagu hõbedastest pärlitest valmistet kettad, suursuguselt tumehallid paaritud uimed, õrnalt helehallid paarisuimed, pealegi veel kergelt punaka aluse ja tumedate välisservadega, oliivirohekas või sinkjas-rohekas tumehalliga segunev selg, alaseisune suu kauni, kergelt tömpja ninamiku all, suhteliselt väike pea sihvaka, kohe näha, et väga tugeva keha küljes – kaunis kala. Ning oi kui maitsev ta on!
Selle viimase lausega vist patustasin kõrge ning väljapeetud kirjastiili vastu, kuid minu meelest on see kalade puhul siiski andestatav. Näiteks punahirve ei ole ma võimeline umbes sellises võtmes kirjeldama: imekaunid õrna hinge peegeldavad silmad, tumedad kui lõunamaine öö, imesihvakad jalad, võimas, aga graatsiline kael – ja kui maitsev on hautatud hirve kintsuliha pärast töötlemist rosmariini ja kadakamarjadega (muuseas tõesti väga maitsev). Ei, ei – punahirve ma selliselt kirjeldama ei hakka. Kuid kalade puhul see mind millegipärast ei sega. Ta on kaunis, ta on huvitav, kuid lausa iidsetest aegadest peale on kala meie liigi jaoks olnud ja ka jääb väga tähtsaks, suurepäraseks toiduks. See on märkimisväärne, kui tähtis on kaluri seisus ja amet aastatuhandete vältel olnud. Esimesed Kristuse jüngrid olid elukutselised kalurid. Kalapüük on olnud Läänemere rahvaste jaoks üks tähtsamaid toitumisviise juba tuhandeid aastaid. Me teame, et Tamulas üle 5000 aasta tagasi paikselt elanud inimesed sõid kala, veel kord kala ja praktiliselt ainult kala. Muide, need kalad oli enamasti kuni poolteise meetri pikkused kohad. Kuid siin on juttu siiski merisiiast ning vaatame nüüd hoopis, kuidas see kala elab.

Kuidas siig koeb
Merisiig on väga keerulise, olgem ausad, ebaselge süstemaatikaga külmalembene riimveeline poolsiirdekala. Siiski, coregonus lavaretus lavaretus elutseb ilmselt just nimelt Läänemeres. Tema tähtsamad kudemisalad on Saaremaa rannikuvetes, Kihnu ja Ruhnu saarte ümbruses, Pärnu jões, Hiiumaa lahtedes, ka Vormsi saare ja Haapsalu piirkonnas, kuid ta koeb, ja mõnel aastal kenasti, ka Soome lahe rannikuvetes, Narva jõeski ja päris kindlasti Lahemaa lahtedes Käsmu kandis. Kudemine algab sügisel siis kui vee temperatuur langeb 6-7 kraadini ning kestab tavaliselt oktoobri keskpaigast detsembri alguseni. Koelmud on kruusase ja kivise põhjaga poole kuni kahe meetri sügavusel. Mõnes kohas, näiteks Ruhnu ümbruses, võivad koelmud olla ka kuni 15 meetri sügavusel (E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad, Kalastaja Raamat, 2001, lk 72–74). Isaste ja mõnede emaste külgedel on kudemise ajal piimjas helmeskate, nad on väga aktiivsed ning paiskavad niisa ja marja vette peaaegu vahetult veepinna all. Kui suguproduktid on vette paisatud, teevad kalad vees väga iseäralikult järske pöördeid. Kiiresti ujudes ja vurrina keereldes tekitavad nad keeriseid, millega kaasnevad lausa valjud vurtsatused – sedasi segatakse, ja väga jõuliselt, niisk ja mari kokku, kindlustades väga kõrge viljastatuse määra. Viljastatud marjaterad levivad sel moel kaugele laiali ning vajuvad ka liivasele/kruusasele põhjale. Põhja jõudnutena jäävad kleepuvad marjaterad kinni, varjule (läbimõõt 2,5–2,8 mm).

Lapsepõlv, vaenlased ja toit
Mari haub kevadeni ning vastsed kooruvad pärast jääminekut. Nad on veidi alla pooleteise sentimeetri pikkused, väga head ujujad (rebukott on väike ja kiiret ujumist ei sega) ja vahetult peale koorumist moodustavad parved. Tänu rebukoti väiksusele on nad väga head ujujad, kuid samal ajal koheselt ka hirmus näljased. Juba ühepäevastena hakkavad siiakesed püüdma zooplanktoni loomakesi.
Niivõrd aktiivse varajase lapsepõlve puhul on loomulikult väga tähtis jääda märkamatuks ja siiavastsetel on seda lihtne saavutada tänu nende peaaegu täiesti läbipaistvale kehale. Maimudeks muutuvad nad umbes kuu, pooleteise vanuselt. Siis tekib neil soomuskate, arenevad välja uimed ja suutlikkus kinni püüda ka kõige kiiremad hõljumi vähilaadsed.
Huvitav, et see külmalembene kala talub siiski ka päris kõrgeid temperatuure. Siig toitub ja kasvab jõudsalt ka 21-22 kraadi juures ja sumbas kasvatamisel taluvad maimud ka kuni 26 kraadini ulatuvaid temperatuure. Muuseas, sumpades kasvatamisel on siia vastsete ja maimude kõige tõsisemateks vaenlasteks veemardikad ja kiskjalikud veelutikad. Mais-juunis, kui vee temperatuur ületab 20 kraadi, kipuvad siiamaimud hoidma massiliselt sumba sees võrgulina lähedale – ujurid ja teised kiskjad tulevad väljastpoolt võrgulina juurde ja hammustavad läbi lina väikesed siiad surnuks ning kuidagimoodi saavad nendest ka ampsu kätte. Nii et sumbas kasvatamisel tuleb muretseda topeltseintega sumbad, et veemardikad ja teised kiskjad maimukesteni ei ulatuks.
Elukutseliste kalurite surmkindel usk sellesse, et hallhüljes sööb ainult siiga, lõhet ja forelli, on loomulikult müüt. Täiskasvanud siig on liiga kiire ja ettevaatlik kala, et vabas vees hüljes teda nimme taga hakkaks ajama. Pädeva ja terve kiskjana otsib hüljes kergemat saaki – vanu väsinud räimi ja teisi – kuid suurele tugevale siiale ta järele ujuma ei hakka. Olukord muutub loomulikult siis, kui siiad on võrgus kinni. Vana ja kogenud hallhüljes läheb võrkude juurde hämaras, kui meri on vaikne (tormisesse merre võrke ka ei lasta); nii tajub ta oma vurrudega mitmesaja meetri kauguselt, kui mõni suur kala on ühe koha peal kinni ja rabeleb. Hüljes läheb kinnisilmi võrgu juurde, kuid seal teeb reeglina silma lahti, kui aovalgust juba piisavalt. Ning loomulikult märkab ja võtab ta kõigepealt suure ja väga heleda kala – selleks on reeglina siig. Aga üle 5-6 kilo ööpäevas täiskasvanud hallhüljes reeglina kala ei söö, nii et kui saak on mõistlikult suur, siis leiab kalur hommikul võrke välja võttes 3-4 siiapead ja ehk ka 2-3 tervet siiakala.
Vanemate merisiigade toidubaasi moodustavad põhjaloomad, vahest ka kala- (näiteks räime) mari. Kudemise ajal on siig täiesti võimeline sööma liigikaaslaste marja. Sobivad ka väikesed kalad, näiteks väikemudil. Põhjaloomastikust on siiale ilmselt parimateks paladeks harjasliimukas (hulkharjasuss), kootvähk, kuulmiksaba, aga ka noor lamekarp jt. Siig võib kasvada suureks ja elada vanaks. Maailmarekord on 28 aastat ja 12 kilo. Tõsi küll, need ei olnud üks ja seesama kala. Eestis võivad nad kasvada üle 60 sentimeetri pikaks kaaluga üle 5 kilo ja elada vaata et 20aastaseks.

Ettevaatust – sõltuvuseoht!
Merisiig on üllatavalt „hästi söödav“. Liha moodustab tema üldkaalust 70–75 protsenti, palju rohkem kui enamiku teiste meie vete liikide puhul. Liha rasvasisaldus ja kalorsus on väga suured, vastavalt 7–10 protsenti ja 150–170 kcal 100 g kohta. Loomulikult on klassikaline ja vast kõige levinum siia kulinaarse töötlemise viis kuumsuits. Väga hea on õrnalt soolatud siig, kuid ma olen siiga ka hautatult sõpradele ja sugulastele serveerinud ja seda nende ilmselt siiraks vaimustuseks. Hautamiseks sobivad parajad (mitte suured, 200–300grammised) siiad, mis lähevad potti kas puutumata soomuskatte või puhastatutena fooliumisse pakitult. Loomulikult võib ka soomusega siiga fooliumis hautada/küpsetada. Roogitud kala kõhuõõnde olen pannud värsket rohelist: peterselli, veidi basiilikut ja natukene tüümiani (ainult värsket!); natukene meresoola (tõesti veidikene) ja sulajuustu, määrituna kõhuõõne äärtele. Kala peale, fooliumi alla peenteks seibideks lõigatud porgandid, magusa paprika liistud ja õhukesed (koorega) sidruniviilud. Fooliumis ja vett lisamata, või kui ahi nõuab, siis minimaalselt, läheb selline kala ahju maksimaalselt 20 minutiks. Tavaliselt piisab 12–15 minutist, ja seda umbes 200 kraadi juurde. Selle retsepti juures tahan rõhutada, et soola sai pandud tõesti minimaalselt ja ei sibul ega küüslauk ole kaasatud. Liialt õrn ja hea on siig, et tugevamaitselisi köögivilju talle peale pressida. Kogu tõsidusega soovitan sellist rooga mitte kasutada kange alkoholiga, kuna selline teguviis võib viia ülitugeva sõltuvuseni!

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
25.09.2014
Palun oota