Otsi

Kaks erinevat võttu kahes vaatuses

Autor: Tarmo Tuule
On hea, kui võtab, ja teinekord on hea ka ise võtta. Aga kahe hea asja ühendamine ei ole siiski hea mõte. 
Esimene vaatus 
Raisk, kus pea valutab! Lülitan moblahelina kinni. Suu on kuiv ja tundub, nagu telgis poleks vaatamata lahtisele uksele üldse õhku.
Kell on viis hommikul. No mitte kuidagi ei viitsi päikesetõusuga kaasnevale „tippvõtule“ minna!
Poisid õnneks magavad, korra ainult keeras üks äratuse peale külge. Magan ka natuke, ega see varahommikune püük nüüd nii tähtis ka pole – otsin häid põhjuseid magamiskotis vedelemiseks. Eile sai ju ka püütud, piisavalt.
Eelmisel päeval sai tõesti võetud. Kalu veest välja. Ja pärast loojangut ka lõkke ääres.
Võtt oli tõesti hea. Suurt latikat tuli söödatopsiga veel päris pimedaski. Kuni ühel hetkel lõppes võtt järsku nagu kirvega löödult.
Siis oli tarvis panna püügiriistad kokku ning minna lõkke äärde ja rääkida semudega suurtest kaladest. Ja veel suurematest. Istungi kõrvale neli-viis õlut.
Mobiil möliseb jälle. Lülitan hääle nii kiiresti kinni, kui üks kerge pohmelliga kalamees seda suudab. Aga ei aita! Üks poeg teeb silma lahti. Ja kui lasteaia- või koolilaps avab kell 5.10 telgis Emajõe ääres silmad, siis tähendab, et isa peab magamiskotist nagu liblikas kookonist välja lendama!
Õnneks krigiseb ka teise telgi lukk ehk siis meie isadele-poegadele tuleb sarnast seltsi tänagi.
Oleks. Oleks võinud ühe-kahe õlle järel koos poistega põhku pugeda, aga oli vaja kella kaheni „tiksuda“. Oleks. Ega alkoholikogus polnudki ju suur, aga piisav, et kolme tunniga organism mürke kehast välja ei saaks.
Eelnev muidugi ei tähenda, et ma teinekord mõnusas seltsis heameelega kaheksa või kolmteist kannu ei tühjendaks. Aga ma arvan, et parem on, kui üks võtt jääks ühte aega ja kohta ning teine teise.

Teine vaatus
„Ma pean pääsema põiele, kohe!“ Igati normaalne soov ju!?
Aga nii ütleb mu hea sõber, kui me istume kahekesi kummipaadis Võrtsjärvel. Olen söötnud ühe laigu roostikuääres kenasti sisse ning sealt tuleb mõningate pauside järel korralikku latikat. Teise käsiõngega tõmban eemalt vaheldumisi ahvenat, särge, latikat.
Tunne on ideaalilähedane – aega on maa ja ilm, pilvetagune päike ei lämmata, kala tuleb kobedalt ning paadi teises otsas istub väga hea semu, juba ei-tea-mitmes õlu näpu vahel. Kuniks kõlab, nagu ütleks nägus neidis kõige olulisemal hetkel konkreetselt: „Ma ikkagi ei taha!“
Sõbra suust kõlab see f***** kalapüük interruptuse väljakuulutamine nii: „Ma pean pääsema põiele, kohe!“ Semu hoiab õlut kramplikult käes, keskendunud pilgu on puurinud silmapiirile, varbad trummeldavad vaevumärgatavalt. Üle serva asja ajamine ei tule selle paadiga kõne allagi, pärast peaks järvest ennast ja kalatarbeid päästma.
Lappan kõik kola kokku, et saaks kaldale aerutada. Kõige tipuks läheb ümber õllepudel, mida jalgade vahel hoidsin. Hea uudis tagumikule see pole, sest istun mugavalt paadi põhjas. Pudelit kiiruga püsti tõstes purskab sealt muidugi vahust kraami veelgi välja. Rabelemise käigus keeran pikali ka ussiämbri – ikka õlle sisse ujuma. Et „segu“ oleks täiuslik, ajan aerutades küljele ka peibutussööda kausi... Tuju on rikutud. Siunan mõttes end, et ühe olulise anuma maha unustasin. Kirun endamisi, et mitte-kalamehest sõbra Võrtsule kaasa kutsusin.
Jõuame kaldale, sõber kaob nooruslik-kramplikult hüpeldes loodusesse. Istun kivile ja põrnitsen, torssis, tühjal pilgul kaugusse...
Kuni ühekorraga tulevad naerunägudega välja kaks mu head kamraadi, kelleta elu poleks päris see – päike pilve ja sõber puu tagant! Natuke hakkab juba tunduma, et püügipäeva saab veel päästa. Aga ainult siis, kui kala edasi võtab!
Hää küll, sõber saab ühe võimaluse veel, kui ta välismaalt töötamast koju pääseb.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
10.09.2014
Palun oota