Otsi

Luts - jääaulune pulmaline

Autor: Aleksei Turovski
Mille poolest erinevad imetajad kaladest nii-öelda biokulinaarselt? Nimelt, imetajate puhul me röövloomi ju tavaliselt ei söö, kuid maitsvaimad kalad kipuvad kõik kiskjad olema. Viimaste hulgas ehk suurimaks õgardiks on luts.

Mulle meenutab lutsu toitumisaktiivsus, mis, tõsi küll, püsib suur vaid kuni temperatuurini 15 kraadi, röövikute toitumist, kes on suurimateks õgarditeks vaat et kogu loomariigis. Kui vesi on jahe, siis läheb luts nimme mõrda teisi kalu sööma ning jätkab seda tegevust seni, kuni ta välja tõmmatakse. Luts on meie kalafauna ainus magevee tursaline (selliseid on maailmas üldse väga vähe) ja seega on lutsu rasvavarude peamiseks depooks maks, mis on vastavalt väga suur (kuni 10 protsenti kala kaalust) ja gastronoomilises mõttes üliväärtuslik.
 
Leviala Norrast Koreani
Tursal on peaaegu silindriline keha, kaks seljauime, millest esimene on lühike ja ümarik, teine aga tohutult pikk. Väga pikk on ka lutsu pärakuuim. Tal on kolm poiset, üks alalõual ja kaks ninasõõrmete läheduses. Minu meelest on lutsu muster lausa mimikri šedööver. Kruusase ja kivise veekogu põhja taustal ei ole lutsu peaaegu üldse näha – niivõrd täiuslik marmorlik-kirju muster on tema kehal, kui ta tunneb ennast hästi. Temperatuurse stressi tingimustes (üle 15 kraadi) läheb luts aga aina tumedamaks ja see tuletab mulle meelde, et kõige õnnetum, suhteliselt suur (üle 40 cm pikk), luts, keda ma olen kunagi näinud, pidi elama peaaegu aasta tuhandeliitrises akvaariumis, kus vesi oli püsivalt toatemperatuuril. See õnnetu kala oli üleni musta värvi.
Lutsu suu on lai ja väga mahukas ning tal on palju väikseid harjasjaid hambaid – ideaalne vahend kalade püüdmiseks. Eelistab ta kiiska, seda hirmsat ogalikku. Hea meelega sööb luts ka väikest ahvenat ja ka kõiki teisi põhja läheduses tegutsevaid väiksemaid kalu, kusjuures sügisel tunneb ta isu ka siiamarja vastu (näiteks Peipsi järves) ning võib süüa tohutul hulgal tinti ja rääbist. Kuna luts on aktiivne peamiselt öösiti, ei ole tal muret puhkavate, magavate kiiskade ja noorahvenate leidmisel, kes kõik hoiavad öösel põhja ligi või lausa lamavad põhjas.
Lutsu elab Eestis umbes sajas järves ja jões, aga hea meelega käib ta ka rannikumere riimvees. Siinkohal tasub ära märkida, et lutsuga väga sarnane neljapoiseluts (Rhinonemus cimbrius) ei ole tegelikult üldse luts, kuigi on temaga väga sarnane. Neljapoiselutsul on neli poiset, kolm sama paigutusega nagu lutsul, aga peale selle veel pikem, neljas poise ülalõual. Kala esimesest seljauimest on olemas ainult üks, kuid see-eest suur ja tugev uimekiir. Nii et merest püütud luts on ikkagi meie mageveekala. Lutsu levila on väga suur, meie alamliik (Lota lota lota) on levinud Ida-Norrast Leena jõeni idas ja Koreani lõunas.
 
Kudemine ja kasvamine
Luts on ainus kalaliik meie vetes, kes koeb jää alla. Kudemisaeg algab jaanuaris (jõgedes veidi varem) ja vältab enam-vähem veebruari keskpaigani (41–49 päeva), sealjuures toitumisaktiivsus kasvab reeglina septembri lõpust kuni kudemisajani. Vahetult pärast kudemist aga muutub see lausa meeletuks. Lutsu mari on väga väike (0,8–1 mm), kuid koetud marja hulk on üüratu (40 000 kuni 2 miljonit marjatera ühe emase kohta). Haudeaeg on suhteliselt pikk (3,5–4,5 kuud) ning kui mai teisel poolel kooruvad vastsed, on nad umbes 4 mm pikkused, kuid väga hästi arenenud ja hakkavad peatselt toituma loomsest hõljumist. Juba juuni alguses on nad kuni 1,5 cm pikkused ja toituvad põhjaloomastikust (zoobentos), eelkõige häbesääse vastsetest, aga ka väikestest vesikakanditest jt. Moone toimub juuni keskel ja maimud on umbes 2–2,5 cm pikkused. Alates kehapikkusest üle 12 cm toitub luts peamiselt kaladest – kiisk, väike ahven, väike tint.
Suguküpseks saab luts tavaliselt 3–5-aastasena, olles 27–40 cm pikk. Emased on reeglina veidi suuremad ja eluiga võib ületada ka 15 aastat. Kasvukiirus võib olla väga erinev, nagu ka kehamõõtmed ja kaal. Suurim Eestis püütud siig (Peipsi, 1982) kaalus üle viie ja poole kilo.
 
Väga vastupidav kala
Lutsu soomused on väikesed, asuvad tihedasti ja sügaval naha sees ning on tavaliselt kaetud paksu limakihiga. Ilmselt sellest tulebki lutsu teine eestikeelne nimetus – libekala. Silindrilise ja pikliku kehakuju ja selliste kehakatetega kala on looduslikul kiskjal üsna keeruline kinni võtta, milles olen parasitoloogina üsna veendunud, kuna ligi 24 aasta jooksul uuritud röövkalade seedekulglates ei leidnud ma lahkamistel lutsu peaaegu üldse või kui, siis ainult väga väikeseid. Ka lutsu parasitofauna liigiline koostis vihjab sellele, et ta on väga väheste röövkalade kui lõpp-peremees-liikide parasiitide jaoks lisaperemees: enamik lutsu parasiitide liike on suhteliselt spetsiifilised. Ainus imetajatele ja inimesele ohtlik parasiidiliik, kes lutsuga levib, on laiussid (plerotserkoidid). Neid võib suure lutsu kõhuõõne organite peal aga päris palju olla.
Luts on jahedas vees, aga ka märja luha peal või niiskes õhus üsna vastupidav ja sealjuures liikuv kala. Olen oma silmaga näinud, kuidas ammoniaagireostuse tingimustes ronivad lutsud kaldale, liiguvad mitme meetri kaugusele piki jõekallast ja naasevad vette ning kui ammoniaaki on vees veel palju, sooritavad veel õige mitu samasugust retke. Kas kalurite jutud, et lutsu püügiks jää alt on mõtet kinnitada tamiili külge kõlisevaid metallist esemeid, kusjuures kindla tulemuse annab ainult kuld, peavad paika või mitte, jätan siin hobikalameeste endi katsetada – mul pole kunagi nii palju kulda üle olnud ja hõbedaga ei hakka ma proovimagi. Olgu sellega kuidas on, aga rahvapärimus, mis ütleb, et kui talvel lutsu ei saa, siis ära selles järves ka suvel midagi looda, peab kindlalt paika.
 
Lutsukala – imeline maiuspala!
Kulinaarselt pakub lutsu juures huvi tema tõepoolest üliväärtuslik ja väga maitsev maks, mida klassikaliselt valmistatakse täpselt nagu tursamaksagi: suured maksatükid pannakse purki koos sibula, loorberi, musta terapipra, natukese soola ning vähese veega. Purki kuumutatakse vesivannis 90 minutit. Soovi korral võib igaüks lisada mida iganes heaks arvab, kas või granaatõunaseemneid, kumkvaati või purustatud kuivatatud puuvilju, kuid minu meelest selleks erilist vajadust ei ole – võib ju keeta viimatimainitud asjadest lihtsalt kompoti lutsumaksa kõrvale.
Vana vene pärimus selle kohta, kuidas saada eriti suurt lutsumaksa, ei pea siiski paika. Selle kohaselt (mainitud ka vene kirjanduses, nt Gogolil ja Tšehhovil) tuleb värskelt veest tõmmatud lutsule anda vitsa, pikalt ja ägedasti – siis paisuvat tema maks suurest kurvastusest kaks korda suuremaks. Paluksin selliseid asju mitte uskuda ja loomi mitte piinata!
Lutsu liha ja nahk ei ole eriti kõrge toiteväärtusega, kuid marineerituna on nad vapustavalt maitsvad. Minu soovitus on lutsu marineerides mitte kasutada kuigivõrd kanget äädikalahust: lutsul on väga väike rasvasisaldus lihaskoes, seetõttu võib piirduda ka õunaäädika või nõrga palsamiäädika lahusega, kasutades traditsiooniliselt sibulat, porgandit ja peterselli. Lisaks soovitan vältida väga kangeid alkohoolseid jooke, kui suupisteks on marineeritud luts. Piirduda võiks valge veiniga.


***
 
Vihjeid lutsupüügiks
 
35-aastase lutsupüügikogemusega Kaido "Wimbu" Puutamm jagab lihtsaid näpunäiteid.
 
Koht
Püügipaika otsides ei tasu hakata „Ameerikat avastama“, mõistlik oleks minna ikka sinna, kust on häid saake saadud. Kindla peale minek on tavaliselt Kasari, aga ka näiteks Pärnu jõgi.
Lutsule meeldivad kruusased põhjad, seega toksi plaanitavas püügipaigas põhi 40–60 g tinaga läbi. Luts liigub kindlat trajektoori pidi ning tihti tehakse see viga, et ei viitsita kala otsida – lüüakse laager lahti ja tehakse lõke üles, aga kala ei pruugi sinna kohta tulla. Pärast imestatakse, et saaki ei saadud. Seega, otsi esmalt üles lutsu liikumistrajektoorid!
 
Ilm ja olud
Head ilmaolud on suhteliselt karmid. Kui vesi on veel lahti, siis mida tuisusem ja tormisem, seda parem. Siis on ka suur luts agressiivsem ja aktiivsem. Jää tekkides võib ilm olla ka sombusem ja pehmem. Parim õhutemperatuur on kuni -10 kraadi. Kehvem aeg on täiskuu paiku ja soodsaim aeg noorkuu ajal, aga kui kala on liikvel piisavalt, võtab ta siiski igasuguse kuuga. Hoia kaugemale kõva häält tegevatest kalameestest, sest luts pelgab kolinat ja lärmi.
 
Sööt ja vahendid
Klassika on uss, kalatükk ja krevett. Olen palju kasutanud viidikafileed ja mõni aasta tagasi ka elusat kiiska. Tulemust on andnud ka püük punase kala filee- või kõhuääretükkidega. Soolates merikat või lõhet, olen ülejäägid sageli konksu otsa ajanud, väike sool ei tee seejuures midagi. Kalatükile uss lisaks ja läheb! Lõhe või forelli kõhuäär tuleb ka poest märksa odavam kui näiteks krevett. Särjefilee või seib lutsu on samuti head.
Külmaga kipub nöör rulli peale külmuma ja kui külmunud nöör sassi läheb, on seda äärmiselt raske harutada. Seepärast eelista talvel lutsu püüdes tamiili. Kasutan palju tavalist balansiirlanti, hästi toimib ka Pärnu kirves. Kõige lihtsam asi on aga kuni 15-grammine jigipea, keskmisest pikema sabaga konks ja sinna otsa kas või räimefilee.
 
 
***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/


 
18.11.2014
18.11.2014 13:02
0
3
talvel jääpealt jääaugust donkadega lutse püüda on fiiling..

http://www.kalale.ee/galerii/67F3

minu rakendus.

http://www.kalale.ee/galerii/2E8D
18.11.2014 13:09
0
4
siin veel ilus lutsuke donkaga jääaugust.

http://www.kalale.ee/galerii/2C68
18.11.2014 20:03
1
2
Teataval ajal on haugi magudes lutsud täiesti tavalised. Nii et see jutt nagu haug lutsu ei sööks, ei pea paika.
24.11.2014 00:08
0
3
Nööri jäätumise vastu aitavad sellised asjad nagu õli või auto elektrikontaktidele mõeldud vee eemaldus aerosool. Samuti leidub tänapäeval vähemalt üks nöör, mis mõnevõrra ka venib. Kord kuus vee eemaldajat nöörile ja ei mingit jäätumist. Testitud nii jõeka püügil, kui siiapüügil. Viimase püüdmisel on visked 70+ meetrit päris olulised.
16.12.2014 19:37
0
2
mina käisin lutsul alati siis kui oli 0 ringis temperatuur,siis ei ülma lumpkad kinni ja endal on ka mõnus olla paljakäsi.
18.12.2014 18:42
0
2
luts on sigahea kala.hetkel tuleb hästi.smiley
19.12.2014 08:25
0
1
Palun oota