Otsi

Marko Matverega haugijahil

Autor: Margus Müil
Näitleja Marko Matvere oli noorusaegadel kibeda käega landimeister ja kirglik kalastaja. Ühel kenal augustikuu päeval käis ta Pede jõel vanu vilumusi meelde tuletamas ning havi himustamas. 
Püügipäev algab ühes Emajõe käärus, et varuda elussööta undade jaoks ja minna Pede jõele havi jahtima. Selja taga on sõit mööda varahommikust Tallinna-Tartu maanteed (mis on Matvere sõnul „kõige jubedam koht maakeral“), looduse õnnis rahu veab näitleja näo muhevile ning veest viidikaid ja nurge napsates liigub jutt ajale, mil Matvere kalapüügiga tõsist sinasõprust pidas.
Nagu paljud teised Pärnu poisid, käis ka noor Matvere jõe ääres passimas, kuidas tegijad mehed kala püüavad. „80ndate aastate alguses ei olnud kalapüügialast infot ja püügivahendeid kuigi palju saada, aga asi ise oli põnev. Seega tuli kõik need võtted ja nipid omandada tegevuse käigus,“ jutustab Matvere. „Väga paljud, kes tol ajal jõe ääres kalastasid, olid tehasetöölistest venelased, vägagi osavad püüdjad. Ja nii sa õppisidki, kui vaatasid, kuidas nad püüdsid.“
Ja oli, mida vaadata! Kord jahtis Matvere Pärnu kalakombinaadi solgitoru juures viidikaid. „Vesi oli seal jube, aga toru ümbrus lausa mustas viidikatest,“ meenutab Matvere. „Korraga tuli üks vene mees, pani õnge sisse ja tõmbas otse solgi seest välja forelli! Kujutad ette!? Forell ju tahab jahedat, kiiremavoolulist puhast vett, ta ei taha mingi röga sees püherdada. Oi, need vene mehed tõmbasid ikka igasugu imekohtadest kalu välja ja poisikesena see avaldas mulle muljet.“
Matvere mäletab, et „tema ajal“ püüti Pärnu kandis põhiliselt tonkadega. „Aga siis tuli puulandihullustus. Avastati, et välismaal tehakse puust tõhusaid kalasarnaseid kunstpeibutisi.“ Nii sai ka toona 15aastasest poisist landimeisterdaja.
 
Kuidas Matvere lante meisterdas
Kui peibutussööta on piisavalt, liigume Pede jõele. Undasid valmis sättides jutustab Matvere, et lante meisterdas ta balsapuust, mida hankis isa töö juurest. Viisnurga suusavabrikus, kus isa töötas, kasutati seda võistlussuuskade valmistamisel.
„Vestsin balsapuust valmis landi kuju, mille kõhu alla puurisin kümnese puuriga augu. Sinna valasin sulatina, et lant püsiks püsti ja tema kõht oleks allapidi. Siis kinnitasin landi külge aasad konksude ja kinnituse jaoks,“ kirjeldab Matvere. „Järgmiseks katsin landi EPO-liimiga ja kui see oli ära kuivanud, tuli talle panna näkku keeleke, mis tekitab landi mängimise.“
Omaette ooper oli värvimine. Sujuv toonide üleminek, seljalt tumedam ja kõhu alt heledam, pluss soomused. Viimaseid tegi Matvere pruudilooriga. Pani tüki loori landile peale, hoidis paigal ja lasi hõbedast spreid. Kui värv kuiv ja loor eemaldatud, vaataski vastu soovitud muster – täpselt nagu päris! Kõige lõpuks sai lant silmad ja kui käepärast oli lakki, siis ka kena läike. Järgnesid katsetused. „Proovisin madalas jõevees, et kuidas ta mängib. See oli põhiline!“
Enim meeldis Matverele nokitseda selliseid lante, millel oli jätk sees. „Ja veel eriti huvitav oli teha selliseid, millel oli kaks jätku. Jõle peen värk! Ja kuidas ta mängis vees! Kui sa aeglaselt kerid, siis ta tuleb niimoodi tzzt-tzzt nagu päris kala… Ja kui sellise landiga oli nädal aega vaeva nähtud, siis oli kurrradi kahju, kui ta jäi jõepõhja, raisk! Oi joobannõi!“ Venekeelset vandesõna venitades võtab Matvere kuulus bariton veel nüüdki ahastavaid noote. Seega pole ime, et lõpuks ta oma tehtud puulantidega püüda ei raatsinudki. Hoidis hingega tehtud kraami aastaid alles, kuni kinkis lõpuks ühele kalamehele.
„Aga oma päris esimesed landid valmistasin hoopis plekist ja ka oma esimese haugi sain plekklandiga, mille tegin kingalusikast,“ jutustab Matvere edasi. „Mäletan, et landi teise külje värvisin millegipärast salatiroheliseks. Ju mul siis ei olnud lihtsalt muud värvi käepärast. Aga kohe esimese viskega Reiu jõe suudmes, seal kus Reiu suubub Pärnu jõkke, oli ligi kahekilone haug otsas!“ Seda havi peab Matvere ühtlasi ka oma elu kalaks.
 
Ela ja täna taevataati!
Unnad õõtsuma saadetud, meenutab Matvere omal ajal proovitud püügiviise. Spinning, tonka, õngitsemine… „Õngitsemine on tegelikult lõppkokkuvõttes kõige nauditavam,“  sõnab ta. „Aga mulle tohutult meeldis ka püük harkundadega, mis oli tegelikult keelatud. Nõuka-ajal tegelesid kõik mehed just nimelt nende asjadega, mis olid keelatud. Ma küll sellist padu-röövpüüki ei ole teinud, aga…“ 
Esimese „agana“ meenub Matverele vähipüük isa ja isa sõbra seltsis. „Meeste jutust sain aru nii, et kui me vahele jääme, siis oleme omadega suht suures jamas. Mulle, väikesele poisile tehti selgeks, et kui peaks tulema mingi haarang, siis on kiired jalad.“ Tol korral kiireid jalgu vaja ei läinud, küll aga hiljem. „Oli särje kudemise aeg. Pärnu raudteesilla all on madal kivine koht, kui nad seal koevad siis nad on täiesti uimased. Läksin põlvini vette ja kätega korjasin kalu ämbrisse. Aga siis tuli kalakaitse ja toimus jube jooksmine ja jama. Hiljem ma mõistagi hankisin kõik vajalikud load, mis ei olnud ju tegelikult sugugi keeruline.“
„Kihvt püük oli ka turba püüdmine mullikorgiga kiirevoolulises jões,“ jätkab Matvere hoogsat sõitu ajamasinas. „Lased tamiili seni rulli pealt maha kuni see suur turb tuleb ja teeb „krõmps!“, ootad hetke ja siis haagid. See oli põnev.“
Möödas on mitu tundi, kuid täna ei kipu midagi väga põnevat juhtuma. Vähemalt saagi seisukohalt mitte. Kuni unnad omasoodu hulbivad, proovime õnne küll landiloopimise, küll vedamisega. Ei miskit. Matvere küll sikutab paati ühe väikese havi, ent sõnadega „Ela ja täna taevataati!“ saadab ta külalise vette tagasi.
Edasi on vaikus. Värskendamaks elussööta, püüame mõned ahvenad.
Matvere räägib, et ta on ka Sindi kiriku taga lutsu püüdnud, Pärnu lahel tirgutanud ning korvmõrraga linaskit jahtinud. „See oli huvitav püük ja linask on jube ilus kala, ta oleks nagu kullast. Täpselt kuldkala! Aga süüa ta minu meelest ei kõlba. Nagu sööks, kurat, jõemuda endale pihuga sisse. Ja tihedalt peeni luid täis.“
 
Ujudes koos haidega
Tuleb välja, et kala söömisega on Matverel üleüldse kehvad lood ning kalapüügi juures haarab teda pigem mängu ilu kui saak ise. „Kui ma juba, ütleme, rusikasuuruse kalatüki ära söön, hakkab mul paha,“ seletab ta äsja püütud ahvenat unna konksu otsa ajades. „Kui ma söön kõhu kala täis, hakkab mul halb ja mul ei ole mõtet ennast piinata. Ma pigem näkitsen üht-teist. Näiteks suitsulatikas on väga maitsev, või siis marineeritud angerjas või soolasiig. Ma leian, et need on paremad kui näiteks tuun, mis on paljude arvates maailma maitsvaim kala. Minule ei pakkunud tuun küll mingit muljet, küll aga valmistas meeldejääva elamuse haiuimesupp, vaat see oli raju!“
Jutt on jõudnud ookeanile ning unnad taas vette lastud, teeme kaasa jupikese Matvere ja Tätte ümbermaailmareisist, sest kaks aastat ookeanidel ilma kalapüügita oleks olnud mõeldamatu.
Äsjamainitud haiuimesupi tooraineks oli 35-kilone siidhai. „See oli Vanuatu saare lähedal, õhtul enne pimedat,“ muljetab Matvere. „Ega me teda püüda ei tahtnudki, ta ise tuli. Aga kuna tahtsime kätte saada oma lanti, mis maksis päris palju raha, tuli elukas paati tõmmata.“ Lisaks uimesupile oli lõpuks tolku ka ülejäänud haist. „Rümba vahetasime metslastega värskete puuviljade vastu,“ märgib Matvere.
Ette tuli ka haide seltsis ujumist. „Alguses on see hirmus,“ tunnistab Matvere. „Rumala peaga ujud oma laevast liiga kaugele ja kui haid välja ilmuvad, tekib selline tunne, et nad pistavad su nahka nii, et sa ei jõua isegi appi hüüda. Hambad on neil rõvedad, see loll kuri silm on täpselt külje peal ja nad ujuvad ümber sinu, vaata, sellise näoga (Matvere teeb grimasse, mida nähes kaoks ka suurimal skeptikul kahtlused tema näitlejameisterlikkuse suhtes) ja tõmbavad täpselt nagu õudusfilmis oma ringi sinu ümber järjest koomale.“
Hirm kadus üsna ruttu. „Üldiselt nad siiski kardavad sind. Kui sa ei veritse ega ole abitu ja hoopis ise ründad neid, harpuuniga või jalaga või käega lüües, siis nad tõmbavad laiali.“
Vaikelu Pede jõel tundub sellega võrreldes kui vanajumala seljatagune. Ent üht-teist sünnib siingi. „Näe, näe, jäälind!“ on Matvere äkki taas õhinas. Ja tõepoolest, üle vee liugleb siniste tiibadega, tänavu aasta linnuks valitud iludus. Peagi püüab Matvere pilku veel teinegi olend, sedapuhku ujuv mink. Kalaga on aga paraku nii, et vist ei ole see päev.
Ühes umbses sopis toimub küll korralik võtt, kui päris priske havi silikoonkonna rabades lausa pinnale viskub. Paraku ta konksu otsa siiski ei jää, ka poole tunni vältel paika läbi loopides ei õnnestu kupuvahi ahnust enam äratada. Havi ei ole, havi ei tule.
 
Metslase kombel kala püüdmas
Kui poisikesena õnnestus Matverel oma kalleimate lantide kadumist nende mittekasutamise teel vältida, siis ümbermaailmareisil polnud kaotustest pääsu. „Eriti palju läks seal tamiili. Suured kalad tõmbasid pidevalt terve rulli tühjaks ja läksid kõige täiega, muidugi ka koos landiga,“ kirjeldab Matvere. „Ookeanikalade püüdmiseks mõeldud landid maksid sel teekonnal 10–30 dollarit, need olid sellised kumminutsakad, nagu narmendav silikoonist mütsitutt. Neoonkollane, neoonroheline, oranž, punane… kergelt kalmaari kujuga ja taga on kolmikkonks. Lant lohiseb lainetel ja kala rabab teda pinnalt – sõidad lihtsalt keset merd ja ootad, kuni kala tuleb. Üsna primitiivne püük.“
Proovitud sai ka põnevamaid püügiviise. „Ilmselt on see värk metslaste leiutatud,“ elavneb Matvere. „Sul on umbes kahemeetrine metallist varb, põhimõtteliselt jäme traat. Ühe otsa teritad ära, teise otsa viilid sälgu nagu vibunoolel. Võtad jalgratta õhukummi, ühe otsa mähid ümber randme ja teise paned sinna noolesälku. Lükkad varda tahapoole, nii et kumm tõmbub ragulka põhimõttel pingule. Ujud kalale ligi ja kuna ta varrast täispikkuses ei näe, siis ta sind eriti ei karda. Ta vaatab sind, mitte varrast. Ja sa lased talle varda keresse.“
Eriti põnev olevat selline püük suuremates sügavustes – Matvere ise käis kuni 17 meetri sügavusel ja ilma akvalangita. „Siis sa oled kalaga võrdne. Sul on püügiriist, mis ta kindlasti tapab, aga sa ei saa vee all hingata. Jõle lahe on, kui sa juba tunnetad veesurvet oma kopsudele ja sul on veel maksimaalselt pool minutit õhku. Ja sa mõtled, kas püüda see kala nüüd või minna vahepeal hingama ja tulla tagasi… see tekitab meeletut kirge.“
 
Vaal, mureenid, mink ja jäälind
Eriti vägev elamus olnud aga vaala filmimine vee all. „Tongal oli palju vaalasid, nagu koeri. Üks küürvaal magas täpselt meie kursil... Maldiividel kohtasime seitsmemeetrist vaalhaid,“ vestab Matvere. „Seal sai ka mureeni kütitud ja see on põnev, oi sa kurat! Olin umbes 8 meetri sügavusel, sain talle harpuuni sisse ja ta pures seda varrast nii, et ma kuulsin vee all, kuidas ta hambad murdusid. Krrrrrk! Ta oli ikka jõle kuri, raisk. Kokk üritas meile mureeni küpsetada, aga ei, ta ikka ei kõlba süüa. Kuid püügikirge ta tekitas ja kalamehed teavad, mis tunne see on.“
Siin ja praegu aitab aga taas pisut kirge sütitada väike haugipoiss, kes, tõsi küll, enne paati jõudmist konksu otsast ära kukub. Mõne aja möödudes päästab siiski päeva unna otsa jäänud kilone havi.
Edasi jäämegi Eestisse. Siin käis Matvere viimati kalal Vilsandil, sõber Tätte juures. Siis, kakskümmend aastat tagasi, olid Vilsandil vanad head ajad. „Seal oli tohutult hauge. Jõle pull, lähed jalgupidi vette, viskad sinnasamasse enda ette ja saadki kala!“ kiidab Matvere.
Täna, kui välja arvata elussöödapüük ning üks ja ainus unnahaug, tuleb leppida üsna pika ninaga. Võiks arvata, et lõunamerel imeelukaid taga ajanud mehe jaoks on päev luhta läinud, aga ei: „Minusuguse urbaniseerunud inimese jaoks on tegelikult väga suur asi ka see, kui ma näen ühe päeva jooksul jäälindu ja ujuvat minki,“ sõnab Matvere õhtu hakul paadist maale astudes.
 
***
 
KUIDAS KANNATUS VIIS SIHILE
Kauges noorpõlves veendus Matvere, et kannatus viib sihile ja uhket kala võib saada ka uskumatuna näivast kohast.
„Lugesin ühest raamatust, et kui tahate kala saada, siis söötke koht sisse. Ühel suvel olin Pärnu rajoonis Rõusal malevas. Seal oli selline kitsas ja hale jõgi. Ma ei teagi, kas tal sügavust üle põlve oli,“ meenutab Matvere. „Nägin et mingisugused kilud seal kargavad, aga mis sa seal ikka püüad ja kes seal nii hädises jões ikka elab. Aga mul oli see söötmisejutt meeles.“
Uudishimust aetuna loopis poiss nädal aega samal kellaajal samas kohas vette saia ja leiba, nädala lõpus aga läks õngega proovima. „Ja ma tõmbasin välja terve parve ülirasvaseid, suuri ja pakse roosärgi, muljetavaldavalt priskeid peletisi! Terve parve! Nad ootasid seal, suud lahti, millal jälle saia tuuakse…“
Muide, tavalise saiaga püüdis Matvere ümbermaailmareisil olles 32-kilose napoleonkala. Süüa see olend paraku ei kõlba.

***

Tellides ajakirja Kalale! võidad alati hinnas, lisaks võid võita erinevaid auhindu!
Telli Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
 
 
02.10.2014
17.10.2014 22:23
0
0
VÄEGA mõnus!
Palun oota