Otsi

Kalapäev Raivo E. Tamme ja Helena Merzin-Tammega

Autor: Margus Müil
Näitlejatepaar Raivo E. Tamm ja Helena Merzin-Tamm võtsid tööst aja maha ning veetsid hoogsa päeva Lõuna-Eestis haugi jahtides. 
Kell on neli neljapäeva hommikul. Tallinnas ja suuremas osas Eestist on öö läbi lakkamatult sadanud. Kalapäev Raivo ja Helenaga algab siiski usus paremasse ilma ning lootuses korralikke hauge saada. Suundume „lõunaosariikidesse,“ Reku kanti Emajõel.

Kuradiga latikat püüdmas
Sõiduaega aitavad lühendada meenutused möödunust. Kui Raivo oli poisike, oli tema isa töö juures TPI ehitusjaoskonnas koos kirev seltskond, teiste seas Mõigu Kuradina tuntud röövpüüdja. Kuulsaks oli Kurat saanud ajalehe kaudu, kui ta ahinguga haugipüügilt tabati. Ent Salvador Dali vuntsidega mees ei öelnud ära ka Ülemiste järve latikatest.
Kord, kui Raivo isaga Mõigus Kuradil külas käis, võttis Kurat poisi kaasa keelatud vilju jahtima. „Ühes kohas, kus ta oli Ülemistet ümbritseva aia traadid läbi lõiganud, sai aiasaba kergitada ja selle alt sisse pugeda,“ mäletab Raivo. „Nagu ridva sisse viskasid, oli latikas otsas. Tulime ruttu ära, sest kott sai kiiresti latikaid täis. Võimsad olid need Ülemiste latikad!“
Kurat näitas Raivole ka asfalteeritud platsi otse Ülemiste kaldal. Johannes Käbin, tollane Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees, tavatsenud oma musta Volgaga sageli sinna sõita, tagaistmelt ridva välja heita ja priskeid latikaid koju tassida. Mis Kuradile keelatud, see ühiskonna koorekihile lubatud…
Mõigu Kurat olla käinud ka kajakamune korjamas, et neid kodus keeta ja praadida. Pikeerivate lindude eest kaitses mees end vihmavarjuga. „See vari oli tal kuivanud kajakasitast nii kõva, et kokku ei käinudki,“ muigab Raivo ja lisab, et see-eest tütred olla patusel mehel ilusad olnud.

Ogalikest haugideni
Raivo on kaasa võtnud oma vana kalamehepäeviku aastatest 1978–1981, kus ülima põhjalikkusega kirjas tema püütud kalad, püügipaigad, saagikogused, mõõdud, kaalud…
Tamme-pere elas tol ajal Mustamäel Sõpruse puiesteel. Naabruses, Tasuja trollipeatuse tiigis ujusid kalad. „Oma hoovi poistega tekkis mõte, et läheks neid sealt püüdma,“ kirjeldab Raivo üht oma esimestest kalaretkedest. Tasuja tiigist püüdis ta kolm ogalikku, mille ühe sõbra ema ära praadis. „Ainult kondipuru oli!“
Kribu-krabu asemele asusid peagi ahvenad, lutsud, latikad ning Raivo kalaretked ulatusid Tasuja tiigist ja Harku järvest Tiskre oja, Kõiguste lahe, Maardu järve ja lausa Velikaja jõeni Venemaal.
Tulid ka haugid, priskeim neist 3 kilo ja 750 grammi. Raivo päevik pajatab, et 1978. aastal püüdis ta 208 kala, aasta hiljem 171. 1980 oli nigelam – üheksa kalalkäiguga vaid 53 kala. Aasta hiljem katkesid kalalkäigud aga tervelt 32 aastaks, sest nagu Raivo ise ütleb – elu tegi suuri kannapöördeid.
Jõuame kohale, taevas kisub taas pilve. Võrtsjärvel on juba neli päeva tormanud ja vesi on Emajõe Võrtsu-poolses otsas nii sogane, et kala ei näe võtta. Siin, Reku kandis, on vesi veidi selgem ja olukord parem. Ka rahulikum, sest siia tuleb tulla paadiga ja seetõttu on ka kalamehi vähem. Siit peaks täna haugi saama.

Üleküllastus uhhaast
Helena isa, legendaarne näitleja Leonhard Merzin oli kirglik kalamees. Nii sai ka väike Helena kalalkäikudest osa. „Käisime Tänassilma jõe ääres ja Peipsi ääres. Sõitsime liinibussiga kohale, õnged ja telgid ja isa maalitarbed kaasas. Ma ei kujutagi ette, kui palju neid kodinaid ja kompse meil kaasas võis olla! Siis me seal nii-öelda suvitasime ja isa püüdis kala,“ jutustab Helena. „Vahel kui ma sõidan Viljandi poole, siis seal Tänassilma bussipeatuses mõtlen ikka, kuidas me tookord seal telkimiskohta otsisime…“
Ilusad mälestused. Aga see Helenale ei meeldinud, et alatasa keedeti uhhaad. „Olin ema peale selle pärast isegi pahane. Meil on kodualbumis ka üks isa tehtud pilt, kus ema puhastab kala ja mina olen kirjutanud sinna juurde hästi optimistlikult: kas jälle saab kalasuppi? Aga tegelikult olin väga õnnetu. Mulle ei maitsenud kalasupp.“
Nõuka-ajal olid neljapäevad üleriigilised kalapäevad. Helena mäletab, et kalapäeval ei tahtnud ta koolisöökla ligigi minna, sest juba hommikul kooli tulles haises terve kool kala järele.
Helena teeb esimesed visked. Lant lendab võssa, siis jääb põhja, aga tuleb siiski tagasi.
Viimati püüdis ta kala, kui oli 7-8aastane ja lihtsa käsiõngega.
Viskeharjutused edenevad ja Helena tõdeb peagi, et ka kiire elutempo juures tuleks ehk looduse jaoks rohkem aega leida. Miks mitte ka kalastamiseks.

Haug surmas kalamehe
Raivo vestab vahepeal loo Saaremaa külamehest, kes talvel tuuraga merejäässe augu raius ja suure haugipuraka püüdis. Aga auk oli liiga väike ja mees ei saanud kala kätte. Pistis käe vette, kuid haug lõi hambad kalamehele kätte. „Ta ei saanudki haugi käe otsast lahti, ilmselt said veenid viga, mees jooksis verest tühjaks ja külmus jääaugu juurde surnuks,“ jutustab Raivo. „Ta oli, käsi jääaugus, küünitanud tuura järele, et haug maha lüüa või auku suuremaks raiuda, aga sõrmed ei ulatunud tuurani.“
Seda lugu kuulis Raivo aastakümneid tagasi, kui käis tihti Saaremaal vanaisa juures. Kas haugi ohver oli pärit Tõnija, Turja või Kõiguste külast, Raivo enam täpselt ei mäleta.
Saaremaa vetest püüdis Raivo omal ajal oma uhkemad haugid, sealtkandi sugulase sepapajas sai ka mürsuhülssidest ise lante nikerdatud.
Ja kalamehest onu soolatud vobla! „See oli lausa briljantne, kui häid kuivatatud kalu ta tegi,“ meenutab Raivo. „Haugi kuivatas onu nii, et lõikas haugi selja pealt lõhki, pani puutikud sinna vahele, samuti kõhule, ja moodustus nagu x-täht. See oli nii hea, et tundus – ma võiks jääda eluks ajaks kuivatatud kalast toituma!“

Külaline punasest raamatust
Helenal „võtab“, lant tuleb pinnale „tühjalt“, kuid ilma sabata. Mine tea, äkki oli haug! Paadimees Priit sikutab välja toreda koha, kellest õhtul saab hõrk filee Tammede pannil.
Paatkond seab end lanti vedama ja taevataat vihma kallama. Pärast pooletunnist kulgemist tõmbub Raivo ritv vibuna kaardu. Kala!
Läheb kerimiseks ja kiiresti saab selgeks, et konksuneelaja on õige kobe. Silm säramas, peab Raivo pärast 32aastast pausi taas kalaga duelli. Aga kes ta on? Ihaldatud haugijurakas? Selgub, et midagi sootuks haruldasemat. End on ilmutanud tõugjas, külaline punasest raamatust!
Ehkki priske poiss, ei punni tõugjas kuigi kõvasti vastu ja saab kahva abil nobedasti paati tõstetud. Tunde järgi seitse kilo. Pole paha!
„Rahulikult tuli,“ nendib Raivo nagu vana rahu ise, kuigi näeb tõugjat oma ihusilmaga esmakordselt elus. Mõned pildid elukast tehtud, pääseb too jõkke tagasi.
Vihma sajab järjest hoogsamalt. Raivo dressipüksid vettivad läbi ja ta poeb mõneks ajaks kaldale, autosse sooja.
Helena jääb jõele. Raivole meeldib vanu tähendusega asju alles hoida ja nüüd kaitseb naist Raivo vana kummiriietus. Helena naerab, et just see reliikvia olla teda kodus aeg-ajalt häirinud ja ta tahtnud seda suisa ära visata. Aga hea, et ei visanud. Kulus marjaks.

Helena tegi kõva kisa
Helena teeb tasakesi „uuuuuu “ ja tõmbab koos veetaimedega välja ja laseb siis tagasi vette paarikümnesentimeetrise haugipoisi. Aga ükskord lapsepõlves karjus ta kala saades nii kõva häälega, et ajas vanematele hirmu nahka. „Ei mäleta enam täpselt kohanime, aga igal juhul oli see jõe ääres. Ema ja isa ütlesid, et sina valva õngi, me läheme maja juurde. Seal ma siis passisin,“ jutustab Helena. „Ühel hetkel läks kork vee alla ja kui ma tõmbasin, oli kala otsas. Ma niimoodi röökisin nagu ratta peal! Vanemad jooksid hirmunult kohale, mõtlesid et ma olen jõkke kukkunud. Aga mul oli hoopis kala ja see oli minu rõõmukisa.“
Vihm on lõpuks järele jäänud ja taevas paistab jupike helesinist. „Tegelikult on siin mõnus, ilm on olnud pöörane, aga väga kihvt,“ ütleb Helena. „See on nii teistmoodi, sa oled kõigest eemal ja lülitad end kõikidest teistest asjadest välja. Tegeledki ainult sellega. Mõtled. Öeldakse ju, et mehed käivad kalal mõtlemas.“
Helena viskab ja kerib, viskab ja kerib… Ja mida ta mõtleb? „Tead, vist mitte midagi. See rull on nagu omamoodi lüliti, mis pühib kõik mõtted peast minema. Heas tähenduses. Siiski, ma mõtlen, et tuleks nüüd kala. See ongi ainuke mõte.“
Kala tulebki, kuid seegi pisike haug pääseb tagasi koju. Jõgi vuliseb vaikselt.

Konks huules traumapunkti
Vahepeal kuivanud Raivo on vahetanud märjad dressid kalamehepükste vastu ja kerib ühe haugi, silma järgi poolteisekilose, paadi juurde. Paraku teeb too teel paati vehkat. Teine, pisem haug pääseb juba kalamehe armust. „See haugipüük on hoopis teistsugune haugipüük, mis minu ajal oli,“ ütleb Raivo. „Ritv on nii nõtke, et ma ei saagi lõpuni aru, kas lant jäi rohtudesse kinni või on haug otsas. Vanasti see Nevski rull keris teistmoodi ja puuritv, millega ma püüdsin, oli nii jäik, et põrutas kätt, kui haug otsas oli…“
Moodsa varustusega seoses meenub Raivole Kalju Komissarovilt teatrikooli päevil kuuldud anekdootlik lugu ühest Eesti filmimehest.
Saanud filmimees nõukaajal kätte raha ühe filmi eest, ostnud Rootsist uhke spinningu koos kõige sinna juurde kuuluvaga ja tõtanud Jägala jõele imeriista proovima. Virutanud seal sellise viske, et lant ja konks lennanud üle jõe, otse ühe vastaskaldal kalastanud venelase huulde. „Ära sa jumala eest tamiili katki lõika,“ hüüdnud filmimees suures hirmus, et hinnaline lant kaotsi ja tamiil katki läheb.
Piinast hoolimata olla venelane teist kalameest mõistnud, ja nii liiguti tamiiliga ühendatuna – üks kalamees, landikonks läbi huule ühel ja teine teisel kaldal – sillani. Edasi läinud sõit linnalähiliini kollases Ikarus-bussis traumapunkti poole, lant bussiistmel vaevleva venelase mokas ja filmimees, ritv käes, istme kõrval püsti seismas.
Kuid oh häda! Traumapunkti valvearst filmimehe murest ei hoolinud ja lõikas naksti! kääridega kalli välismaa tamiili katki. Alles siis eemaldas ta konksu kalamehe suust.

Ja juttu jätkub kauemaks
Õhtu hakul tuleb Helenale meelde, et ühe varasema katse kalastada on ta siiski teinud ka täiskasvanuna, 21 aasta eest. „Ostsime sõpruskonnaga ühe püügikomplekti ja läksime kalale. Konks visati kohe alguses võssa ja siis õhtu läbi harutati seda tamiili. Sinna võssa see jäigi, ei jätkunud kellelgi närvi selle lahtiharutamiseks.“
Raivo tuleb omalt poolt lagedale lugudega onu tehtud rammusast angerjasupist ja sellest, kuidas ta omal ajal Pirita ja Merivälja muulidel kipsis käega spinningut loopis…
Toredad jutud ja tore päev. „Isegi see meeletu vihm oli väga lahe!“ kiidab Helena. „Vahepeal läks meel kurvaks, kui tükk aega kedagi konksu otsa ei tulnud, aga kui sain teise kala otsa, siis tuli hasart. Siis hakkasin mõtlema, et kuidas ma ei saa – pean ju saama!“ Hetke pärast lisab: „Peaks vist minema poodi ja ostma õnge…“
Kas kalastamisest võib saada Tammede uus, perekondlik harrastus?
Tammed muhelevad. Ja Helena ütleb, et siis oleks juba ka paati vaja.

***

Mälestus isast
Helena isa Leonhard Merzin (10.02.1934–02.01.1990) oli eesti teatri- ja filminäitleja, üks tuntumaid Eesti filminäitlejaid Nõukogude Liidus. Eestlaste jaoks on enam kui 50 filmis mänginud Merzini tuntuimaks rolliks õpetaja Laur „Kevades“.
Merzin oli tuntud ka maalikunstniku, luuletaja ja kirjamehena, ent märksa vähem teatakse tema kalastamiskirest. Helena mäletab, et isa armastas käia kalal koos perega, aga tihti ka üksi. Üksiolek võimaldas hinnatud näitlejal end argipäevamuredest välja lülitada ning ühtlasi looduses segamatult maalida.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
16.09.2014
Palun oota