Otsi

Eesti keskkonnaõiguse kodifitseerimisest

Autor: Jarko Jaadla
Augustis jõustus täiesti uus, paljusid valdkondi hõlmav ja paljusid kalamehi puudutav keskkonnaseadustiku üldosa seadus. Teisisõnu on hulk ametnikke ja juriste üle Eesti teinud ära suure töö selle nimel, et muuta seadused lihtsamaks ning ühtsemaks.


Kuna tegemist on keskkonnaõigusega, siis puudutab see otseselt ka väga paljusid harrastuskalamehi. Aga mis see Eesti keskkonnaõiguse kodifitseerimine õigupoolest on? Kas tõesti on jälle kuskil keegi tarkpea asjad pahupidi pööranud – alles oli nii ja nüüd juba on naa… Saa sa siis aru, kuidas peaks õigesti käituma! Päris väsitav, kas pole?
Kodifitseerimine tähendab õigusnormide sisulist süstematiseerimist mingi õigusharu ulatuses, seisneb nende vastastikuses kooskõlastamises, vasturääkivuste kõrvaldamises, lünkade täitmises, vajaduse korral ka uute normidega täiendamises, et ühendada need terviklikuks seaduste koguks.

Eesti keskkonnaõiguse kodifitseerimise eesmärk on koondada olemasolevad keskkonnaalased õigusaktid ühte seadustikku, lahendades seejuures ka kehtivas õiguses esinevad vastuolud. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (edaspidi KeÜSs) sätestatakse esmakordselt õigusakti tasandil keskkonnakaitse põhimõtted ning määratletakse ühtselt valdkonna põhimõisted, samuti keskkonnakaitse põhikohustused ja -õigused.

Olgu siinkohal välja toodud kehtima hakanud ning looduses liikujat enim puudutavad paragrahvid. Nõus – see võib olla hulk kuiva teksti, kuid ehk on sellest abi stressi- ja konfliktivabamateks kalalkäikudeks.


§ 32. Võõral maatükil viibimine

(1) Teise isiku omandis oleval maatükil (edaspidi võõras maatükk) võib viibida üksnes omaniku loal.
(2) Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest.
(3) Võõral maatükil viibides tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket.
(4) Võõral maatükil viibides tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.
(41) Koeraga võõral maatükil liikudes peab koer olema lõastatud, kui maaomanikuga ei ole kokku lepitud teisiti. Lõastatud ei pea olema teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel ja jahikoerad jahipidamise ajal.
(5) Riik või kohaliku omavalitsuse üksus võib piirata enda omandis oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sealhulgas maakasutajate huvide kaitseks.

§ 33. Võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamine
(1) Avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks teeseaduses ning muudes seadustes sätestatud ulatuses.
(2) Teid, mis ei ole rajatised, (edaspidi rada) võib kasutada jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.


§ 34. Marjade, seente, pähklite, mahalangenud okste ja muude sarnaste loodussaaduste korjamine võõral maatükil

Võõral maatükil võib korjata looduses vabalt kasvavaid marju, seeni, pähkleid, mahalangenud oksi ja muid sarnaseid loodussaadusi, kui omanik ei ole määranud teisiti.
 

§ 35. Lühiajaline telkimine ja muu püsivam peatumine võõral maatükil

(1) Võõral maatükil võib telkida või muul viisil püsivamalt peatuda üksnes omaniku loal.
(2) Luba telkimiseks või muuks püsivamaks peatumiseks eeldatakse olevat väljaspool selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe telkimist või muud püsivamat peatumist piirata, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest. Loa olemasolu ei eeldata kauemaks kui ööpäevaks.
(3) Telkimise ja muu püsivama viibimise korral selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas tuleb hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Avatud maastikul tuleb hoiduda elumajast vähemalt 150 meetri kaugusele.


§ 36. Võõral maatükil lõkke tegemise keeld

(1) Võõral maatükil võib lõket teha üksnes omaniku loal.
(2) Omaniku luba eeldatakse olevat omaniku poolt lõkke tegemiseks ettevalmistatud ja tähistatud kohas.

 

§ 37. Veekogu avalik kasutamine

(1) Veekogu avalik kasutamine on suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine, kalapüük, veevõtt ning muul viisil veekogu kasutus, mis vastavalt veeseadusele ei ole vee erikasutus.
(2) Mootorsõidukiga vees või jääl liikumine ei ole veekogu avalik kasutus.
(3) Veekogu avalikku kasutust võib piirata vastavalt seadusele.
(4) Veekogu määratakse avalikuks kasutamiseks veeseaduses sätestatud tingimustel ja korras.
(5) Veekogu avalikku kasutust ei või kaldaomanik takistada, sealhulgas ei või ta sulgeda vooluveekogu veeliikluseks suuremas ulatuses kui üks kolmandik selle laiusest.
(6) Avalikul ja avalikult kasutataval veekogul võib tasuta ja püügiõigust vormistamata püüda kala ühe lihtkäsiõngega, järgides kalapüügiseadusega või selle alusel sätestatud piiranguid.
(7) Veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav, võib kasutada üksnes omaniku loal. Luba veekogu avalikuks kasutuseks eeldatakse olevat, kui veekogu ei ole piiratud ega tähistatud viisil, millest ilmneb tahe piirata veekogu kasutamist, või kui tahe piirata veekogu kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest.

 

§ 38. Kallasrada

(1) Kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks.
(2) Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba.
(3) Kui kallasrada on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest (edaspidi ajutine kallasrada).
(4) Kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada.
(5) Kalda omanik või valdaja võib kallasrada tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu seda on loomade karjatamine või maa kuivendamine, kuid ta peab tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks.
(6) Kui ajutisel kallasrajal liikumine on takistatud, peab kaldaomanik tagama läbipääsu mujalt oma kinnisasjal, kui see ei ole talle ülemäära koormav.
(7) Kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale.
(8) Purre, sild või muu veekogus või selle kohal asuv ehitis ei ole kallasraja osa ning sellist ehitist võib kasutada üksnes omaniku loal. Kasutamise luba eeldatakse olevat, kui omanik ei ole ehitist piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata ehitise kasutamist võõraste poolt, või kui tahe piirata kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest. Omanik peab lubama ehitise kasutamist, kui
see on vajalik kallasrada mööda liikumiseks.

 

§ 39. Kallasraja sulgemine ja sellest möödapääsu võimaldamine

(1) Kallasraja võib sulgeda ülekaaluka avaliku huvi korral.
(2) Kallasraja võib sulgeda ka ülekaaluka erahuvi korral sellise õiguslikul alusel püstitatud ehitise vahetus läheduses, mille ehitamisele vastavalt looduskaitseseadusele ei laiene ehituskeeld ehituskeeluvööndis või mille ehitamiseks on ehituskeeluvööndit õiguspäraselt vähendatud.
(3) Kallasraja sulgemine otsustatakse üldplaneeringuga.
(4) Kallasraja sulgemise korral peab suletud kallasraja tähistama ja võimaldama suletud kallasrajast möödapääsu.


***

Artikli autor on Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist.


***


Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/



.

31.10.2014
Palun oota