Otsi

Polaarjoone taga paltust püüdmas

Autor: Margus Müil
Mis võiks olla parem kui sajaprotsendiline aju-restart ja keskendumine tegevusele, mida enim armastad? Nii üht kui teist võimaldab kümnepäevane kalaretk Norra fjordidesse.
Kalastusreis Põhja-Norrasse on sõpruskonna värk. Mai viimasel nädalal pakkisidki kalastajatest semud Marek Purgats, Toomas Mirka, Margus Talvik, Kristjan Veges, Martin Meier ja Priit Kallas asjad ning võtsid ette traditsioonilise kalaretke polaarjoonest 500 kilomeetrit põhja pool, Svensbys asuvasse kalastusbaasi. Mõnelegi mehele oli see juba mitmes kord. Öeldakse, et kes korra Norras käib, see jääbki käima.

Minek nagu lotomäng
Teekond Svensbysse stardib Helsingist. Sõita on 1300 kilomeetrit ja ligikaudu 17 tundi ning õnnestunud reis algabki teelt. „Paljud sõidavad ühe valuga, aga meie piirdume esimesel päeval tuhatkonna kilomeetriga. Siis ööbime ja jõuame järgmiseks pärastlõunaks rahulikult baasi. Nii oled sa puhanud, tõstad asjad majja ja lähed kohe kalale,“ pajatab Priit Kallas. „Jõudes kohale magamata, läheb püügi- ja elurütm sassi ja sa võid juba kahe päevaga muutuda täielikuks zombieks!“
Põhja-Norrasse minek on nagu loterii. Sa võid istuda tormiga päevade kaupa ööbimispaigas ja siis tühjade kätega koju tagasi sõita. Svensby eelis ookeaniäärsete kalastusbaaside ees on tema asukoht fjordis. Olgu avamerel torm või mitte, vee peale pääseb siin alati.
Iseasi on temperatuur. Kui eelmisel aastal samal ajal püüdis Kallas sõpradega kala lumetormis, siis tänavu ootas ees ligi kolmekümnekraadine kuumus. Vesi seevastu piirdus 4, äratulekupäeval 8,5 kraadiga.
Tänavune reis polnud kõige kalarohkem, alles eelviimasel päeval hakati saama korralikku, 15–20-kilost turska. „Sulavesi viis veest palju hapnikku ära, ja vesi oli liiga külm. Kui vesi läheb soojemaks, tuleb ka tursk fjordi sisse.“

Heitlus priske paltusega
Põhiline püügiobjekt, mida hing Norras ihkab, on muidugi paltus. Viiendal päeval tabaski Martin Meier korraliku, 41-kilose pommi. See hakkas otsa Kitsaskaelaks kutsutud fjordisuus, kus on kiire vool ja liigub rohkelt kala.
Nagu paltuse puhul ikka, oli juba pikalt tühja tuult tallatud. „Otsustasin lanti vahetada,“ meenutab Meier. „Panin suure roosa silikoonlandi. Kui pauk ära käis, sain kohe aru, et siin on midagi suurt. Ütlesin minuga kaasas olnud Margus Talvikule, et pane ennast valmis, nüüd läheb madinaks!“
Paltus on visa võitleja. „Esimene sööst oli umbes minut, ta lihtsalt läks! 15 minuti pärast sain ta esimest korda pinnale. Enne kui kala teist korda pinda tuli, sattusime keerisesse ja paat keerles kohapeal. Sõitsin keerisest mootoriga välja nii et ühes käes oli õng ja teisega juhtisin paati. Selle ajaga oli kala sadakond meetrit nööri välja tõmmanud ja pidin hakkama otsast peale teda tagasi tõmbama.“
Lõpuks veeti elukas paadi kõrvale, saadi kongitsa otsa ja vinnati kahekesi paati.
„Paltus on vinge võitleja. Et teda ohjes hoida, peavad olema korralikud riistad ja korralik varustus,“ pajatab Meier. „Sihukese kala puhul mängib päris suurt rolli, missugused rullid ja nöörid ja spinningud sul on. Kehvema komplekti tõmbab ta lihtsalt puruks.“

Vaja läheb ahvi kannatust
Meier ütleb, et kui paltus juba lanti võtab, siis edasi „on lihtne, tuleb lihtsalt jõusaal ja kangirebimine“. Et paltus „otsa hakkaks“, selleks võib kuluda päevi. Aga see võib juhtuda ka kiiresti. See ongi kalamehe õnn ja ebaõnn.
Paltusepüük nõuab pühendumist. „Sa pead tegema endale selgeks need loogikad, kuidas ta toitub ja kus ta elab,“ räägib Martin Meier. „Sul peab olema ahvikannatus! Paltuse puhul üldjuhul see tasub ennast ära.“ Oma 41-kilose paltuse tõi Meier trofeekalana Eestisse, kus priske kala oma maise tee „seibideks“ saetuna lõpetas.
Kas suured kalad mehi ära ei hellita? Ei. Pärast Norras-käiku sobib väga hästi taas ka Emajõele minna. „Kalapüük ei ole ainult suure taga ajamine. See on nauding,“ ütleb Meier.

Eluolust kalastusbaasis
Norra kalastusbaasid on oma olemuselt lihtsad, mugavad ja praktilised. Majutuseks pakutakse tavaliselt neljale kuni kuuele inimesele mõeldud majakesi kõige eluks vajalikuga. Olemas on köök ja toidunõud, magamiskohad ning pesemisvõimalused. „Kurb, aga Eestis sellises vormis kalastusbaase veel ei ole. Meil ei ole veel harjumust minna terveks puhkusenädalaks kalavetele ja elada kohapeal,“ ütleb Priit Kallas.
Norra baaside poolt on olemas ka paadid. „Üks asi, mille põhjal tasub endale sobivat baasi otsida, on paadivalik,“ jutustab Kallas. „On kohti, kus on suured ja mõnusad paadid, aga mootor on seejuures liiga nõrk. Kui tahad pikka vahemaad võtta, peab paat olema kiire. Hea oleks, kui paat oleks tehtud alumiiniumist ja kannataks ära ka väiksemad kõksud vastu kive.“
Norra kalastusbaasides on olemas ka spetsiaalsed tööruumid, kus kalamehed saavad oma saagi ära puhastada ja fileerida-tükeldada, ning võimalus püütud kala ka säilitada. „See on väga tähtis, sest nädalase kohalviibimise jooksul saadud kala on vaja kindlasti ära külmutada.“

Varustuse soetamise palavik
Koos püügivarustuse ja toidumoonaga moodustas kuueliikmelise sõpruskonna pagas pool autojärelkärutäit. Igapäeva- ja tagavararidvad, pikemad ja lühemad, ning suurtes kogustes erinevaid lante. Vaakumpakendaja. Ports spinningurulle, kilomeetrite kaupa nööri („Suur koll jookseb ühe hooga kolm-nelisada meetrit nööri rullilt lahti, see ei ole mingi ime!“) ja muidugi riideid. Polaarjoonetagune ilm on heitlik ja kaasa tuleb vedada korralik rõivalast, alates fliisidest ja soojast pesust ning lõpetades ühtlasi ka päästevesti aset täitvate kombinesoonidega.
Varustuse soetamise palavik algab tavaliselt paar kuud enne reisi.
„Siis sa käid ja kiibitsed ja muudkui ostad ja kui lõpuks minema hakkad, siis saad aru, et oled lolli peaga ka tarbetuid asju kokku ostnud,“ naerab Priit Kallas. „Ajaga tuleb ka kogemus, aga üks nüanss on siin veel. Mida kogenum sa oled, seda rohkem tahad sa katsetada uusi asju, erinevaid tooteid, landivärve ning kelder muudkui täitub kalastustarvetega!“
Rahaliselt läks kuueliikmelise sõpruskonna retk (sh paadirent, kütused, majutus, toit ja kõik muu vajalik) maksma ligi 1000 eurot inimese kohta. „Väga suure osa kulust moodustab kohapeal tarbitud paadikütus,“ täpsustab Kallas. „Meie oma pundiga suutsime kohapeal oldud 7 päevaga kulutada 260 liitrit bensiini. Tekkis tunne, nagu oleks rekkat sõitnud!“

Kuidas naisele kalareisi „müüa“
Kristjan Veges käis Norras neljandat korda ja läheb kindlasti jälle. „90 protsenti nendest, kes on korra käinud, lähevad uuesti.“ Norra-reisile kuluv summa ei ole kosmiline, aga on siiski arvestatav. Kuidas selline kulutus kodus naisele „maha müüa“?
„Mul on suur pere, neli last ja ma müün oma reisi puhtalt sellega, et lapsi ja peret on vaja toita. Lähen perele süüa tooma, toon ju igal aastal mitukümmend kilo kala,“ muheleb Veges. „Aga kui muidu reisile ei pääse, eks siis tuleb naisele oma leida. Kes saadab naise kultuurireisile, kes Türki või Egiptusesse.“
„Seda, et keegi oleks Norra läinud, aga ei ole midagi saanud, pole kuulnudki,“ kiidab Veges. Tema priskeim paltus on olnud 12-kilone, tursad-saidad 15–20 kilo kanti. „Saida on jõuline kala ja temaga on madistamist-tagaajamist omajagu. Ka turska jahtida on põnev. Tuleb söödakalaparv fjordi sisse, nende järel suured tursad ookeanist… Otsid siis kajakat, vaatad selle järgi, kus see väike kala võiks olla, ja seal kusagil on ka tursaparv.“
Veges „süüdistab“ oma Norra-sõltuvuses kalasaaki, head seltskonda ja ennekõike reisilt saadud emotsioone. „Sa lülitad end seal täiesti välja ega tegele argimuredega. Kui tagasi tuled, oled täiesti puhanud. Alati mitte füüsiliselt, aga vaimselt küll.“
Martin Meier lisab teemal „mees, kala ja naine“, et kalaretkelt naastes on iga mees ilmselt parem inimene, kui oli enne. „Kõige olulisem pereelus on aga see, et tuleb üksteisele anda hingamisruumi. Kui sa annad oma elukaaslasele piisavalt ruumi, siis sa saad temalt seda ka vastu. Koos elamise mõte ei ole olla pidevalt ninapidi koos, mõlemal peab olema ka oma aega. Ja kui mees kasutab seda kalapüügiks ja naine millekski muuks, siis ongi kõik hästi.“

***

5 fakti paltusest
• Paltuse täpseim liiginimi on harilik hiidlest. Kasutusel on ka hele hiidlest ja Atlandi hiidlest.
• Suurimate paltuste kaal ulatub kaugelt üle 200 kilo. Tallinlane Dmitri Drajev tabas kaks aastat tagasi Norra vetes 152,9-kilose paltuse.
• Kui paltus ära fileerida, siis puhast ja valget liha on tal 75–80%.
• Paltusega kaasneb dilemma – tahad saada suurt kala, aga toiduomaduste poolest on väikese, näiteks 4-5-kilose paltuse liha õrnem ja maitsvam.
• Norrakad armastavad öelda, et nemad üle 6-7-kilose paltuse liha ei söögi.

Martin Meier soovitab:
• Enne püüki tutvu Internetis püügitehnikatega. Leia merepõhja kaardilt 15–30 meetri sügavusel asuvad platood.
• Paltus on lest, talle meeldib liiv. Kui näed kaldal liiva, on see hea märk.
• Parim püügiaeg on vahemikus kaks tundi pärast tõusu algust kuni üks tund pärast tõusu lõppu. Vihmane ilm teeb ainult head.
• Võta kaasa vähemalt 3-4 erinevat tooni lanti. Küsi ka kohalikelt, millised landid on toiminud.
• Varu kannatust. Kui suur kala hakkab otsa, jää rahulikuks ja mõtle mitu sammu ette.
• Kaaslastele-abilistele jagab korraldusi see, kel suur paltus otsas on. Ta ka vastutab oma korralduste eest ega süüdista kala pääsemise korral teisi.

Abiks algajale „norrakale“:
• Kui tahad Norra sõita, mine hakatuseks Internetti ja loe, kuidas kalapüük Norras käib, mida ja kuidas seal tehakse.
• Pole mõtet maksta reisi eest 1000 eurot ja minna kohale sajaeurose varustusega, mille suured kalad võivad juba teisel päeval ära lõhkuda.
• Norras on kalastustarbed oluliselt kallimad kui Eestis. Seega, soeta korralik varustus enne teeleasumist ja naudi kogu reisi.
• Kvaliteetsel varustusel on ka korralik järelturg, nii saad soovi korral osturaha suures osas tagasi.
• Ole valmis vahelduvaks ilmaks ja võta kaasa vastav rõivastus.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
09.09.2014
Palun oota