Otsi

Stressist kalade elus

Autor: Arvo Tuvikene
Stress – see inimkonda aina enam kurnav nuhtlus - pole kaugeltki võõras ka kaladele. Stressi põhjusi ja tagajärgi on erinevaid, raskematel juhtudel lõpeb see kalade surmaga.

Kaladele võib stressi tekitada näiteks ebasobiv veetemperatuur või liialt kiire veetemperatuuri muutus, liialt kiire voolukiirus, suur vee hägusus, ebasobiv vee soolsus, liialt madal või liialt kõrge vee hapnikusisaldus, toidu kättesaadavus, kalade omavaheline agressiivsus, toksiliste ainete esinemine... Samuti võib kaladele tugevaks stressoriks olla veealune müra. Need faktorid ühekaupa või koos mõjutavad kalade füsioloogiat suurel määral.
 
Kalade stressi eripäradest
Mõiste „stress“ ehk „üldine adaptatsiooni sündroom“ võttis esmakordselt kasutusele Ungari päritolu Kanada endokrinoloog Hans Selye eelmise sajandi 30ndate aastate keskel. Stressi üks üldine omadus on see, et olenemata stressi tekitavate mõjutuste ehk stressorite iseloomust on organismi vastureaktsioonid ühesugused. Teisisõnu – kui ühtedel kaladel tekitab stressi teatud aja jooksul veest väljas viibimine, näiteks landi otsas olek, ja teisel kalal näiteks kiire veetemperatuuri muutus, kulgeb stress neil mõlemal sarnaselt. Stressi käigus laguprotsessid valdavad kasvuprotsesside üle – nii hakatakse energiat hankima sealt, kus see harilikult kättesaadav ei ole. Näiteks hakatakse lagundama kehavalke või veres ringlevaid lümfotsüüte, et olla valmis kiireks energiakulutamiseks siis, kui seda näiteks põgenemiseks vaja läheb.
Stressireaktsioon jagatakse kolmeks staadiumiks: häire-, resistentsus- ja hääbumisstaadiumiks. Kahe esimese etapi puhul saab stress üle minna ja tingimuste paranemisel hakkab kala ennast paremini tundma. Kui aga stress on kalal juba arenenud hääbumise staadiumisse, siis kala sureb. Isegi sel juhul, kui paigutada ta ideaalsetesse tingimustesse. 
Lühiajaline stress on kalale enamasti ohutu või isegi kasulik. Stressi algstaadiumis kalade südame löögisagedus ja lõpuste ventilatsioonisagedus suurenevad, vere suhkrusisaldus kasvab. Üldiselt võib stressoriks nimetada kõiki neid mõjutusi, mis valmistavad kala ette kiireks tegutsemiseks, näiteks valmidust röövkalade eest põgeneda. Stressori mõju võib kesta sekunditest kuni nädalate ja kuudeni. Pikaajaline ehk krooniline stress kurnab kala ja tema kasv aeglustub, kudemine võib ebaõnnestuda ja immuunsus väheneb. Kala muutub rohkem vastuvõtlikuks haigustele. Stressi ajal hakkab kala keha sünteesima mitmeid hormoone, tuntumad neist on adrenaliin ja kortisool. Need hormoonid reguleerivad stressreaktsiooni kulgu.

Kuidas mõõdetakse kalade stressi?
Väliseid tunnuseid, mis viitavad kala kannatamisele stressi all, pole palju. Juhul kui on tegemist kauakestva kroonilise stressiga, siis viitab kala nakatumine seenega perekonnast Saprolegnia enamasti sellele, et kala kannatab tugeva stressi all. Samuti viitavad lagunenud uimed ja kala kahvatu värvus enamasti kroonilisele stressile.
Kroonilise stressi korral nakatuvad kalad vähenenud immuunsuse tõttu kergemini näiteks ohtliku ainuraksega Ichthyophthirius multifiliis. Selle haiguse käes kannatavate kalade nahk oleks nagu kaetud mannateradega.
Samuti soodustab stress kalade nakatamist ühe teise sagedamini esineva ainurakse, ripsloom Trichodina poolt. Olgu siin lisatud, et nende haigustega puutuvad kõige sagedamini kokku siiski kalakasvatajad ja akvaristid. Looduslikes veekogudes esineb neid haigusi märksa harvem. Üheks tüüpilisemaid sümptomeid, millest on näha, et kala on nakatunud ainuraksetega, on see, kui kalad hõõruvad ennast vastu veekogu põhja.
Täpsemaks kalade stressi määramiseks mõõdetakse nende veres stressihormoonide taset või suhkrusisaldust. Mõni hormoon, näiteks adrenaliin, eritatakse väga kiiresti vereringesse ja see soodustab kala aktiivsuse kasvu. See hormoon võimaldab kalal reageerida lühiajalistele muutustele, näiteks kiiresti põgeneda. Nii nagu inimeselgi, tõstab adrenaliin kalal vererõhku, suurendab südame löögisagedust, mis omakorda võimaldab ohu eest kiiresti pageda. Teist hormooni, kortisooli, eritatakse aeglasemalt ja pikema aja jooksul ja selle mõjud on kestvamad.
Kalade stressi on palju vähem uuritud kui imetajate oma, intensiivsemad uuringud algasid 1960ndatest. Peatähelepanu alla sattusid peamiselt mitmed lõhilased, eelkõige vikerforell.
 
Veealune müra kui stressiallikas
Kaladel hakkavad füüsilised kahjustused ilmnema, kui veealune müra ulatub üle 180 dB. Kahjustused, mida müra võib kaladele tekitada, on näiteks suurenenud stress, aga samuti osaline või täielik kuulmiskadu. Väga tugeva heli korral võivad kalal tekkida ka sisemised verevalumid. Tugevate verevalumite, kudede kahjustuste, kõhuõõne või ujupõie rebendite tagajärjel võib kala surra. 
Kuulmisspetsialistidest kalade (karpkalalised, heeringalised) elus on kuulmine väga oluline ja seetõttu kahjustab müra nende elutegevust oluliselt rohkem kui kuulmisgeneralistidel (halva kuulmisega kalad, näiteks ahvenalised).
Kalad, kel puudub ujupõis, on plahvatuste suhtes vähem tundlikud kui ujupõiega kalad. Helitugevus üle 180 dB võib põhjustada kaladel ujupõie lõhkemist ja muidugi kaasneb sellega paratamatult ka surm. Kalade mürast hoidumist (ujumist müraallikast eemale) on hakatud täheldama 150 dB müra juures. Samas on leitud, et korduv müra enamasti kalu ei peleta. Plahvatus näiteks ei mõju kaladele peletavalt ja seega kalad ei õpi hoiduma mürarikastest piirkondadest.
On mõõdetud, et ahvena stressihormooni kortisooli hulk kasvas, kui teda hoiti kalalaeva tekitatud 153 dB müra mõjualas. Lugejale teadmiseks, et vees lisandub õhus mõõdetud mürale 62 dB. 
Kaladele üpris stressitekitav on ka tuulegeneraatorite rajamine rannikumerre. Nimelt on nende püstitamiseks mere põhja vaja sisse rammida pikad betoonsambad, kuid see omakorda tekitab sageli üle 200 dB müra, mis tekitab kaladel tugevat stressi ja lähedalolevaid kalu võib see isegi tappa.
 
Stress, temperatuurid, mürgid...
Üldiselt on näiteks lõhilased ja ka ahvenlased stressi suhtes palju tundlikumad kui karpkalalased. Meie kaladest võib eriti stressialtiks pidada lõhet ja koha. Mõni aeg tagasi korraldati Eestis kalapüügivõistlus, kus karjääri lasti natuke aega enne võistluste algust märgistatud lõhed. Võistluste käigus ühtegi lõhet kätte ei saadud ja pole ka ime – lõhel võtab sellisest tugevast stressist (väljapüük, märgistamine, uude keskkonda laskmine) võitu saamine mitu päeva või isegi nädalaid, enne kui ta uuesti toituma hakkab.
Kalad on väga tundlikud veekeskkonna omaduste kiirete muutuste suhtes. Näiteks vee pH kiiret kõikumist üle 1,5 ühiku nii happelisema kui ka aluselisema keskkonna suunas loetakse juba tugevat stressi tekitavaks. Temperatuuri kiired kõikumised tekitavad samuti tugevat stressi ja seda alahinnatakse sageli. Näiteks temperatuuri tõstmine 15°C juurest kuni 30°C ühe minuti jooksul ja siis kohe kalade paigutamine uuesti 15°C vette põhjustas lõhilastele 100% surma. Veetemperatuuri tõstmisel sama kõrgele kolme minuti jooksul jäid aga kõik kalad ellu.
Merevees ilmneb stress kiiremini
Enamasti võib kalade stressi võrrelda imetajate, sh inimese stressi kulgemisega. Peamised erinevused tulenevad pigem sellest, et kalad elavad veekeskkonnas. Üks kaladele iseloomulik stressi poolt põhjustatud muutus on see, et lõpuste läbilaskvus sooladele ja veele kasvab. Toksiliste ainete poolt põhjustatud stress mõjutab enamasti kalu rohkem kui imetajaid, sest vees olevad toksilised ained kantakse hingamise käigus pidevalt üle lõpuste ja sealt omakorda satuvad need suhteliselt kergesti kala organismi. Merekaladel, kes veekaotuse kompenseerimiseks joovad pidevalt merevett, satuvad vees sisalduvad toksilised ained kergesti kõhtu ja seetõttu on nad veelgi rohkem elukeskkonna poolt mõjutatavad. Läänemere puhul mõjub selles valguses isegi lohutavana, et tema vesi on väikse soolsuse tõttu  kala füsioloogia seisukohalt pigem magevee moodi.
 
***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/


 
12.11.2014
Palun oota