Otsi

Johannes ja Märt Aab ehk kuidas poeg isast kalamehe tegi

Autor: Jaanus Hämarsoo
Üldjuhul suunavad lapsi hobide rüppe vanemad, kuid Baltika e-kaubanduse juhi Märt Aabi peres juhtus vastupidi – kõigepealt nakatus kalastamiskirest tema poeg Johannes ja alles siis isa! 
Kuigi 2010. aasta kevadel ekraanile jõudnud saade „Kalamehejutud“ läks eetrisse üsna hilisel ajal, sattus toona kõigest kaheksa-aastane Johannes kord just üht neist kalamehejuttudest nägema. Saates räägiti tuntud kalamehe Marek Rebasega, keda tuntakse ka Rebaseonu nime all, tuulehaugi püüdmisest ja... sellest piisas! Juba aasta hiljem õnnestus Johannesel ja Märdil koos tuulehaugikuningaks tituleeritud Rebaseonuga isegi tuulehaugi püüda.
„„Kalamehejutud“ oli tähtis saade, mis tegi Johannesest huvilise,“ kinnitab Märt Aab, ja vaatab, muhelus suunurgas, teispool lauda istuvale Johannesele otsa. „Pidime hakkama saadet salvestama ja sa vaatasid selle siis järgmisel päeval üle. Tihti piilusid seda muidugi ka juba õhtul, kui saade eetrisse läks.“

Tegi täismeestele „silmad ette“
Aabide pere elutoas on aukohal vitriin karikatega – säravad kinnitused sellele, et kui asjaga hingega tegeleda, jõuad sihile! Suviti käivad Johannes ja Märt kalal hobi korras, talviti aga peamiselt võistlemas. Tänavust talve jagus pikalt, ja ka võistlusi igasse nädalasse vähemalt üks. Sel talvel koostati Märt Aabi eestvõtmisel ka esimest korda mitteametlik taliliiga edetabel, milles noorteklassis jagab Johannes esikohta hea kaaskalastaja Georgiga. Üldarvestuses ehk meeste hulgas tähendab see 21.-22. koha jagamist.
11aastane Johannes on kolmel viimasel aastal võitnud talvistel Kuldkalakese-nimelistel võistluspüükidel auhinnalisi kohti – üle-eelmisel ja sel aastal oli poiss esimene, eelmisel aastal teine. Niisamuti Loosalu talipüügivõistlustel – kahel eelneval aastal saavutas Johannes noortegrupis teise koha, sel aastal aga triumfeeris juba esikohal.
Hinnatumad tulemused 2013 hooajal olid Paunküla Karika I etapp, kus Johannes võitis pea 50 mehe seast 6. koha (noorte I), samuti Loosalu Ahven, kus 160 mehe seast jõudis ta üldarvestuses 19. kohale (noorte I).
Noor Aab teeb isegi täismeestele juba „silmad ette“! Nimelt õngitses Johannes end Paunküla Karika esimesel etapil meeste arvestuses tänavu talvel koguni kuuendale kohale. Johannese näol särab vaikiv rahulolu.
„Mehed olid üsna häiritud,“ pajatab isa Märt, ja muigab: „Seal olid ju kõik tipud kohal, oma viiskümmend-kuuskümmend meest. Eelmisel aastal oli... (vaatab taas poisi otsa) mis koht see oli, kus sa seitsmenda koha said?“ „Uljaste,“ vastab Johannes. Isal lööb silm särama: „Ja seal oli koos sada viiskümmend meest, kellest alla saja üldse kala sai – ja seitsmes koht!“
Johannes hakkas iseseisvalt kalastama just oma esimesel talivõistlusel, mis toimus 2011. aasta talvel Võistre järvel Kullo kalaringi ning Tartu klubi „Kalakratid“ sõpruskohtumisel.
„Inimesed on erinevad ning erinevatele kalastajatele tähendab kalastamine erinevat asja,“ leiab Märt. „Meie puhul on oluline võistlus ning asja sotsiaalne pool – koos kalal käimine, suhtlemine ja võistlemine. Niisama kalal käies ei oska hinnata ju, kuidas läks, sõltuvalt kala võtust, ilmast ja muudest asjaoludest. Võistlustel aga on selge sott – kas püüdsid samades tingimustes rohkem või vähem kui teised.“

Mentor on vajalik!
Aabide meespere on kalastamisest sedavõrd haaratud, et isegi laual auravaid kohvitasse ehivad kalapildid! Ühe sellise tegi neljanda klassi viitega lõpetanud Johannes kooli kunstitunnis veel juurdegi.
Ja kusjuures nii ongi, et miski võib lihtsalt meeldida! Johannes ütleb, et kui ta „Kalamehejutte“ muudkui aga edasi vaatas, hakkas talle kalapüük lihtsalt üha rohkem meeldima. Johannes ei salga, et eks ta tahtis kogeda sedagi, kuidas kala konksu otsa jääb. „See on see küttide teema, eksole,“ nendib Märt kõrvalt, ja pilgutab silma.  
Märdi enda viimased seiklused kalavetel jäävad keskkooliaegadesse. Kui aga Johannes hakkas tasahilju isale õngeostu- ja kalaleminekujuttu puhuma, hakkasid ka temal mõtted uuesti selles suunas liikuma.
„Üks tõsine isa ütleb alguses ehk ikka, et „no vaatame seda asja“,“ pajatab Märt, „aga kui ma nii ütlesin, siis ma tegelikult juba mõtlesin, et – teeme ära!“
Mõeldud, tehtud. Esimene püük saigi teoks juba 2010. aasta kevadel, aga konksu otsa ei jäänud midagi. Käidi veel kordi omal käel nokitsemas, aga – ikka ei midagi! „Kohad olid valed ja me ikka ei osanud väga püüda ka. Ega selleks kuskilt väga nõuandeid lugeda ka ole. Kalale.ee foorumist saab abi, aga asjad tuleb ikka puust ette ja punaseks teha. Tamiilid on talvisel püügil 0,08 millimeetrit ja kirbud konksu otsas tubli pool tikupead,“ seletab Märt, ja muigab: „Kui aga üritad just omal käel kalapüügiga alustada, lähed ju kohe ikka suurt kala püüdma – ja ostad siis ka kohe kõik suured asjad – jämedama tamiili ja... tõsise eesti mehena kipud üle dimensioneerima need asjad.“
Märt leiab, et kalastamine on ala, kus algajale peab olema keegi mentoriks. „Tavaliselt on kalastus isalt pojale teema. Kuna minul seda oskust ei olnud, läks meil selles mõttes õnneks, et sattusime Kullo kalastusringi. Sattusime Salmo poes kokku Topkaga – kõik kalamehed teavad, kes on Topka (kodanikunimega Harri Nurk – toim.)! Ta oli seal müüja, aga teeb Kullos ka laste kalastusringi „Koos kalale“. Ja ta kutsus meid sinna. Ma ise käin seal ka kuulamas ja kalal kaasas. Ise ka õpin. Topka ja Keio kalastusringist – teda teavad ka kõik kalamehed – õpetasid mullegi talikalastuse selgeks. Oleks mulle aga keegi 2010. aasta kevadel öelnud, et järgmisel talvel istud jää peal, püüad kala ning see meeldib sulle – oleks kõvasti nalja saanud. Seal on mõned isad-emad veel, kes nii käivad. Saime Johannesega väga palju targemaks. Siinkohal tahaksingi öelda seda, et omapäi ei jõua kuigi kaugele, õpetaja tuleb leida.“
Märdi sõnul pole laste kalastusringe Eestis just ülearu palju, aga keda valdab vastupandamatu soov õngitseda, see õpetuseta ei jää. „Lisaks leiad sa ringist seltskonna, kellega koos püüdmas käia,“ seletab Märt. „Teine asi – ei tasu ka lapsi lihtsalt lükata sinna omapäi käima, sellest on ka vähe. Tegemist on ju üsna tehnilise alaga, see on ka kulukas ja palju pühendumist nõudev ala – seal ringis on paras just koos isa-emaga käia.“

Uhke esimese forelli üle
Edasi libises püük juba saagirikkamalt ja hoogsamalt nagu Aabide rendipaat veel. „Alustasime spinninguga, edasi ujukõngedega, ja siis proovisime tonkadega,“ seletab Johannes asjatundlikult.
Sõrm sai lõplikult kuradile antud juba tegelikult enne Kullo õpinguid, 2010. aasta sügisel, kui sõber Martiniga sai Peipsil ahvenat püüdmas käidud. Seda ahvenat ikka hakanud sealt tulema! „See oli ikka kõva sõna, mingi 30 kilo noppisime sealt välja,“ meenutab Märt. Tähtis oli koos spetsialistiga minna – et teada, kuhu täpsemalt järvel, millega ja kuidas, sest vaevalt omapäi oleks korralikku saaki saanud.
Johannes peab ahvenapüüki kõige lõbusamaks tegevuseks üldse. „Kui ta tuleb, ta mängib õnge otsas, võdistab,“ seletab Johannes. „Näiteks haug tuleb tuimalt. Ahvenat on huvitavam püüda, kuigi ka haugi on omamoodi põnev püüda.“
Oma seni kõige meeldejäävamaks saagiks peab Johannes üht forelli. Lisaks isa Märdile oli selle tunnistajaks ka giidist kalasõber Jarko Jaadla. „See forell oli mulle lihtsalt esimene forell, kaalus 1,1 kilo. Aga Soomest sain ma järgmisena kätte juba 1,6-kilose säina, landiga,“ seletab poiss uhkelt.
Kalad puhastab isa Märt ning valitud palad küpsetab ema Sirje, sisse aitab teha vanaema Ellen. Johannes tunnistab, et ta ise suur kalasööja ei ole: „Vahest praetud ahvenat, koha ja forelli ikka, aga mitte väga palju. Ja seda kuivatatud kala. Vobla.“ Teised kalad Johannesele väga ei maitse.
„Küttimine ja söömine on kaks ise asja,“ leiab Märt. Kui talve esimesed kalad on ära söödud, jagavad Aabid suuremad saagid naabritega. „Me ei püüa söögiks, aga... meil on aia taga naabrid! Tihtipeale on talivõistlustel püütud kalakogused siiski ka nii väiksed, et need kogutakse kõigi püüdjate käest kokku või kallatakse üldse vette tagasi – talvel jääb kala ellu.“

Seiklus udus
Loetud kalameheaastate jooksul on isa ja poeg kogenud siiski nii mõndagi. Üks kevad, viimase jää aegu, läksid Johannes ja Märt koos sõbramehe Imrega Pärnu lahele. Tuntud kalamehed Kõmmitsad sattusid kah samal ajal minema. Oli tõsine udu. 
„Läksime sinna uttu, kuni ühel hetkel avastasime, et suurt kuhugi me ei jõua,“ meenutab Märt. „Keps (GPS-positsioneerimisseade – toim.) peab kaasa olema. Kui kepsu lahti tegin, selguski, et sealt, kust lahe peale läksime, olime ringiga peaaegu vasakule poole kaldasse tagasi tulnud. Parem jalg astub ju paremakäelistel pikemalt, ja siis kipudki ringi minema. Siis hakkasime kepsu järgi rohkem lahe peale minema. Aga osad vennad käivad ju soome kelkudega peal...“
Isa ja poeg puhkevad mõlemad justkui kokkulepitult mürinal naerma! Märt jätkab mõne aja pärast: „Üks mees tuligi just sellise soome kelguga vastu. Küsisime, kus mehed püüavad, kus mehed on. Kampas ju püütakse! Mees kelguga näitab meile üht suunda – mehed on seal! Lähme otse edasi, ja – sama mees läheneb meile nüüd juba külje pealt... Küsime uuesti, et kus mehed on – tema näitab juba järgmisesse suunda!“ Märt hoiab tagasi, et mitte uuesti naerma puhkeda. „No seda juhtus mõnel korral veel, kus ta lähenes meile ise poolt... Kelguga ta seal udus igal juhul seikles. Sa seda kelku ju ühe jalaga lükkad, ja seda enam võid sa lihtsalt ringi sõita!
Lõpuks leiti ka teised mehed üles ja kala tuli päris hästi. „Kui osa mehi hakkas lahelt maha minema, küsisid teiste käest, kus pool maa on? Iga mees, kelle käest nad küsisid, näitas ise suunda. Lõpuks tuli meiega tänu minu kepsule veel mitu meest kaasa. Johannes sai sel korral veel jala märjaks, saabas vedas alt, ja ma vedasin teda lõpuks kelgu peal. Hiljem uudistest oli kuulda, et päästeteenistus käis mitu korda jää peal meestel järel... Keps või kompass peab ikka kaasas olema!“

Ema ja abikaasa suhtub mõistvalt
On see kõik ka isa-poega veelgi lähendanud? „Mis sa arvad?“ küsib Märt Johanneselt. Poiss noogutab. „Kindlasti on,“ jätkab Märt. „See on ikka selline meeste asi. Kui ikka hommikul kell neli tõused üles, et kalale minna... See on nagu ühine vandenõu.“
Pere ainus naishing, ema Sirje suhtub meespere kirge mõistvalt – kui mõistvalt saab üldse suhtuda sellesse, kui mees ja poeg sel talvel pea igal nädalavahetusel mõnele võistlusele suuna võtsid! Sel talvel sõitis Märt koos Johannesega just talipüügivõistlustel osalemiseks maha vähemalt 2500 kilomeetrit, kokku käisid nad kaheteistkümnel võistlusel. 
„Sirje on meiega mõned korrad isegi kaasas käinud,“ ütleb Märt. „Meil on nüüd ka traditsioon käia suviti Pärnu lahel koha püüdmas – esimest korda käisime omapäi, aga hiljem oleme kalagiidist sõbra Markoga käinud. Sirjel on juulis sünnipäev, ja kui on ilusad ilmad, on lahe peal väga ilus. Ja kui veel mõne kala ka kätte saab, siis... koha on ema lemmikkala.“
Aabide suguvõsas on kangeid kalastajaid veelgi – näiteks Märdi õde Vilve ja õemees Aivar, igal hilissuvel käivad kõik koos Ahvenamaal spinningut loopimas. Võistlustele ei ole Märdil ja Johannesel õnnestunud neid siiski meelitada – kui ainult üks kord välja arvata. „Kuivõrd nemad on meist kauem kala püüdnud, siis on Aivar kindlasti olnud eeskujuks ka Johannesele,“ nendib Märt.

Etem kui arvutimängud
Kindel koht Johannese ja Märdi kalastamiskalendris on MTÜ Koos Kalale korraldatud isade-poegade kalastuslaagritel Võrtsjärve ääres. Seal saab mõistagi taas õngitseda, ja muidu heade tuttavate ja teiste toredate inimestega aega veeta.
Kalastusringi juurutatud traditsiooniks on ka sügisese koolivaheaja aegne lestaralli Hiiumaal. Lesta püütakse tonkaga ning see on Aabide sõnul äärmiselt meeleolukas – ja kel õnneks läheb, võib ka turska või forelli saada. Lastele on isa Märdi sõnul väga põnevad ka Kullo ringi sügisesed öised lutsupüügid!
Kui Johannes järele mõtleb, siis tuntud arvutimängu Minecraft peab ta küll üheks oma suureks lemmikuks, kuid kalalkäimise vastu see siiski ei saa! Johannes: „Kalapüük on siiski lahedam, kuigi seda kala, keda tahaks püüda, iga nädalavahetus kätte ei saa!“
Kui Johannes ja Märt mõtlevad selle peale, mida on kalastamine neile andnud, siis kindlasti palju toredat aega värskes õhus koos mõõduka füüsilise koormusega, tutvusi ja suhtlust toredate inimestega, aga ka looduse tundmist! Püügi edukus sõltub ju tihti sellestki, kuidas suudad loodust „lugeda“, ilmateadet tõlgendada jne. Lisaks on see andnud käsitööga tegelemist – kui suvise kalastuse puhuks saab enamiku tarvikuist valmiskujul osta ning oskus sõltub nende sobivast kombineerimisest, siis talikalastusel on just käsitööl, fantaasial ja insenerimõtlemisel väga suur osa!

***

Märdi ja Johannese soovitusi algajale:
* Otsi mentor! Kalastamine on „salakunst“, kus omal käel nippide selgeks saamine on raske või võtab väga kaua aega.
* Kalastusgiidi teenus võib tunduda kallis, ent temaga koos kalal käies saad saladustele palju kiiremini jälile. Giidiga, kes asja tunneb ja oskab, säästad pikas perspektiivis palju aega ning raha – reeglina on neil normaalsed vahendid olemas – saad järele proovida ning endale alles seejärel soetada. Kontaktid saab reeglina kalastuspoodidest või Kalale.ee foorumist.
* Lapsed kalastusringi ja ise kaasa! Koos on lõbusam kalastada, ka siis, kui kala parasjagu ei tule. Suuremates linnades on lastele kalastusringid, igal suvel ja talvel korraldab MTÜ Koos Kalale vanematele ja lastele kalastuslaagreid. Siin leiad uusi sõpru, kellega koos kalal käia, õpid kalastama ning veedad muidu toredalt aega.
* Talvised kalastusvõistlused on väga tore õppimise ja tervislik ajaveetmise viis. Tutvud toredate inimestega ja näed, kuidas oskajad kala püüavad. Kui senini ei suutnud talvel kevadet ära oodata, siis nüüd on vastupidi – kodumaist talve on võimalik nautida! 

****

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
10.09.2014
Palun oota