Otsi

Parasiitide elust

Autor: Aleksei Turovski
Selles loos võtame luubi alla kalade ja parasiitide suhted laiemalt. Ning kummutame ka mõned „kalaussidega“ seotud hirmud.

Ökoloogilise süsteemi stabiilsust, dünaamilist tasakaalustatust tagavate elusate tegurite seas on eriti tähtsal kohal a) kiskjad ja b) parasiidid. Kõige lühemalt võime me nende peamise erinevuse sõnastada järgnevalt: kiskja peab tapma, et saada söönuks, parasiit ei ole aga reeglina oma peremehe tapmisest huvitatud.
On ilmne, et need kaks toitumisstrateegia põhivormi täiendavad üksteist ökosüsteemis. Looduslikud kiskjad, kes ei tapa selleks, et võimalikult palju kraami turule müügiks viia, on erinevate loomade koosluse populatsioonide tervisliku seisundi tõhustajad – nad on biomelioraatorid. Parasiidid on aga oma ökoloogilise süsteemi kõige mitmekesisemal viisil sidujad.

Parasiitide suhted peremeestega
Parasiitide ja nende peremeesorganismide vahelised seosed arenevad evolutsiooniliselt kindlalt sallivuse suunas ja sellel evolutsioonilisel teekonnal kujunevad välja keerulise elutsükliga parasiitide liigid, kelle arengu eri astmed nõuavad väga erinevaid peremeesliike ning kes on otseselt huvitatud sellest, et kõik need peremeesliigid oleksid ökosüsteemis olemas ning tõhusalt esindatud. On ilmne, et kõige üldisemalt on parasiitide elus palju madalam vabadusastmete hulk kui kiskjate elus. Eelkõige demonstreerib seda väga paljude parasiitide liikide väga põhjalik spetsialiseerumine kindlale peremeesliigile või isegi peremeesliigi kindla vanuse või soo esindajale. Näiteks parasitaarne eosloom Eimeria sardinae areneb ainult isaste räimede ja kilude niisas. Parasiidi eosed pääsevad vette kudemise käigus ja nakatumine toimubki koelmutel. See parasiit esineb Läänemere räimel ja kilul massiliselt, kuid mitte mingit seost parasiidi nakkuse taseme ja kala tervisliku seisundi vahel ei õnnestu siiski tuvastada.

Mis piirab parasiitide arvukust?
Loomulikult on ka kõrgelt spetsialiseerunud parasiitide seas vorme, kes oma arengu kindlal astmel peavad peremeesorganismi kas tunduvalt nõrgestama või lausa tapma. Näiteks limaeoslane Myxosoma cerebralis parasiteerib lõhilaste maimude koljukapsli kõhrkoes. Tema sattumine uutesse peremeesorganismidesse toimub vaheperemehe väheharjasussi mudatuplase kaudu. Surnud maim saab veekogu põhjas lagunedes mudatuplase toiduks ja viimase organismis arenevad myxosoma nakatamisvõimelised vormid, kes satuvad forelli maimu organismi, kui kalake sööb mudatuplase, mis on tema lemmiktoit.
On selge, et selline keeruline arengutsükkel piirab väga tõsiselt parasiidi arvukust ja ka levikut. Üheainsa peremeesliigi organismis arenevate parasiitide, limaeoslaste (peaaegu eranditult kalade parasiidid) seas on üle 99 protsendi liike, kes nakatavad peremeesorganismi otseselt ja eelnevat mitte tappes. Oma pika ja õnneliku elu jooksul elab haug üle oma kahekümne limaeoslasest parasiidi Myxidium lieberkühni põlvkonna (arenevad kusepõies), ilma et parasiit kuidagi märgatavalt rõhuks haugi elutalitlust.

Löögile pääseda pole lihtne
Kogu see keeruline ja ülimalt mitmekesine vastastikmõjude süsteem, mis valitseb nii-öelda hästi parasiteeritud kalade koosluses, vihjab põhjalikule peremeeste ja parasiitide ühisele arenemisele. Sellise väljapeetud arengu tulemusena jääb koosluses väga vähe nišše, mis sobiksid uutele ökosüsteemi välistele parasiitide liikidele. Viimased aga, kui nad siiski löögile peaksid pääsema, võivad kalade faunas põhjustada laostavaid episoode.
Ja ikkagi, kui kalafauna on täiendatud oma põlise parasitofaunaga, saab ka uustulnukast parasiit väga ruttu kas välja tõrjutud või nõnda-öelda oma kohale paigutatud, assimileeritud. Nii oli Kongo jõe basseinist pärit ripsloomast kalaparasiidiga Ichthyopthirius multifiliis (eesti keelses otsetõlkes oleks see paljulapseline kalatäi), kelle tõid Euraasiasse, Ameerikasse ja Austraaliasse akvariumistid koos imekaunite akvaariumis pidamiseks ideaalselt sobivate Kesk-Aafrika kirevahvenlastega. Parasiit on ammu meie veekogudes vabalt elavate kalade parasitofauna osa ning tõsine haigus ja kalakadu võib esineda ainult kalamajandi tingimustes ja sedagi juhul, kui näiteks forellikasvanduses on asustusmaterjaliks mõni kõrgeltaretatud forellivorm (näiteks donaldsoni forell), mitte aga kui majand on asustatud põlvkondade kaupa loodusliku veevaruga majandites kasvatatud nii-öelda kohaliku vikerforelliga.
Eesti looduses esineb ka selline karplaste parasiit, nagu lameuss Khavia sinensis. See parasiit põhjustas katastroofi karpkala ja teiste karplaste majandites ja mõnes kohas ka looduses 20. sajandi esimeses pooles. Nüüd esineb ta ka meie karplastel, kuid mitte mingit märgatavat kahju esile ei kutsu. Selles asi ongi, et parasiteerimine on üks võimsamaid ja kõige kiiremini toimivaks evolutsiooniteguriks elukooslustes. Parasiit, kui evolutsioonilise arengu käivitaja – see on väga huvitav teema.

Mustad täpid kala kehal
Eesti looduses on laialt levinud karplaste parasiit, mis põhjustab niinimetatud karplaste musta tindipleki haigust. Särje, viidika, latika ja kõigi teiste meie karplaste kehapinnal võib näha väikesi, kuid selgelt eristatavaid musti täppe. Iga sellise täpi all, kehakatte alumistes kihtides paikneb Postodiplostomum perekonna liigi vastne – metatserkaar – oodates kannatlikult, et tema nakatatud kala sööks ära hallhaigur. Parasiidile sobib lõpp-peremeheks ka koskel, kajakas, tiir või kormoran, kuid klassikaliseks peremeheks on siiski haigur. Täpselt sama välimusega musti täppe kala kehal kutsub esile inimesele väga ohtliku parasiidi kassi maksakaani, Opistorchis felineuse metatserkaar. Nende parasiitide poolt nakatatud karplaste välimuse erinevus seisneb ainult selles, et maksakaani metatserkaarid paiknevad nahas ainult ja eranditult kala kõhu alumises osas. Haigru parasiitide „lapsed“ on üle kogu keha, neid võib leida ka uimedes. Ometi ei esine meie vete karplastel maksakaani peaaegu üldse (kolmekümne aasta jooksul leidsin selle parasiidi kaks metatserkaari ühel kalal, kusjuures ma olen selle perioodi vältel lahanud tuhandeid karplasi). Leedus aga leiame seda ohtlikku parasiiti kuni neljandikul karplastel. Lisaks leidub neid ka Lätis.
Milles asi? Otseseks maksakaani puudumise põhjuseks eesti vete kaladel on asjaolu, et kassi maksakaani vaheperemeheks on kindlast liigist tigu, Bithynia leachi, keda meie vetes kohtab ainult Läti piiri läheduses. Tigu on tegelikult nii haruldane, et sai omal ajal paigutatud Eestimaa loomade punasesse raamatusse. Mind aga paneb mõtlema järgmine asjaolu: meil on päris võimsalt esindatud hallhaigur. Igal sügisel lendab neid ainult Tallinna Loomaaia kohalt edelasse sadade kaupa ja seda mitme päeva vältel. Seega on eelmainitud tindipleki haigust tekitav ja inimesele mitte ohtlik parasiit Eestis väga laialt levinud. Kunagi viisin ma läbi ühe nakatamise eksperimendi. Ma kasvatasin Läti kolleegide käest saadud tigusid ja jagasin need kahte gruppi. Ühe nakatasin ma haigrult saadud tindipleki haigustekitajaga, teise hulga aga ühe kärplase (kolonok) maksast saadud kassi maksakaani tekitajaga. Kõik teod, mis said nakatatud haigru käest saadud parasiidiga surid ära, neis ei küpsenud parasiidi tserkaare. Kõikides maksakaani poolt nakatatud tigudest tulid massiliselt välja eluterved tserkaarid, kelle ma koos tigudega loomulikult hävitasin. Selle katse tulemustest ei piisa selleks, et veenvalt väita, et maksakaani vaheperemees Bithynia leachi sureb tindiplekihaiguse tekitaja mõjul ega sobi viimasele vaheperemeheks, kuid vihje sellisele võimalusele on minu meelest päris veenev.

Asjatutest hirmudest
Karplastel on teinegi meie vetes väga levinud kalatoiduliste lindude kui lõpp-peremeeste parasiit linnuroni (Ligula intestinalis). Kaladel kasvavad linnuroni plerotserkoidid väga suurteks, paksudeks pikkadeks ja laiadeks ning paljud inimesed kardavad neid hullupööra. Tegelikult ei ohusta need ussid inimest, isegi kui ta neid elusalt alla neelaks. Põhja-Euraasia põlisrahvad hindavad neid väga kui suurepärast praerasva ja tõtt-öelda õigesti teevad. Meie vetes leidsin umbes 30 aasta jooksul üle 360 parasiidi liigi, kellest inimesele ohtu kujutavaid alla 1 protsendi (vt eelmine osa). Moraal: sööge kalu, sõbrad, aga tehke seda (ja kõike muud) mõistlikult!


***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/



.
 
13.11.2014
Palun oota