Otsi

Team Favorite Estonia blogi: Saadjärve treeningud enne Eesti meistrivõistlusi

Eesti Meistrivõistlusteks hakkasime valmistuma suhteliselt hilja, sest 13. augustil oli Viljandi võistlus ja enne seda ei olnud aega Saadjärvel käia. Seega oli jäänud võistluseni kaks nädalat, millest kaks viimast päeva on treeninguteks keelatud, kirjutab Alexander Andrusenko Team Favorite blogis.


Saadjärve kohta oli meil Lehariga natuke eelinfot olemas, oleme suve jooksul seal paar korda käinud, lisaks kevadisel võistlusel ja mõned korrad eelmisel sügisel. Ja noh, mis infot seal ikka olla saab – kala on palju, otsi ja püüa.

Kevadel saime võistlusel 11 haugi ja jäime selle tulemusega neljandaks. Uskumatu, et 11 haugiga ei saa isegi poodiumile! See näitab, kui kalarikas Saadjärv on. Tegelikult mõjutas natuke veel see, et püüdsime Lehariga kahekesi, seega läks tulemus pooleks.

Teadsime järvel mõningaid perspektiivseid piirkondi, samas oli aga palju läbi käimata maad või selliseid kohti, kus oleme kunagi püüdnud, aga vaja oleks põhjalikumalt läbi käia. Treeninguid jõudsime teha kolm. Treeningplaan oli lihtne. Esiteks, käia läbi meile teada perspektiivsed piirkonnad, kontrollida üle, kas kala on seal jätkuvalt olemas. Teiseks, vaadata, mis sügavusel kala seisab, sest haug võib olla samas piirkonnas, aga veidi erineval sügavusel, seda oleme korduvalt Saadjärvel näinud, et erinevatel päevadel eelistab haug erinevaid sügavusi. Kolmandaks, otsida uusi perspektiivseid kohti.

Kolmas eesmärk oli väga tähtis, sest esiteks oli meil palju tundmatut maad ja samuti teadsime, et perspektiivsemad kohad on konkurentidele ka teada ja kõik tormavad enam-vähem samadesse kohtadesse, mis ei ole üldse hea, sest siis on vähem ruumi liikuda ja kala on rohkem stressis, kui kümned landid lendavad talle pidevalt pähe. Meile Lehariga ei meeldi püüda, kui on vähe ruumi liikumiseks ja suur pressing. Meile meeldib püüda nii, et oleks piisavalt ruumi rahulikult liikuda ja kala otsida. Kui hakkab liiga suur tunglemine, siis enamasti otsime rahulikumaid kohti. Niisiis, oli vaja mingit plaani B ja C juhuks, kui meile teadaolevates kohtades on liiga suur pressing või ei võta kala.

Esimese treeningu pühendasime teadaolevate piirkondade ülekontrollimiseks ning lantide katsetamiseks. Teadsime eelnevalt nelja head piirkonda, kust oleme varem kala saanud. Esimesel treeningul oli nendest neljast kohast kala olemas vaid kahes, ülejäänud kahest piirkonnast õnnestus saada vaid üks kala. Kahest heast piirkonnast aga saime kohe hulgi mõõdus kalu. Saadjärv on selline huvitav järv, et võid seigelda 8 tundi mööda järve ja nullitada, aga kui kala üles leiad, siis võid saada kümneid hauge järjest. Teaks vaid alati, kus see haug parasjagu seisab.

 Kevadel oli seis veel parem, siis võis saada 10 haugi ühe koha pealt ilma et oleks vaja liikudagi. Nüüd suve lõpus päris sellist pidu ei olnud, iga perspektiivse koha pealt võis saada 1-3 mõõdus haugi ja siis tuli edasi otsida. Aga üldiselt ei kurda, kala on ja on võimalik saada küll. Mõõt on ka hea, keskmiselt 50-60 cm, aga juhtus ka 70-80 cm kalu sekka. Suurim kaalus 2,9 kg.

Katsetasime ka erinevaid lante. Kui tavaliselt oleme Saadjärvel püüdnud vaid vobleritega ja ei ütleks, et oleks halvasti saanud, siis nüüd hakkasime katsetama ka jigipüüki. Enamasti suurt vahet ei olnud, aga otsustasime, et jigipüüki on ka vaja harjutada, see jääb meil ka nö B-plaaniks juhuks, kui haugi aktiivsus väheneb. Võistluste ajal enamasti vähenebki. Proovisime erinevas suuruses silikooni, alates 3 tollist ja lõpetades 8-tollistega, kusjuures toimisid ka kõige suuremad. Siiski otsustasime, et optimaalne suurus on 4-4.5 tolli, kala suuruses vahet ei olnud. Ei saa öelda, et suure landiga oleks saanud suuremaid kalu, pigem oli võtte vähem. 4-tolline Reins Bubbling Shad toimis väga hästi, samuti näitas häid tulemusi Daiwa Tournament D'Swim. Reins Bubbling Shad on mu viimase aja lemmik haugile. Reinsi puhul meeldis mulle kõige rohkem täiesti valge värv, Daiwa puhul oli hea ka neoonkollane. Toimisid jätkuvalt ka 110-130 mm voblerid väga erinevates toonides. Otsustasime, et võistlusele võtame kaasa igaüks 2 ritva, üks twitchingule ja üks jigile.

Teise treeningu pühendasime uute kohtade otsimisele. Plaan oli läbi käia enam-vähem terve järv. Püüdsime enamasti nii, et kord mina püüan vobleriga ja Lehar jigiga, kord vastupidi. See annab seda, et saame korraga proovida kahte landitüüpi, aga mõnikord teeme ka vahetust juhuks, kui haugile meeldib minu või Lehari käenõks rohkem.

Esimese nelja tunni jooksul ei saanud midagi. Paljud uued kohad tundusid väga perspektiivsed – järsud randid, põhjas hein, kalda ääres roog, piisav sügavus, isegi maimu oli, no mida veel tahta!? Aga haug tahtis ikkagi midagi muud. Siiski liikusime ja peksime vett nagu kaks landiviskamismasinat. Neli tundi nullitamist ei ole meile Lehariga midagi, me oleme harjunud. Me oleme viimasel ajal oma vaimu nii üles treeninud, et võime kas või kaheksa tundi järjest nullitada ja ikka anname endast 100%. Edu saladus on väsimatu töö ja mitte kaotada lootust. Esimesest minutist kuni viimase minutini tuleb pingutada nii, et pärast ei oleks isegi rääkimiseks energiat. Kui suudad pärast trenni rääkida, siis oled trennis vähe pingutanud 

Igatahes, jätkasime tööd ja jõudsime väikesesse järve. Sealt hakkasime vaikselt kala saama, aga kala mõõt ei olnud eriti hea. Saime ka mõned mõõdus haugid, aga enamasti tuli ikka Viljandi tunne peale – muudkui loobi kala üle parda tagasi. Läksime edasi uusi kohti otsima. Jällegi ei leidnud midagi väga head, mõned üksikud kalad siiski tabasime, aga need ei olnud kindlasti kohad, kus oleks saanud võita. Viimane tund otsustasime minna vanadesse kohtadesse, kust oleme varem saanud, et teada saada, kas täna kala ei võta või on lihtsalt valed kohad. Kohe selgus, et kala siiski võtab. Kala otsustasime mitte välja peksta ja lõpetasime püügi. Häid kohti on vaja hoida, ei ole mõtet seal liiga palju kala häirida.

Mõned kohad jätsime veel viimaseks treeninguks. Viimasel treeningul oligi eesmärk katta ära viimased valged laigud kaardil ning veenduda, et kõik meie teadmised jätkuvalt kehtivad. Treeningutel panime kirja kõik kohad, kust olime saanud mõõdus kala. Samuti olid GPS-s olemas kõik teekonnad, mida oleme läbinud – s.t. meil on teada, kus me oleme püüdnud ja mida sealt saanud. Samuti oli vaja paika panna võistluse strateegia – kust startida, kui kiiresti liikuda, mitu viset igas kohas, mis lantidega kumbki püüab, millised on B ja C plaanid, kui plaan A ei toimi.

Proovisime läbi viimased valged kohad kaardil. Kui mälu ei peta, siis saime ainult ühe mõõdus haugi. Ühest vanast kohast, kus on viimasel ajal kala vähevõitu olnud, saime 2 mõõdus haugi ja olid veel mõned võtud ja togimised. Otsustasime, et selle vana koha jätame variandiks B või C. Midagi on sealt võimalik saada, aga mitte väga palju. Midagi on võimalik saada ka väikesest järvest. Tegime järelduse, et kui väikeses järves piisavalt järjepidevalt kõik 6 tundi püüda, siis ka sealt on võimalik normaalne saak saada, kuigi kalad on heal juhul napilt mõõdus.

Igatahes, strateegia panime esimeseks etapiks järgmise. Stardime kõige perspektiivsemast kohast, mida me teame. Üks püüab Reinsi silikooniga, teine vobleriga. Esimesed paar tundi üritame liikuda võimalikult kiiresti, et jõuaks aktiivsemad kalad kiiremini välja püüüda. Kala aktiivsus on ka hommikul tõenöoliselt suurem. Kui aktiivsed kalad oleme välja püüdnud, eeldusel, et saame sealt midagi, siis hakkame neid samu kohti põhjalikumalt läbi kammima ja passiivsemat kala meelitama. Kui tundub, et asi ei toimi või hakkab liiga kitsas, siis läheme teistesse kohtadesse, kust oleme treeningutel mõõdus haugi saanud. Ahvenarakendusi kaasa ei võta, ahvenapüügiga ei tegele.

Teadsime, et selleks, et poodiumile pääseda, tuleb püüda vähemalt 10 mõõdus haugi, soovitavalt mitte napilt mõõdus, vaid natuke suuremaid. Selle arvu seadsimegi endale eesmärgiks. Enesetunne oli hea, perspektiivsed kohad on meil teada, toimivad landid ja värvid on leitud, mingid varuvariandid on olemas. Kala mõõt on treeningutel olnud päris hea, parem kui kevadel, ning oleme üsna stabiilselt igal treeningul püüdnud, see annab lootust. Teadsime, et Denisi ja Alexi paatkonnale on väga raske vastu saada, sest nad tunnevad seda järve meist paremini ja on saanud rohkem trenni teha. Aga pole hullu, uskusime, et suudame siiski konkurentsi pakkuda ja eesmärk oli saada poodiumile. Et reitingus kõrgemale tõusta, oli meil väga vaja kahte poodiumikohta mõlemal etapi. Mitte et me MMile oleks plaaninud minna, vaid lihtsalt, et ise tulemustega rahul olla. Põhiline on areng. MMile me see aasta ei plaaninud, otsustasime seda juba kevadel. Siiski tahtsime võimalikult hästi esineda ja reitingus võimalikult kõrgele saada.

Kuidas meie plaan osaliselt õnnestus, kirjutame järgmises sissekandes.

19.09.2016
Palun oota