Otsi

Jarko Jaadla: "Aeg tasuda karmavõlga!"

Autor: Jarko Jaadla
Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist on inimene, kes seisab harrastuskalameeste huvide eest. Aga mis mees ta õigupoolest on? Ministeeriumis just seda ametit pidav Jarko Jaadla selgitab.
Aastaid arvasin, et erinevalt oma paljudest sõpradest suudan mina Tallinna etapi oma elus vahele jätta. Kuid nagu ütelus sõnab, ära iial ütle iial! Nii juhtus ka minuga. Pärast 23 aastat harrastuskalastuskalamehe staaži on suur loodusesõltlane vabatahtlikult asunud ametipostile meie pealinna.
Minu tööülesandeks on lühidalt öeldes harrastuskalastuse koordineerimine Eestis, samuti pean leidma lahendusi olukordadele, kus loodust tuleb kaitsta inimeste eest ja seda nii, et ka kalamehed rahule jääksid.
Kasutan võimalust, et kõigile teistele harrastuskalameestele selgitada, mis mees see nende huvide eest seal ministeeriumi majas seisab. Niisiis lühidalt endast, oma kalalkäikudest, haridusteest, suurematest kaladest.

Kuidas kõik algas
Minu isakodu asub Viljandis ja sealt said alguse ka esimesed kalalkäigud. Paala järv ning viidikad, Kõpu jõgi ja ahvenad, hiljem turvad, Riiska järvest tuli esimene haug, Õhne jõest angerjas ning Raudnast jõeforell.
Ikka olid Jaadla poisid need, kes kella ei tundnud, heinateole hiljaks jäid ja vanaisalt pragada said. Veealused hulkumised jões olid niivõrd põnevad, et vaatamata külmale veele sai Kõpu jõgi suures osas läbi ujutud. Eks seda teavad vist kõik, kuidas kalal olles aeg lendab. Ikka lubatakse endale, et järgmine kurv veel ja siis pöördun tagasi. Nii arenes meilgi viidikajahist ahvenapüük, sellest edasi haugi lantimine jne, jne. Põltsamaal teiste vanavanemate juures näitasid eeskuju kohalikud linnapoisid, kes kahvlitega sauna silla alt härjapätse püüdsid. Harvad polnud korrad, kui kivi tõstes hoopistükkis vähid sealt vastu vaatasid. See aga on poisikeste pärusmaa ja eks olen minagi teadmatuses mõne pahandusega hakkama saanud. Allveeujumised on mind hiljem aidanud mõista kalade paiknemist jõgedes, järvedes. Samuti on mind paelunud merepõhi, lihtsalt selle jälgimine paadi vöörist on väga huvitav tegevus. Tihti on sellised vaatlused olnud samuti abiks meres haugi ja teiste liikide elupaikade leidmisel.

Tee Türi Kolledžisse
Oli igakevadine lugu, et õppeedukus langes ning see oli ka üks põhjuseid, miks ema mind kolmeks aastaks koduvetest eemale, Noarootsi „asumisele“ saatis. Kuid küll siga pori leiab. Juba esimesel koolipäeval oli selge, kes meie klassis kalamehed on. Minu õnneks leidus seal ka üks tõsisem kohalik poiss Madis Otsa, kes lisaks veekogude tutvustamisele mulle ka tubakaga sääskede peletamist õpetas. Sutlepa meri, Karjatse meri ning paljud teised ümbruskonna lombid ja kraavid sai läbi kolatud, lisaks nii mitmedki merelahed, kuhu kand ja varvas või jalgratta pedaalid viisid. 10. klassis saime tuttavaks Paide kandist pärit ajalooõpetajaga, kes lisaks Põhjasõjale ka lantide valmistamist õpetas ning suuremat huvi forellipüügi vastu tekitas. Nii olimegi Madisega 12. klassi lõpuks kindlad, kuhu edasi õppima läheme. (Madist oli tabanud lisaks kalapüügile ka jahipalavik.) Õnneks oli Türil äsja avatud kolledž, milles ka meile huvi pakkuvat keskkonnateadust omandada võis. Ei saa jätta mainimata, et valiku oluliseks kriteeriumiks sai ka kooli asukoht, sest ajalooõpetaja oli meid oma Järvamaa forellijuttudega päris ärevile ajanud. Nii möödusidki meie vabad hetked Pärnu, Prandi, Esna, Vodja jt jõgede kaldaid mööda hulkudes ja mitte ainult vabad hetked! Spinningule lisandus peatselt lendõng ja samal ajal, kui teised eksamiks õppisid, juhtus, et mina sidusin oma esimesi kunstputukaid.

Tööle keskkonnakaitsesse
Haigus süvenes ja kalaretked ulatusid üha kaugemale. Ka Madis täitis pärast suvist välismaal töötamist oma kauaaegse unistuse ning tõime talle minu VAZ2106-ga Hiiumaalt naise asemel Lääne-Siberi laika. Mõlema noormehe hobist oli saanud kirg, mis nõudis aega ja raha, kuid mis andis lisaks teooriale kaladest selliseid praktilisi tähelepanekuid, mida ükski ülikool ei õpeta. Tänu tihedale vee ääres viibimisele hakkas tekkima ka oskus lugeda loodust, kujunesid n-ö sahvrid ja „ahtritunne“, nagu seda vanad kalamehed nimetavad.
Ülikooli vahepeal läbisime ajateenistuse – Madis Narva-Jõesuus, mina Luunjas. Tagantjärele tunnistan, et käisin mitu korda väejooksus, sest ka seal ei suutnud haigus nimega kalapüük mind jätta, ja kuna Suur Emajõgi oli lähedal, juhtus mitu korda, et suusa- või jooksurajalt jõejääle või kaldale „ära eksisin“.
Kui kolledž läbitud, ei leidnud ma kohe erialast rakendust, seepärast suundusingi tagasi Viljandisse isa kõrvale puusepatööd tegema. Madis sai ametisse Läänemaa jahindus- ja kalandusspetsialistina.
Poolteise aasta pärast nägin ka mina kuulutust, kus otsiti Jõgevamaale keskkonnakaitse inspektorit. CV teele ja tööle.
Jõgevamaaga piirnev Endla looduskaitseala oma metsiku looduse ja kalarikkusega oli juba Türi aegadel mind tohutult paelunud, nüüd sain seal aeg-ajalt käia ka tööalaselt. Kolme ja poole aastaga õppisin lisaks tundma Vooremaa järvesid ja jõgesid. Viimased poolteist aastat KKI-s oli minu kontoriks aga Mustvee sadam, seega ei ole mulle võõrad ka sealse piirkonna mured ja rõõmud. Oma teadmiste täiendamiseks asusin paralleelselt omandama ka magistrikraadi Eesti Maaülikooli rakendushüdrobioloogia erialal. Lisaks sai inspektsiooni ajal käidud Läänemerel tursapüügi kontrollmissioonidel.

Hing jäi kripeldama
Kuid kutseline püük polnud tegelikult see, millega mu hing ihanuks päriselt tegeleda. Sest nii Peipsi, kui Läänemeri on jagatud mitme riigi vahel, samuti on neil veekogudel peremehi palju ja, nagu ikka, osad neist paremad, teised kehvemad, kuid „põld, mida künnavad, ühine“. Keskkonnainspektsioonis töötades mõistsin , et  ühel väikesel inspektoril on keeruline kalavarusid kaitsta. Trahvi mõju on lühiajaline ja vanu karusid naljalt tantsima ei õpeta. Nii andsingi 2011. aasta sügisel lahkumisavalduse ja otsustasin proovida vahelduseks ettevõtjaelu. Tol ajal avanes ka võimalus kirjutada ettevõtluse toetuse saamiseks n-ö projekt ja stardikapitali taotleda. Taas kord läks õnneks ja aasta pärast asutasin oma kalagiidimisettevõtte, mis annab siiani aeg-ajalt taas põhjust minna kalale. 2013. aasta alguses sain aga teada, et keskkonnaministeerium otsib kalavarude osakonda peaspetsialisti. Kuna talvel minu kehva reklaamioskuse tõttu praktiliselt tööd ei olnud, saatsin taas oma CV teele. Noarootsi Gümnaasiumist omandatud võõrkeelte oskus, Türilt saadud bakalaureusekraad, inspektsioonist saadud seadusepügalate tundmise oskus ning kõigele lisaks ka suhteliselt suur praktika erinevatel veekogudel harrastuslike vahenditega olid need, mis ilmselt minu kasuks otsuse langetada aitasid.

Eesti on kalamehe õnnistus
Kandideerimise kadalipp läbitud, asusingi naljakuu esimesel päeval tööle minu jaoks pisut uhkevõitu majja. Kalamehele, kes teab, et ühepäevik koorub, tuulehaug on rannas ja havi neelab lanti, on selline nelja seina vahel olemine suhteliselt karm, kuid eks Ahti on läbi hooaegade kinkinud mulle ka väga ilusaid saake ja võin mõnda aega seda karmavõlga tasuda küll. Anti ju kalajumaluse poolt 2012. aasta sügisel 12,1 kg ja 107 cm pikkune lõhe ning 2013. aasta kevadel 2,35 kg ja 58 cm pikkune jõeforell. Mõne kalamehe jaoks on need võib-olla lahjad numbrid, kuid lõhe tuli välja 0,15 ja forell 0,06 mm jämeduse nööriga. Võitlus mõlema trofeega on ka linti võetud ja Youtube`i kanalist minu nime järgi leitavad.
Ei pea end suuremaks rännumeheks, kuid selgemast selgem on see, et meie väike Eesti on kalamehele tegelikult paradiis. Meil on merd ja lahesoppe, järvi ja jõgesid, kraave ja ojasid ning igal aastaajal on neist mõnes ka mingi kalaliik, mis aktiivselt meie pakutavat peibutist himustab. Mina aga ilmselt enam nii tihti kui varem neid kimbutama ei pääse, vaid proovin rohkem rõhku panna nende hoidmisele.
Seega, head sõbrad, loodan meeldivat koostööd ja seda, et annate natuke aega seda atra seada. Et väärtused, mis meil olemas, säiliks ning harrastajate jaoks asjad ikka ja ainult paremuse poole muutuks.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

***
09.09.2014
Palun oota