Otsi

Jaan Elgula - taadi kannul kalale

Autor: Jaanus Hämarsoo
„See on siiamaani minu kõige toredam kalalkäik olnud,“ meenutab Jaan Elgula heldinult oma elu esimest õngitsemist poisiklutina. 
Menupundi Justament kitarrist ja laulja, igapäevaselt Vikerraadios toimetajana ametis olev Jaan Elgula mäletab üht jaanipühadeaegset päikeselist suvehommikut kui eilset päeva. Ta oli siis, nelikümmend kuus aastat tagasi, kõigest nelja-aastane. „Olin oma vanaisa juures Saarel, Jõgevamaal,“ pajatab Elgula. „Ja ilmselt koht, kuhu püüdma läksime, oli Kääpa jõgi, kus Kalevipoeg jalad kaotas. See jõgi meil sealt lähedalt läbi jooksis. Vanaisal oli kuus lapselast, mina üks nooremaid. Mäletan, kuidas vanaisa ütles, et kes tahab, saab kaasa, sest – hommikul lähme kalale. See oli väga põnev väiksele poisile, ei olnud ju enne käinudki!“

Ise tehtud, hästi tehtud
Jaan mäletab täpselt, et õnged olid neil tehtud sarapuuokstest ja ujukiks oli veinipudeli korgipuust kork. Konks oli küll ostetud, aga raskuseks kombineeriti tinaleht – see volditi ümber tamiili. Sellist ümmargust tinakuuli nagu praegu igas poes müüakse, lihtsalt ei olnud.
„Usse käisime sõnnikuhunnikust korjamas,“ meenutab Elgula. Ta muheleb vaevumärgatavalt: „Ma ei jäänud veel eelmisel õhtul kuidagi magama – suurest ärevusest ilmselt – ja siis, kui oli vaja hakata poole viie ajal hommikul minema, oli igavene tegu selle ülessaamisega.“
Päike juba tõusis, kui nad suundusid läbi kastese heinamaa. „Eks järve peal sai teiste tegelastega ka hiljem, ja juba paadiga käidud, aga just see koos vanaisaga minek läbi heina, tema ees ja meie, poisikesed, riburadapidi järel – kuidagi, jah, just see minemise pilt on eriliselt meelde jäänud. Need värvid ja lõhnad sel teel.“ Jaan peab viivuks pausi ja jätkab siis: „See on ka meeles, kuidas vanaisa õpetas meid saiaga kala püüdma. Mida me sealt tookord ikka saime, eks mõned särjepoisid saime, aga... See on siiamaani minu kõige toredam kalalkäik olnud.“

Ilus mälestus kogu eluks
Elgula ei pea end täna küll nii pühendunud kalameheks kui näiteks muusikust kolleeg Indrek Kalda või näitleja Lauri Nebel, või kõik need teised, kes suunduvad kalavetele igal vähegi vabamal hetkel, aga – päris soikunud see harrastus tal kah ei ole. „Kui ma Patikale elama kolisin, siis sai ka ikka lähedal Pirita jõel õngitsetud, aga kui see tund või poolteist padrikus passisid, ja oma kümme paati, mis vedasid tragisid järel, läks vaikselt popsudes mööda, siis... Ega siin ülevalpool Jüri veehoidlat eriti kala enam ei ole. Jõgi on ära tragitud.“
Lapsepõlv aga, nagu Elgula leiab, ongi see aeg, kus asjad külge hakkavad – see on õppimise, maailma avastamise ja katsetamise aeg. „Siit üleskutse isadele ja vanaisadele – võtke oma laps või lapselaps kaasa, ja kui see ongi juhtumisi just see õige aeg, kus piljardikuul nii-öelda auku läheb, jääb see mälestus ja ka ehk huvi selle tegevuse vastu inimesele eluks ajaks külge. See läbi kastese heinamaa minek... kogu see tegevus oli ju väga positiivne ja tore ja põnev.“

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
09.09.2014
Palun oota