Otsi

Meistriga laulupeol

Autor: Tarmo Tuule
Kalavetel võib sündida rõõmu nii küünarnukitundest ja viisakast olelusvõitlusest kui ka rahulikust tšillimisest ja lihtsatest tähelepanekutest. 
Terve jõekallas on mehi täis, sekka mõni naine – kalamehed ütlevad selle inimmassi kohta „laulupidu“. Üritus veekogu äärde pääseda näib lootusetu.
Pargin kiirelt auto rivi lõppu, võtan vaid kõige vajalikumad riistad ning tõttan jõe äärde. Kahe kalastaja vahele tekib sobiv vahe, pressin end tekkinud „auku“ ning asun kiiruga püüdma. Saan pisemapoolset ahvenat. On korralik küünarnukitunne – peab olema viisakas, aga ei tohi lasta endale võitluses parema püügikoha pärast pähe astuda. Nii toimisin ma eelmisel korral, täna tegutsen teisiti.

Võtan asja rahulikult
Pilk jõel, sõidan tasa-tasa üle silla autoderivist mööda ning kougin rahulikult masinast välja ridva ja ühe rakenduse ja ussiämbri ja ämbri kalade jaoks ja ühe õlle. Kalapüügiriistad jätan auto najale ning sammun vee äärde. Ämbri keeran tagurpidi, toetan sellele tagumiku, avan õlle ning läidan sigarillo.
Kaaskalastajad heidavad mu poole pilke. Võib-olla kahtlustavaid, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla mõtlevad, et joodik, võib-olla et veidrik, võib-olla mõtlevad mitte midagi erilist – nagu see elevant, kelle puuri ees eestlane mõtleb, et mida ta minust küll mõtleb. Võib-olla peavad mind kalastusinspektoriks mu rohelist tooni riiete pärast.
Mina enam neid eriti ei vaata, sest on midagi, mis mu tähelepanu rohkem köidab. See on üks lühikest kasvu, täidlane, pisut üle keskea vene mees, kes tõmbab välja kõige rohkem ahvenaid. Teised saavad ka midagi, aga see vene mees saab poole rohkem. Kui tänase kalapüügi eest medaleid antaks, siis talle riputataks kaela kuldne.

Tasub panna tähele
Päike paistab, õlu on maitsev ja kohe-kohe otsakorral, samuti sigarillo sõrmede vahel, aga ma ei saa ikka veel aru. Ma ei saa ikka veel aru...
Aga siis ma näen, kui lühikest kasvu täidlane pisut üle keskea vene mees kala veest välja tõstab, ahvena suu juures päikese käes sillerdamas midagi punast! Lühikest kasvu täidlasel pisut üle keskea vene mehel on punane kirptirk, aga teistel on lihtsalt erineval moel söödastatud konks!
Poetan kustunud sigarijupi ämbrisse ning lähen vahetan auto juures konksu rakenduse küljes punase kirptirgu vastu. Sammun jõe äärde ning nüüd pole enam suurt vahet, kas kirptirgu konksu otsa panna sõnnikuuss, kärbsetõuk, jupitatud viidikas, puruvana või kirpvähk. Hakkan järjest rohkem ahvenaid kaldale tõmbama. Vahetevahel lihtsalt ei tule kõige elementaarsemad asjad meelde!

Rahulolu teisest kohast
Eelmisel korral tormasin jõe äärde, viskasin oma ussistatud konksu vette ja jagasin rahvasportlase saatust. Täna olen hõbedamees. Nagu vahetevahel päris-spordis, kus võitja veab heale kohale ka tema järel tuules püsinud sportlase.
Kuigi kalapüük pole mu jaoks mingi sport, olen teise kohaga rahul, sest see on õiglane – olen täna õpipoiss ja ainult Meistrile kaotada pole häbiasi.
Muide, enne hoogsat püüki maitstud õlu jäigi sel kalastuspäeval ainukeseks. Aga alkoholi ja kalapüügi seostest juba järgmisel korral.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
10.09.2014
Palun oota