Otsi

Vana hea meriforell

Autor: Arvo Tuvikene
Paljude kalameeste lemmikkala meriforell asustab pea kogu Põhja-Euroopa rannikut ja kogu Läänemerd. Eestis on meriforell lisaks merele külaliseks ka ühtekokku 74 jões ja ojas.


Täiskasvanud meriforelli (Salmo trutta trutta (L.)) on lõhest (Salmo salar) raske eristada. Meriforelli keha on pisut jässakam ja sabavars pisut jämedam kui lõhel. Suu ulatub tal silmast kaugemale. Seljauim on meriforellil tähniline, aga lõhel tähnid seljauimel puuduvad. Meriforelli kehal on rohkesti tähne ja neid ka küljejoonest allpool, aga lõhel on vähem tähne ja need paiknevad valdavalt küljejoonest ülevalpool. Meriforelli sabauime serv on tavaliselt sirge või kumer, lõhel nõgus. Meriforelli pulmarüü on võrreldes teiste lõhilastega tagasihoidlik. Nagu paljudel lõhilastel, tekib isastel alalõuale konksjätke, kuid erinevalt paljudest teistest sugulasliikidest on see väike. Samuti suureneb kehal roosakate tähnide arv. Emastel meriforellidel muutub välimus kudemisperioodil veelgi vähem.

Merikas või jõekas?
Kui meriforell on viibinud juba mõnda aega magevees, siis on raske ka tema eristamine jõeforellist. Meriforellide hõbedane värv muutub paikse jõeforelliga sarnaseks – tumedamaks ja kehale tekivad jõeforellile iseloomulikud mustad ja punased tähnid. Kui tahta päris kindel olla, kas tegu on isendiga, kes on mingi aja meres elanud, siis tuleks vaadata mikroskoobi all soomuste aastaringe. Nimelt kasvab siirdevorm meres parema toidubaasi tõttu kiiremini ja sellel ajal tekkinud aastaringide vahed on suuremad. Teadlaste arsenalis on veelgi meetodeid, kus soomuste eri piirkondade keemilise koostise järgi, näiteks stabiilsete isotoopide alusel, on võimalik määrata, millal kala elas meres ja millal jões.

Levik ja elupaigad
Liik on looduslikult levinud Põhja-Hispaaniast kuni Barentsi mere lõunaosani, Põhjameres asustab ta Islandi saart. Ta asustab pea kogu Põhja-Euroopa rannikut ja kogu Läänemerd. Eestis tuleb ta või on hiljuti tõusnud kudema 74 jõkke ja ojja. Meie parimad meriforellijõed suubuvad Soome lahte ja neid on neljakümne ringis. Peamine osa meriforellide looduslikust järelkasvust tuleb suurema vooluhulgaga jõgedest, kus ränne jõkke on võimalik rohkem kui kümne kilomeetri ulatuses. Soome lahte suubuvate jõgede hulgas on sellised Vääna, Loobu ja Selja jõgi. Aga ka mitmes väiksemas jões, näiteks Pada ja Pudisoo jões ning Mustojas, on meriforellide jaoks väga head kudemistingimused. Oluliselt vähem meriforellijõgesid suubub Liivi lahte – neid on teadaolevalt 16. Ka on meriforelli kudejõgesid Saaremaal (13) ja mõned Hiiumaal (3–5).
Paljudes, eriti Soome lahte suubuvates jõgedes, saab meriforell kudeda ainult lühikeses jõelõigus, sest inimesed on neile jõgedele juba mõne kilomeetri kaugusel merest rajanud tammid, mis on forellidele ületamatuks rändetõkkeks. Näiteks Kunda jõel on tamm 2 km suudmest, Purtse jõel 4,5 km suudmest, Loobu jõel 10 km suudmest ja Pirita jõel 24 km suudmest. Mõnes jões on rändetõketeks ka looduslikud joad, millest meriforellid ei ole võimelised üle hüppama – näiteks Keila juga, mis on suudmest 1,7 km kaugusel. Suured meriforelli isendid on võimelised hüppama veest välja umbes paari meetri kõrgusele – kui rändetõke ei ole kõrgem, siis on võimalik, et kalad suudavad seda teatud määral läbida.
Meriforell armastab jahedat ja hapnikurikast vett. Heades forellijõgedes on hapniku küllastusprotsent üle 80. Meriforelli edukaks kudemiseks peab jões olema vähemalt 5 mg/l hapnikku. Väiksema vee hapnikusisalduse korral ei jõua kruusa sisse koetud marjani piisavalt hapnikku. Parim veetemperatuur meriforelli jaoks on 14 °C, kui aga vesi soojeneb üle 22 °C, võib see meriforellile saatuslikuks saada.    

Kudemine
Meriforellide jõkketõus võib alata juba augustis. Kudema hakkavad nad aga alles siis, kui jõe vesi on muutunud jahedaks (4–6 °C) ja enamasti leiab see aset oktoobris-novembris. Isased kalad valivad välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja suhteliselt kiirevoolulises jõelõigus ning jäävad emast ootama. Saabunud emane meriforell kaevab isaste valitud kohas valmis pikliku pesalohu, millesse ta marja koeb. Meriforelli kudemisseltskond koosneb ühest emaskalast ning ühest kuni viiest isasest. Kui mari on koetud ja viljastatud, katab emane forell selle kruusaga ning siirdub järgmist pesalohku valmistama. Meriforelli marjaterade koguarv ehk absoluutne viljakus ühel kudemisperioodil on 3000–10 000. Marjaterast koorub vastne alles järgmisel kevadel, aprillis-mais.
Noor meriforell elab esimesed 1–5 aastat jões ja lahkub jõest staadiumis, mida kutsutakse laskujaks ehk smolt’iks – see on seisund, milles kala on valmis merre laskuma. Mereelu kestab poolest aastast kuni viie aastani ja siis tuleb enamik forelle oma sünnijõkke tagasi kudema. Meriforellid võivad kudeda korduvalt. Kuigi kudemine tekitab neile tugevat stressi ja pärast kudemist on kalad kurnatud ja vastuvõtlikud mitmetele haigustele, eelkõige seenhaigustele, paranevad nad mere rikkaliku toidulaua juurde tagasi pöördununa kiiresti. Osa meriforelle on aga juba pärast esimest kudemist nii kurnatud, et surevad. Siiski on korduvalt kudejaid meriforellide hulgas palju rohkem kui lõhede hulgas. 

Noorte meriforellide asustustihedus jões
Kala kasvades tema ruumivajadus suureneb. Aastaid tagasi uurisin Oslo Ülikoolis meriforellide käitumist akvaariumides. Peaaegu alati hoiab akvaariumi keskosa oma kontrolli all dominantne kala ja enamasti ei luba ta teisi kalu akvaariumi nurkadest kauaks välja ujuda – ründab neid aktiivselt ja ajab nurka tagasi. Samuti lubab ta teised liigikaaslased sööma alles siis, kui tal endal kõht täis.
Et meriforellidel kujuneb välja tugev hierarhia, on nende asustustihedusel teatud piirid. Jõed, kus on palju varjepaiku, on palju forellirikkamad kui need, kus varjepaiku napib. Noorte meriforellide, keda kutsutakse ka tähnikuteks, tihedus kevadel on enamasti 2–10 isendit 100 ruutmeetri kohta. Kalade kasvades ruumivajadus suureneb ja asustustihedus langeb poole võrra. Kuna meriforellile, aga ka lõhele, on vajalik veekogus teatud ruum ja need vajadused on erinevate varjepaigaomadustega jõgedes erinevad, siis noorjärkude kunstlikul asustamisel peab neid eripärasid jälgima. Pole mõtet asustada rohkem kui antud jõelõiku noori kalu koos elama mahub.

Toitumine ja kasv
Meriforelli toidulaud sarnaneb lõhe omaga. Noored meriforellid söövad alguses peamiselt putukate vastseid, väikseid limuseid, kirpvähke ja teisi selgrootuid, kuid hiljem lähevad nad üle röövtoidule. Tuleb ette ka liigikaaslaste söömist – kannibalismi – kuid mitte nii suures ulatuses kui näiteks haugil ja ahvenal. Meriforell toitub meelsasti ka liigikaaslaste ja lõhe marjast. Jões veedab meriforell keskmiselt kaks aastat (võib olla 1–5 aastat) ja seejärel siirdub ta elama ning toituma merre. Meres on tema põhitoiduks kalad, Läänemeres peamiselt räim, kilu ja väike tobias.
Kuna meres on enamasti rohkem toitu, siis kasvavad meriforellid palju suuremaks kui nende sugulased jõeforellid magevees. Eesti vetest püütud kõige suurem meriforell saadi kätte Keila jõest – ta kaalus 11,4 kg ja oli 116 cm pikk, teade pärineb 1938. aastast. Maailma teadaolevalt suurim meriforell kaaluga 19,3 kg püüti 1964. aastal Soome rannikumerest Loviisa lähedalt (Õngemees kalavetel 4).
Kalamehed võiks kaaluda eriti suurte ja vanade meriforellide tagasilaskmist vette. Vanemad ja rasvasemad Läänemere meriforellid ja lõhed nimelt võivad sisaldada liiga palju mürgiseid rasvades lahustunud dioksiine. See tähendab, et eriti suurte Läänemere lõhilaste liiga sage söömine võib endas kätkeda terviseriske. Lisaks on just nende kalade absoluutne viljakus oluliselt suurem väikeste lõhede omast ja kui neil kudemine õnnestub, siis on ka järglasi palju rohkem.

Kohastumused keskkonnavahetuseks
Liikumine mereveest magedasse vette ja vastupidi on kaladele katsumus, milleks kalad peavad valmistuma. Need on hormonaalselt juhitud protsessid. Näiteks kui forell hakkab mageveest merevette siirduma, siis tekivad tema lõpustesse juba enne merre laskumist kloriidrakud, mis aitavad tal mereveega kehasse sattunud liigsetest sooladest lahti saada, eritades neid läbi lõpuste merevette tagasi. Noored forellid, kes otsustavad merre laskuda, teevad seda enamasti kevadel, märtsis-aprillis. Eelistatult toimuvad ränded öösel. Meriforellide värvus muutub meres hõbedaseks, mis teeb nad röövloomadele vähem silmatorkavaks.

Kuidas meriforell leiab üles oma sünnijõe?
Paljud kalaliigid, sealhulgas meriforellid, omavad võimet oma sünnijõgi üles leida, et sinna kudema minna. Meriforellid toituvad meres oma kodujõe suudmest mitte väga kaugel, kuid siiski kuni 150 km eemal. Võrdluseks, Vaikse Ookeani idalõhed võivad toituda Korea ranniku lähedal ja kudema lähevad nad oma sünnijõgedesse Kamtšatka poolsaarele, mitme tuhande kilomeetri kaugusele. See, kuidas meriforellid, tulles kaugelt merelt toitumast, leiavad üles oma sünnijõe piirkonna, ei ole veel teadlastel päris selge. Pakutakse, et nad oskavad orienteeruda maa magnetvälja suhtes: kalade peas on avastatud piirkond, mis on võimeline reageerima magnetvälja muutustele. Arvatakse, et kalad suudavad orienteeruda päikese ja isegi tähtede järgi.
Kui meriforell on juba jõudnud kodujõe suudmepiirkonda, siis kodukoelmu leiab ta üles oma hea haistmismeele abil. Nimelt arvatakse, et noortel meriforellidel on meeles kodujõe eriline „lõhnabukett“ ja pärast ühe- või mitmeaastast mereelu leiavad nad oma sünnijõe üles just tänu sellele. Arvatakse, et ühtedeks komponentideks selles lõhnabuketis on kalade endi poolt väljaheidete kaudu vette eritatavad sapihapped (taurokoliinhape, litokoliinhape), millede suhtes on lõhilased eriti tundlikud, suutes neid tuvastada väga väikestes kontsentratsioonides – kuni 5 nanogrammi liitis (isegi väga moodsad keemilised aparaadid jäävad selliste väikeste kontsentratsioonide määramisega sageli hätta). Nendel ainetel on omadus adsorbeeruda kruusale ja kividele ning püsida seal pikka aega. Osalesin ka ise Norra ülikoolides kogu maailmas tuntud lõhilaste rändespetsialistide, professorite Kjell Døvingu ja Ole Stabelli juhitud uuringutel, kus uuriti kalade tundlikkust neile oluliste lõhnaainete suhtes. Selles suhtes on teadlased ühisel meelel, et päris lõpposa orienteerub ta nina järgi.
Kodujõe leidmisel võivad eksida rohkem need kalad, kes on kaua meres viibinud – arvatakse, et ninaepiteeli pideva uuenemisega on vanematel kaladel aega rohkem unustada kodujõe lõhn. On ka leitud, et suurema vooluhulgaga kodujõgi leitakse täpsemalt üles kui väiksema vooluhulgaga jõgi.

***


Meriforell ja jõeforell – kaks ühes
  • Kas teadsid, et meriforell (iherus) ja jõeforell on üks ja sama liik, Salmo trutta? Meriforell on anadroomne – see tähendab, et ta koeb jõgedes ja toitub meres. Jõeforell elab aga jõgedes ja ojades paiksena.
  • See, kas kalast saab meriforell või jõeforell, oleneb peamiselt keskkonnatingimustest, eriti toidu kättesaadavusest. Kui jões on vähe toitu, siis laskuvad forellid merre rikkalikumat toidulauda otsima. Kui aga jões on hea toidubaas – piisavalt palju selgrootuid, siis võivad nad jääda jõkke elama kogu eluks ja muutuvad seega jõeforellideks.
  • Meriforelli järglased võivad muutuda jõeforellideks ja vastupidi.
 

Meriforelli püügist Läänemeres
  • 2011. aastal püüti Läänemerest kokku ligi 480 tonni meriforelli, mida oli 200 tonni rohkem kui 2010. aastal.
  • Suurem osa (60%) meriforellist püütakse Läänemere avaosast, kust varem on saadud palju suuremaid saake (üle 1000 tonni).
  • Umbes poole kogu meriforellist püüavad välja rannakalurid.
  • Eesti vetes saadakse kõige rohkem meriforelli Soome lahest, kus aastatel 2007–2011 püüti keskmiselt 9,9 tonni meriforelli aastas. Oluliselt vähem saadi sellel perioodil meriforelli avamerest, Riia lahest ja Väinamerest, vastavalt 2,8, 0,6 ja 0,3 tonni.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/


.
 
31.10.2014
Palun oota