Otsi

Hannes Võrnoga merikajahil

Autor: Margus Müil
Eesti kaitseväe major Hannes Võrno käis Rohusi saare vetes merikaõnne proovimas. Püügitoimingute vahepeal aga pajatas ta vahvaid lugusid enda varasematest kogemustest kalastamisega.

Asustamata Rohusi saarel käib hilissügisel rahvast harva ja seepärast peaks kala siin päris julge olema. Teadjad räägivadki, et siit on saadud vägagi ilusaid saake. Maabume inimtühjal saarel kella kümne paiku. Tuul puhub mandri poolt ja veesooja on umbes kaheksa kraadi. Eeldused edukaks merikapüügiks näivad olevat head.
Hannes Võrnot teatakse kui kirglikku jahimeest, aga ka kalastamine on talle hingelähedane. „Ütleme nii, et olen elus mõne kala püüdnud küll,“ jutustab Võrno läbi põlvekõrguse rohu püügipaiga poole sammudes. „Samas olen kalamehena siiski algaja. Kui ma lähen jahile ja näen metsas pabulaid või loomajälgi, siis ma tean, keda siin täna kohata võib. Tunnen kalamehi, kes vaatavad auto aknast välja ja ütlevad kas täna kala saab, kuid ise ma veemärke lugeda ei oska.“
Olgu veemärkidega kuidas on, aga looduses liikumisest saadud kaifi hindab Võrno kõrgelt. „Ja kui ma olen kala kätte saanud, siis adrenaliin läheb samamoodi üles nagu jahil käies või isegi rohkem.“
Looduse rahu jääb Võrno elus mõneks ajaks tahaplaanile. Selle loo ilmumise ajal teenib ta juba Eesti väekontingendi teabeohvitserina Afganistanis ning arvata on, et romantiliseks jalutuskäiguks need kuud ei kujune.
 
Miks showmees sõjaväkke läks
Mõned aastad tagasi liitus Võrno armeega. Tema põhimõte on, et igasse organisatsiooni, klubisse või firmasse asumine on vabatahtlik, aga kui sa seal juba oled, siis ei saa olla mingit vingerdamist. „Umbes nii, et mehed, ma astun kah liikmeks, aga kohal käia ma ei viitsi ja liikmemaksu maksta samuti mitte. Võetud kohustused tuleb täita.“ Kui enne oli Võrno Eesti Kaitseväe Teavituskeskuse ülem kapteni auastmes, siis oma Afganistani missiooni ajaks sai ta Vabariigi Presidendilt ajutiselt majori auastme.
Miks menukast showmehest ja telesaatejuhist sõjaväelane sai? „Esiteks väsisin sellest kasvatamatusest, mis ühiskonnas vohab. Matslikkusest, hoolimatusest ja ebaviisakusest. Ka armees on inimesed läbilõikena ühiskonnast, aga üldine kord ja kaitseväe määrustik näevad ette teatavaid kohustuslikke viisakus- ja käitumiselemente. Mulle see meeldib ja sobib.“
Teiseks tundis Võrno, et ükskõik millise saate ta välja mõtleks, ei oskaks ta seda paigutada enam ühessegi telekanalisse, päeva ega kellaaega. „Kui ma vaatan, mida televisioonis pakutakse, siis on see koht kus ma ei taha momendil kaasa teha. Pakutakse sellist meelelahutust, et mehed panevad naisteriided selga ja naised meesteriided ja siis me laulame ja tantsime. Mingi mölin ja lämin ja hüüdmine käib, aga vaadata ei ole midagi. Ma ei ole öelnud, et ma kunagi telesse tagasi ei lähe, aga ma ei näe praegu telemaastikul sellist auku, kuhu ma tahaksin oma näpu pista.“
Selge pilt. Relvastatuna kolmemeetrise, H - testiga Speedmasteri lati, Shimano TwinPower rulli ja 18grammise Moresilda landiga, astub kahlamispükstes major Võrno rannakivide vahele ja sealt edasi vette.
 
Kuidas uhhaast kanasupp sai
Ehkki olud näikse merikapüüki soosivat, ei kanna landiloopimine vilja. Tunnikest kolmveerand visatud ja keritud, tuleb Võrno kaldale kuuma teed jooma.
Teed rüübates selgub, et püügiviisidest on Võrno lemmik tonkapüük. „Esiteks on lootust rohkem või vähemalt saab tonkapüügile minnes iseennast paremini ära petta – kõik need mitu konksu ja muud jutud – ning teiseks on mõnus ka see seisund, et istud kõrv kikkis nagu oraval ja ootad, millal see kelluke seal kõlisema hakkab. Siis tormad ligi, vaatad, mis seal küljes on…“
Tonkatamas on Võrno käinud peamiselt Emajõel, Praaga ja Kavastu ümbruses. „Elu esimesed latikad sain Kavastu kandis,“ meenutab Võrno. „Püüdsime sõbraga kahepeale umbes 10 poolekilost kala. Meie kui algajate jaoks oli sellest elamusi ja kiljumist kui palju!“
Latikad pani Võrno kodus potti ja vaaritas neist vägeva uhhaa. „Mitu tundi keetsin, aga siis tegin sellise lolluse, et lisasin sinna natuke ingverit, natuke kookospiima ja praetud kanatükke. Nii sai minu „elu latikatest“ keedetud latikapuljongist hoopis tom-kha kanasupp.“
Kui latika-kanasupist räägib Võrno muiates, siis oma vanaisa suitsutatud rääbiseid meenutab ta heldinult. „Vanaisa oli perfektsionist. Kui ta kalad suitsuahjust välja võttis ja kui nahk ei tulnud kala seljast ühe tõmbega ära või kui kala nahk ei olnud kuldne nagu vene kiriku kuppel, siis ta läks ja valas terve ahjutäie lauda taha kompostihunnikusse. Ei, kurat, ma teen uuesti! Inimene ei saa ju rääbist süüa, kui ta peab nahka nokkima või kui nahk on tahmane.“
Kui aga taadil rääbisetegu korda läks, maitses kala imehea ning selle mekk on Võrnol tänaseni meeles.
 
Sambla järvel ja Namiibias
Spinninguga on Võrno märksa vähem kalal käinud kui tonkatamas. „Mul elab sõber Mulgimaal Sambla järve kaldal,“ pajatab Võrno. „Ükskord tal külas käies oli mul millegipärast spinning pagasnikus. Hommikul ajasin ülikonna selga, et kohe hakkan tagasi linna sõitma, aga sõber pakkus, et kas sa järve peal ei taha käia? No kurat, võiks ju proovida! Võtsin lipsu eest ära ja istusimegi paati.“ Sõber sõudis neli korda üle järve ning Võrno, ülikond seljas, vedas paadi taga lanti. „Iga ülesõiduga sain ühe haugi. See oli täiesti uskumatu, nagu kalapoes käiks kala võtmas!“
Siin, Rohusi saarel on Võrno esimest korda elus ning tänane spinninguvibutamine on tema debüüt Läänemerel. Kuue aasta eest katsus ta aga spinninguõnne Aafrikas Namiibias ning tabas kenakese rai. „See oli vägev! Kui rai otsa hakkas, tõmbas ridva ikka täiesti looka ja järgnev oli nagu kolmveerand tundi maadlemist kaks korda kaks meetrit suure pärsia vaibaga.“
Kui kala spinninguga tuleb, tekib ka hasart. Aga muidu on see spinninguloopimine rohkem õla haigekstegemine, arvab tonkasõber Võrno.
Tee joodud ja sigaret popsutatud, kahlab ta tagasi merre.
 
Savonlinnas säinast püüdmas
Seekord läheb paremini ning peale mõningaid viskeid on Võrnol merikas otsas! Täistbamus elu esimesel merikapüügil öeldakse olevat kõva sõna, ent algaja õnn ei saa täna siiski täiuslikuks. Kala pääseb.
Puhkepausi ajal jutustab Võrno, et tema esimene kalastamiskogemus pärineb käigult kuulsale Savonlinna ooperifestivalile. „Ööbisime jahis. Hommikul nägime sõbraga, et meie kõrval seisab ankrus kena soome laevuke, mille pardal istuv soome härrasmees kahe ridvaga vaheldumisi veest kalu välja tõmbas. Nii kui viskas, nii võttis. See oli jube, kus tal näkkas!“
Mõeldud-tehtud! Eesti poisid võtsid takso ja kimasid lähimasse kalastustarvete poodi. „Kumbki meist polnud varem kala püüdnud. Ostsime nüüd ridvad, konksud ja muu vajaliku, ja sättisime end püüdma. Soome härra vaatas meid ja küsis, et kuulge, millega te püüate? Näitasime talle oma silikoonist värvilisi usse. Aga mida te tahate püüda, uuris härra. Sedasama mis sinagi!“ Ei, sellega ei saa, ütles härra ja kutsus eestlased oma paati. „Kui ta oma kohvrid lahti tegi, siis see oli nagu võluri varrukas,“ õhkab Võrno. „Nii pikki ja naa pikki lante, hõbedasi ja kuldseid konkse… See oli uskumatu, mis seal kõik oli!“
Soomlane andis poistele uued tamiilid ja kinkis kuldsed konksud. Ning kui eestlased veelkord taksoga linnas, sedapuhku konksu otsa panekuks krevettide järel ära käisid, läksid kalad Võrno sõnul suisa arust ära, sest „niimoodi võttis!“
Tol ajal Võrno kalu veel ei tundnud. Tagantjärele arvab ta, et saadi säinaid. Mis aga kindel, on see, et heatahtlik soome härra osutus ametilt kõrgeima kategooriaga rahvusvahelise klassi kalastusvõistluste kohtunikuks.
 
Džentelmenina metsikus looduses
Muhedat lugu lõpetades märkab Võrno rannarohus vedelevat musta prügikotti. „Näedsa, enne meid siin käinud head inimesed on lindudele prügikotte toonud,“ kostab ta. „Õnneks leidub alati ka neid toredaid inimesi, kes viivad karudele metsa alla oma vanad talverehvid või jänestele oma vana külmkapi.“
Võrno ise püüab looduses käia nii, et temast ei jääks sinna mitte midagi maha. „Ja et kõik need inimesed, kes satuvad samasse kohta pärast mind, saaksid arvata, et enne neid ei ole siin mitte keegi mitte kunagi käinud.“
Kuuma teed rüübates jutustab Võrno, kuidas ta ükskord koos hea sõbraga Kavastu kandis sügisesel pardijahi- ja kalaretkel käis. Härrasmeeste väljasõidule võeti kaasa lauad, toolid, gaasipriimus, kahe magamistoaga telk kus pikem mees saab vabalt ringi käia, kaheksat sorti tikuvõileibu, väikesed jääkapid šnapside ja õlledega ning võrkudesse pakendatud kaminapuud. Kohapeal kaevati korralik wc-auk asjalkäimiseks ning võrkudest välja võetud halud laoti korralikult kahe puu vahele riita. „Ei raiutud kirvestega võsas ega rikutud loodust muul moel. Meiega oli kaasas veel üks kutt, linnapoiss, kes polnud praktiliselt kunagi looduses käinud ja lahe oli vaadata, kuidas see vend ei saanud üldse aru, mis toimub,“ muheleb Võrno. „Lasime mõned metspardid, püüdsime paar koha ja mõned ahvenad. Tegime uhhaad ja grillisime. See oli tõeline gurmeepäev looduses ja ilmselt räägib see kolmas poiss siiamaani oma tuttavatele veidrat lugu sellest, kuidas ta Võrnoga kalal käis.“
 
Laiu kaudu tagasi mandrile
Järgmise veeskäiguga jääb Võrno kontole üks kaotsi läinud lant. Päev on jõudnud hilisesse pärastlõunasse ja tundub, et on aeg end minekule sättida. Kaldale kahlates muheleb Võrno, et see lant ei läinud mitte temal kaotsi, vaid üks suur kala lihtsalt hammustas selle ära.
Tagasiteel teeme tiiru peale ka mandri ja Rohusi vahel asuvale väikesele laiule, kuid siingi ei too landiloopimine tulemust. Kurss Kaberneeme sadamale!
„Kalapüük on minu jaoks sama mis jahilkäimine, ehk siis selgelt seltskondlik tegevus ja mõnus ajaviide. Kui ma kala ei saagi, pole see mingi probleem,“ võtab Võrno sadamasse jõudes päeva kokku. Ning samas tõdeb, et midagi jäi siiski kripeldama. „Otsas ta mul ju ikkagi oli...“


*** 
 
Fakte Hannes Võrnost ja kaladest
* Võrno käib restoranides harva ja tellib seal enamasti kala. Ta peab delikatessiks kõiki ja ükskõik mil viisil küpsetatud kalu, sealhulgas soolasilku ja praetud räime.
* Võrnole maitseb kilu, aga teise inimese tehtud kiluleiba ta süüa ei suuda. Miks see nii on, ta ei tea.
* Võrno serveeris oma kalapõlgurist sõbrale grillitud tuunikalafileed, esitledes seda grillitud vasikasteigina. Pärast seda sai sõbrast kalasööja.
* Võrno usub, et heeringas hakkab inimesele maitsma selles eas, kui inimene hakkab viina võtma. Ise alustas ta heeringasöömist 17aastaselt. 
 

Võrno seadustaks västrapüügi
Puhtetnograafilisest huvist on Hannes Võrno uurinud västrapüügiga seonduvat ja jõudnud veendumusele, et selle püügiviisi keelamine on jabur. Võrno leiab, et västrapüügi kui iidse tava puhul piisaks püügikeeldudest ja -piirangutest kalade kudeajal.
„Esiteks on västrapüük eriti ürgne ja vana traditsioon, mida võiks hoida elus ja au sees. Teiseks – sel viisil ei suudeta püüda kala sellistes kogustes, et saaks tekkida märkimisväärset kahju kalavarudele. Västraga püütaks kala vaid enda tarbeks, sest sel moel saadud kalal praktiliselt puudub kaubanduslik välimus ja seda ei saaks müüa.“

*** 
 

Rohusi saar

  • Rohusi saar (ka Rohusaar) on Kolga lahes (Harjumaa, Jõelähtme vald) asuv väikesaar.
  • Rohusi paikneb Kaberneemest u 2 km kaugusel idas ja Umblu saarest u 0,5 km loodes. Koordinaadid: 59° 31′ N, 25° 19′ E.
  • Saar on Y-kujuline, kõrgus merepinnast kuni 3,7 m. Pindala 11,2 ha (teisal 12,4 ha), ümbermõõt 1,9 km.
  • Saar on täielikult looduskaitse all.
  • Rohusi on eravalduses alates 1998. aastast, mil selle ostis Tiit Vähi firma OÜ Merilaine. 
 
Allikas: kalapeedia.ee


***


Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/



.
31.10.2014
Palun oota