Otsi

Kalapäev Ahvenamaa moodi

Autor: Sven-Erik "Limonka" Tomson
Föglö hommikutes on alati midagi rituaalset ja „rahvusliku kalapüügi eripäralikku“. Nagu aamen kirikus algab see kell viis hommikul, kui Ott ja Sepp ülemisest mökkist varustuse kolinal meie daatšast reipal sammul mööda tatsavad ja ennast merele sätivad. 

Umbes poole kuue ajal kostab seina tagant ohkimist ja puhkimist, Holger läheb midagi enda ette pomisedes kempsu, jätab loomulikult ukse lahti ja vabastab ennast õhtusest õllelaarist lahinaga, mille üle isegi Keila juga võiks uhke olla. Seejärel kaeb ta hindavalt ilma, kolistab landikarpide kallal… ja avab külmkapi ukse. Kostab tuttav tssst, lõnks-lõnks-lõnks, asjatatakse laua juures, küsitakse mõtlikult „Kas eile joodi tõesti kõik viin ära?“ ning ronitakse tagasi voodisse.
Nii umbes seitsme paiku kordab sama protseduuri Kalmer, ainult et kinnise kempsuuksega, ja kapist tuuakse välja pudel Mernajat. Üleval korrusel kobistatakse, klaasikõlina peale ajab ennast püsti jälle Holger, istub laua taha ja vaatab ilmse rahuloluga, kuidas elustav vedelik klaasidesse voolab. Lauale ilmub kurgipurk, sibul ja tomat, pannile lüüakse munad ja peekon ning õpituba võib alata.
 
Hommikused ettevalmistused
Võtame lahti landikarbid. Oleme haugi püüdnud tavaliselt madalates lahtedes Salmo Slideritega, Kuusamo Räsäse või kergema Professoriga ja suurte Meppsidega. Sellel kevadel, kui vesi oli päris maas, avastasime enda jaoks Storm SubWarti pinnapunnid. Mingeid imevidinaid pole vaja läinud, sest kala on leppinud alati sama landivalikuga. Ülevalt majast tulevad hilisedki ärkajad meie juurde, teeme päevaplaane, kes kuhu ja mida püüdma, ning laseme klaasilgi paar korda ringi käia. Enesetunne paraneb ja jutt valjeneb. Nii umbes poole üheteistkümne paiku, kui Kalmeri valmistatud hommikusöök on kenasti nahavahel, tulevad Otti-Seppa hommikuselt püügilt. Nendelt saame infot haugi söögiisu ja liikumise kohta ning ongi aeg loodripolgul ennast merele sättida.
Et Föglö ilm on nagu tavaliselt sõbralik ja vaikne, sätime ennast kogu meeskonnaga kümmekond kilomeetrit eemal asuvatesse ahvenaaukudesse, otsima landiga haugi, ussiga suurt kevadsärge ja ahvenat, ja kui hästi läheb, siis ka säinast. Meie keerame paadi väiksesse ahvenaauku, teised kaugemale, suurde.
 
Läheb püügiks lahti!
Püügipaika viivas kanalis on vesi selge ja meil tekib juba kerge hirm, et kala polegi veel sisse tulnud. Poole lahe peal läheb aga vesi koorega kohvi värvi ja see tähendab, et kala siiski on ja mitte vähe. Kapten Kalmer juhib meid kindla käega kividest mööda madalikule ning püük võib alata. Rauno alustab Slideriga, Kalmer Professori ja mina Meppsiga.
Haug on aktiivne. Kohe esimeste visetega saavad kala mõlemad paadikaaslased, veidi aja pärast ka mina. Tõstame madaliku ümbert iga natukese aja tagant selliseid kilo-poolteist kalu paati ja vabastame samas. Tahaks midagi korralikumat. Liigume lahe taganurgast roostiku vahele akendesse. Siin on vett vaevu pool meetrit. Paadi eest põgenevad haugid jätavad vette mudajutid, madalad lombid on täis väikest roosärge ja nendest siia haug pärast kudemist toituma ongi jäänud. Tuleb kaljudele ronida, sest paadiga väikestes soppides tekitame haugide seas ainult paanikat.
Istume pisut, laseme veel rahuneda. Meie Kalmeriga vahetame plekid Stormi punnide vastu, Rauno jääb truuks sinisele Slider 5-le. Siis läheb lahti. Pea iga vise on rabamine, vahel ajab lanti taga kaks haugi korraga. Kala on tõesti palju ja suurem kui eeslahes ning keskmiselt iga kolmas vise toob haugi kaldale. Enam ei viitsi me üksteisele isegi hüüda, et kala taga, pladin reedab selle nii või teisiti. Püügirõõmu on piisavalt, sekka viskab ka kolme-pooleseid hauge.
Leiame Raunoga ühe sügavama sopi ja ei lähe kuigi palju aega, kui poiss hüüab, et nüüd on vist kahva vaja. Panen oma spinna maha ja tõttan appi. Sealpool paistab tõesti midagi asjalikumat olevat. Viie minuti jooksul ujutakse mõnekümne meetri kaugusel kivide vahel lihtsalt edasi tagasi ja ennast näidata ei taheta kohe üldse mitte. Siis lubatakse ennast veidi lähemale meelitada ja tehakse ilus küünal. Kena kala! Rauno liigub kalaga randa pidi kaasa, saab ta kalda äärde ja mina võtan kahvaga välja. Kaal näitab üle viie kilo – Rauno rekord. Püüame veel ja mõne aja pärast saan ka mina ühe neljase. Sama teeb ka Kalmer pisut eemal.
Paar tundi püüki ja oleme kaldale saanud üle viiekümne haugi, millest kasti on läinud kümmekond. Lõpetame haugijahi ja otsustame minna ette lahte õngitsema.
 
Pesamuna vägitükk
Väikeses Ahvenaaugus käib usin landiloopimine, kogu punt on suurest august siia tulnud, sest ilmselt väga madala veeseisu tõttu on seal üllatavalt vähe kala sellel kevadel. Siin aga kala on, sest iga natukese aja tagant tõstab keegi haugi välja. Meeskonna pesamuna, kuueaastane Martin, saab hakkama tõelise vägiteoga, tõmmates ilma kõrvalise abita kaldale 4,5-kilose haugi, kes ulatub poisile pea lõua alla. Kokku saab Martin sellel päeval viis haugi.
Meie asutame ennast vaikselt õngitsema. Tundub, et laht on igasugusest kalast paks. Saame nii ahvenat kui särge. Sekka paar säinast ja rohu vahelt ka kopsakat roosärge. Mõned suuremad 700-800-grammised roosärjed ei põlga isegi lanti ära. Õngekala tuleb nii usinalt, et pole aega isegi õlut lonksata. Viska, kuhu tahad – hetke pärast kaob kork lupsuga vee alla ja siis ei jää muud, kui nuputada, kas tuleb särg või ahven. Kala on ilus, alla kahesaja grammiseid peaaegu ei ole. Mõne tunniga on meie ussivarud otsas, täis hakkab saama ka kalakast. Saak on täna korralik, üks kast on haugi ja teine õngekala. Õnnelikumad on ka säinaga käe valgeks saanud. Keerame paadininad kodu poole, et jõuaks veel kalu rookida.
 
Õhtused arutelud
Rannas jätkub juttu kauemaks, rookimislaua ümber visatakse nalja ja jagatakse muljeid. Nagu tavaliselt, on need kõige suuremad haugid ja säinad pääsenud landi otsast ning kasvanud koduteel nii mõnegi kilo jagu. Raul ja Ott teevad suitsuahjule tule alla ja esimesed restitäied ahvenaid rändavad peagi küpsema.
Selleks, ajaks kui kala suitsutatud, on ka ülejäänud saak roogitud ja särjed soolatud. Väljas hakkab vaikselt hämarduma, päike vajub taamal merre. Meie aga koguneme lõkke ümber, sööme värsket suitsuahvenat ja rüüpame õlut peale. Tilk teravatki ei tee paha.
Lõbusat jutuvada jätkub jahedas öös hommikutundideni, kõik on möödunud päevaga rahul. Selline on üks tavaline päev Ahvenamaal.
  
***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
18.11.2014
Palun oota