Otsi

Indrek Kalda esimene suusaretk Peipsile

Autor: Margo Pajuste
50aastase kalastajastaažiga muusik Indrek Kalda meenutab, kuidas käis lapsepõlves isa ja teiste kalameestega talvisel Peipsil. 

Püügi tegi tol korral eriliseks suuskadega järvele minek – seda liiklusvahendit tänapäeval sealkandis kalale minekuks enam naljalt ei kasutata.
 
Piirissaare juurde püügile
Kalda oletab, et aasta oli siis ilmselt 1974. „Kaks aastat varem oli peresse tekkinud Žiguli. Hommikul vara sõitsime sellega Laaksaarde,“ meenutab muusik. „Autosse suruti suusad, kepid ja neli meest. Kui Laaksaarde jõudsime, oli veel pime. Suusad pandi alla ja hakati liikuma Piirissaare poole, kus on sügavamad kohad. Valge aeg kulus püügile, pimedaks suusatasime auto juurde tagasi.“’
Tegelikult ei olnud see Indrek Kalda päris esimene Peipsil käik, kuid ilmselt suusatamise tõttu jäi just too kord hästi meelde. Kalda mäletab, kuidas on juba 1969. aastal, üheksa-aastasena isaga koos Peipsil käinud, tol korral mindi jää peale vene maastikuautoga, mida rahvasuu „Ivan Villiseks“ kutsus. Oli kevadepoolne ilm ja ehkki päike paistis, ikkagi väga külm. Väiksel Indrekul olid jalas kaks numbrit suuremad isa suusasaapad, ajalehed jala ümber mässitud. Kodusel Verijärvel püüdis Indrek Kalda kala juba lasteaiaealisena, sealt ka see pool sajandit kalameheteed.
 
Olid siis vast alles kalad
Saake mäletab Indrek Kalda ka. Õigemini mäletab seda, et nii nutuselt väikest kala, nagu praegu saadakse, ei tulnud tollal üldse otsagi. Vähemalt siis, kui püük käis sikutiga. „Alla 300 grammist kala ei saadudki!“ kinnitab ta. „Ja püüti eestiaegsete omatehtud sikuskatega. Kui praegu püütakse tihtipeale nii nagu muidu särge tirgutatakse, et vaevu liigutad sikut, siis tollal mõni mees peksis nii, et pea käis üles-alla!“ Põhiliselt püütigi sikutiga, kevadepoole korgiõnge ja ussiga särge ja ahvenat:
 „Mingil ajal ilmus motõll välja, aga seda sai ainult Tallinnast Looduse poest praegusel Dunkri tänaval. Kui see müügile tuli, siis järjekord oli ümber nurga ja poolde Raekoja platsi!“
 
Suuri ahvenaid on väheks jäänud
Saagid polnud 70ndatelgi hirmsuured, enamasti käidi Salvo kelguga ja selle täis kala rahuldas püüdjat täiesti. Ainult et kala oli palju ilusam. „Kui eurooplane räägib, mitu kala ta püüdis, siis meil räägib iga mees, mitu kilo ta sai,“ ironiseerib Kalda. „Püütakse 200 sõrmepikkust ahvenat välja ja siis öeldakse, et ma sain 20 kilo kala! Mitu sa said – ma sain 30 kilo!“
„Meie kalapüük erineb selle poolest kogu ülejäänud maailmast, et püütakse nii palju kui ära jõuab viia,“ ohkab Kalda. „Ja jätke meelde - ahven algab ikka 300-400st grammist.“
Mis sa teed ära, kui Peipsil ahvenaga lood nii kehvaks läinud, paaril viimasel aastal eriti. „Jah, tänapäeval märgid pärast kalalkäiku ära, et said kaks ilusat ahvenat!“ nendib Kalda. „On muidugi juhuseid talve jooksul, kui keegi satub peale ja saab korralikku kala, aga suurte ahvenate parvesid tundub olevat kõvasti vähemaks jäänud.“

Särjega on tip-top
Ent sugugi mitte kõigi kaladega pole lood kehvemaks läinud. „Näiteks praegu saab kevadeti Lämmi pealt särge rohkem ja ilusamat kui tollal,“ arvab Kalda. „Ja muidugi on vahepeal muutunud kalade söödaeelistused ja püügitehnika. Vaata näiteks, kui palju erinevad sikuskad, mida kasutati tollal ja millega püütakse nüüd. Samas, kui ahven võtab, siis olen ka nüüd vanade eestiaegsete sikudega kenasti kala saanud.“


***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
29.12.2014
Palun oota