Otsi

Estlandi blogi: sügiskoslep 2017

Seekordne Koslep oli eriline selle poolest, et meie mandrikamraad Pommer saabus Saarde juba neljapäeva õhtupoolikul, et reedel koos meiega üks korralik treeningpäev maha pidada ja oma kahvamisvõtteid veel viimastel minutitel peenhäälestada.
Kuna kala on sellel sügisel meres tõesti palju, siis ausalt öeldes oli võistluspaik üsna viimase hetkeni lahtine. Treeningpäeva hommikul merele jõudes selgus, et valitud sopis on kala kodus, esimese 10 minutiga oli meil kuus kontakti selliste 1,5-2 kg haugimürakatega ja rohkem me seal neid ei traumeerinud ning jätsime platsi rahule. Sellega oli meil võistluste plaan A olemas, kuid alati on vaja ka plaan B-d. Nii me suundusimegi ca 6 km pikkusele merereisile kohta, kus me polnud veel kunagi käinud. Kulus kõigest 15 minutit, et kala üles leida ja kala seal oli, mitte küll hirmsuuri kolle, aga selliseid 1,5-2,5 kg isendeid oli kõvasti. Sellega võisime treeningpäeva kordaläinuks lugeda ja suundusime Aavikunurgale pidulikule avatseremooniale. 

Öeldakse, et raske õppustel, kerge lahingus, meil kujunes võistluspäev pigem vastupidiseks. Olime küll arvestanud, et tuule suund öösel muutub, kuid et vesi selle ajaga nii palju sogasemaks läheb, oli hommikul ikka paras üllatus. Lisaks saime lõunani korralikku padukat krae vahele. Vaatamata sellele oli kala siiski olemas, kuid tundus, et suurem kala ei toitunud enam nii aktiivselt kui treeningpäeval. Umbes kella kaheteistkümne ajal otsustasime võtta ette merereisi eelmisel päeval leitud Eldoraadosse. Kuna see koht jäi tuulevarju ja suure tõenäosusega oli ka vesi seal selge, siis panime sellele suured lootused. Kamandasin kamraadid keskmisele istmele, et ülesõidul nii palju vett üle parda ei tuhiseks ja keerasin paadinina avamerele.
Pärast mõnda minutit sõitu jutuvada paadis lakkas ja edasi liikusime vaikides. Minu vastas istuvate meeste näod olid muutunud tõsisteks ja üsna kaameteks. Usun et ega minu omagi kõige jumekam ei olnud. Sõitsime veel natuke ja siis kostis Pommeri arglik hääleke „Mehed, ma ei tahaks küll olla memmekas, aga äkki keeraks tagasi?“ Hingasin kergendatult, et keegi teine oli selle avalduse teinud enne mind. Ilma pikemalt aru pidamata võtsimegi kursi uuesti turvalisse kaldaäärde, sest tõesti, lained merel olid üpris hirmutavad. Vaatamata asjaolule, et tõotatud maal jäi käimata ja riided olid kuni aluspüksteni läbi vettinud, kujunes päev mõnusaks, meeleolukaks ja kalarohkeks. 

Meie paatkond tabas võistluspäeval kokku 43 üle kilo kolli, mis andis paatkondade arvestuses kolmanda koha. Parim mees meie paadis oli üldises pingereas eestpoolt vaadates teine. Püük toimus nagu ikka Estlandi Saare Slaideritega, värvitoonidest nägid seekord vett Särg, Mudil ja Sinine-Valge.

Sügiskoslepiga lõppes meie selle aastane igati edukaks kujunenud võistlushooaeg, aga ega me seepärast veel spinningut põõsasse ei viska, sest algamas on SUURTE SÜGISHAUGIDE aeg.
20.09.2017
Palun oota