Otsi

Igor Rõtov: "Pime õnn otsustas saatuse!"

Autor: Margus Müil
AS Äripäev peadirektor Igor Rõtov armastab veeta aega forelli ning talvisel ajal ka ahvenat taga ajades. Rõtovi sõrme haaras pime kalameheõnn viisteist aastat tagasi ja mõistagi „läks“ seejärel terve käsi.

Igor ise ütleb, et päris hull kalastaja ta ei ole. Aga kahel-kolmel nädalavahetusel kuus käib ta kalal küll. Poisikesena püüdis ta küll mõnikord ussi ja õngega ahvenat, aga tõsiseks läks asi alles märksa hiljem. „Kord viisteist aastat tagasi sattusin Norrasse sõbrale külla. Ta andis mulle spinningu kätte ja me läksime mägijärvedest forelli püüdma. Kala tuli sealt robinal,“ meenutab Igor. Tagasi Eestisse jõudes mõtles ta, et miks mitte siingi üle pika aja taas õnne katsuda. „Mingeid täpsemaid teadmisi mul kalapüügist ei olnud, nagu polnud ka erilist varustust. Oli kusagilt vanast ajast jäänud vana alumiiniumlatt Nevskaja ketta ja mõnede lusikalantidega…“
 
Ebaloogiline õnn
Tahtmist oli, aga vastust küsimusele, kuhu Eestis forelli püüdma minna, Igoril polnud. Nii otsustas ta koos ühe „samas seisus“ sõbraga minna kalastustarvete poodi nõu küsima. Müüja – kelleks, nagu hiljem selgus, osutus legendaarne punasekütt Rein Truumets isiklikult – arvas, et päris hea koht peaks olema Prandi jõgi.
Asi klaar. Autole hääled sisse ja minek! „Oli juunikuu, kell oli kaksteist päeval ja väljas valitses kohutav palavus, 30 kraadi sooja,“ pajatab Igor. Prandi jõel valiti Türi lähedal Tori silla kandis välja koht, kust tagantjärele mõeldes poleks pidanud mitte keegi mitte ainsatki forelli saama. „Vool oli selles kohas aeglane, jõgi taimi täis, vees palava ilmaga napilt hapnikku,“ kirjeldab Igor. „Lisaks vohas kaldal täielik võsa, visata sai kuidagi puude vahelt, paari meetri jagu. Täiesti vale koht!“ Ent võta näpust – juba kolmanda viskega oli Igoril kilone kala otsas. Ja sõbral samuti! Ning natukese aja pärast jälle – taas kilone! „Ja midagi pääses veel otsast äragi. See oli tõeline pime algaja õnn, tänu millele saidki mu kalalkäigud alguse,“ tõdeb Igor ja tunnistab samas, et lähima aasta jooksul see õnn enam ei kordunud.
 
Suur saak pole hea
Kuid kirg jäi. „Vana Nevskaja ja lusikalandid asendusid tasapisi moodsama varustusega ja hoolimata sellest, et järgnev aasta oli sisuliselt tühi, oli emotsioon see, mis haaras ning ikka ja jälle õnne katsuma sundis. Oleks olnud see esimene käik tühi, siis ilmselt poleks ka kirg süttinud,“ arvab Igor.
Täna ütleb Igor, et on endiselt õpilane: „Püük on ettearvamatu – võid saada kala sealt, kust teda justkui ei peaks saama, ja iga korraga õpid midagi uut. Minu arvates kalapüüki teoreetiliselt õppida ei saagi. Olgu allikaks käsiraamat või kas või Truumets, loevad ennekõike kogemused ja need tulevad vaid ajaga.“
Igor sõnab, et väga palju kala saada pole hea – siis kipub hasart ära kaduma. Ning viieteistkümne aastaga on ta mõistnud, et saak kui niisugune teda niivõrd ei huvitagi. „Mind köidab see hetk, kui käsi tunneb, et suur kala rabab lanti, ning püüginauding sellest hetkest kuni kala väljavõtmiseni. Lisaks on kalapüük parim viis lõõgastumiseks. Kui olen vee ääres, lülitub kogu muu maailm täielikult välja. Kunagi püüdsin rohkem jõel, aga nüüd viimasel ajal pigem merikat, sest jõgedel käib palju rahvast.“
Vahelduseks käib Igor igal aastal Norras lendõngitsemas ja Peipsi jääl ahvenat noolimas. Ning kui ta kalastab koos oma parima kalastussõbra Priit Leitoga, on meestel tavaks võistu püüda. „Forellipüügis on temal parem käsi, jääpüügil aga minul. Koos käies võistleme, kes saab suurema kala, ning võitja saab teise landikohvrist endale ise auhinna valida.“
 
***
 
Igori priskemad kalad
* 6,5 kg haug ühest väikejärvest
* 2,9 kg merikas Lohusalust
* 3,5 kg lõhe Norrast
* 1,2 kg ahven ühest Norra väikejärvest
* 1 kg ahven Peipsist

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

.
20.10.2014
Palun oota