Otsi

Eduard Teras, Eesti oma landimeister

Autor: Margo Pajuste
Oma esimese landi tegi Eduard Teras ehk Edi juba pea 45 aastat tagasi. Täna on tema vooblerid Eesti kalameeste seas au sees nii jõeforelli, havi, koha kui ka merepunase püügil. Need landid töötavad, sest iga mudelit katsetavad enne tootmise alustamist põhjalikult nii Edi ise kui tema tuttavad kalamehed. 
Õigupoolest on Eduard Terase landid Eesti kalameeste seas saavutanud lausa legendi staatuse. Räägitakse näiteks lugu sellest, kuidas aastaid tagasi, kui Edi Bingo alles välja tuli, läinud punasehunt Rein Truumets Männikule karjääri äärde seda proovima ja tõmmanud kohe kaldale 12 kilose havi. Tean ise juhtumit, kus Peipsil üks mees katkus ühe konkreetset tooni Edi landiga kiloseid ahvenaid välja samal ajal, kui ülejäänud paatkond nullitas. Ja nii edasi. Nagu hea landi puhul ikka, jätkub ka Edi toodangu puhul juttu kauemaks ja igal landikasutajal on sellest oma lugu rääkida.

Kogu töö on enda tehtud
Edi võtab meid vastu oma keset Paide linna asuvas töökojas. Raske uskuda, ent siin, mitte just glamuursetes ja avarates oludes, vaat et põlve otsas sünnivadki kõik tema murdjad, millest jätkub tervele Eesti turule. Meister toonitab, et kõik tema landid on algusest lõpuni käsitöö ja tema enda tehtud, mitte ühtki operatsiooni pikas landivalmistamisprotsessis ei ole sisse ostetud. Lante valmistab Edi muide põhitöö kõrvalt, enamasti talvel, kui muruniidukite-mootorsaagide parandamisse hooajaline vahe sisse tuleb.
„Esimese landi ma tegin vast 1969. aastal ühe Rapala järgi, mille tõid tuttava Eesti soomlase vanemad, kui Soomes sugulaste juures külas käisid,“ meenutab Edi. „Ma käisin mudellennuringis, balsapuud oli kuigivõrd saada. Põhimaterjal oli ikkagi pärn – see on erikaalult kohe järgmine. Tollest ajast hakkasin nuputama ja ise lante tegema, alguses endale, siis sõpradele. Vene ajal ei tohtinud tootmise ja müügiga laiemalt ju tegeleda.“ Peagi muutus kättesaadavaks lihtsalt töödeldav abachi, eestikeelse nimega vääris-abahhipuu. Ligi 10–12 aastat tagasi hakkas Edi lante tegema plastist.

Põhjalikud katsetused enne tootmist
Kõik Edi mudelid sünnivad esmalt puidust, seejärel ta katsetab neid vähemalt hooaja või ka terve aasta ja annab ka teistele kalameestele proovida. „Lant peab mitte ainult mängima, vaid kalale ka meeldima,“ muigab Edi. Alles pärast seda teeb landimeister vormi ja alustab seeriatootmist. Edi on ka ise laia spektriga kalamees, kes püüab jõeforelli kodukandis Järvamaal, meriforelli ja lõhet nii Eesti põhjarannikul jõgedest kui merest, aga ka Soomest ja Lätist. Samuti teeb ta talipüüki ja käib suvel Pärnus koha trollimas.
Edi kurdab, et praegu tal meile täit spektrit oma järgmise hooaja lantidest veel näidata ei ole, käib alles toorikute tegemine. Värvimise, konksude-keelte külgepanemise ja testimise aeg jõuab kätte hiljem. Edi nimelt testib kõik landid ükshaaval vannis järele. Ent tee pikkus, mida lant vannis läbib, on paratamatult väike ega pruugi ära näidata kõiki juhtumeid, kui lant hakkab näiteks ühele küljele vedama. Seda on kalastajal endal õnneks aasa painutamisega lihtne parandada.
Edi võtab karbist lante ja loetleb: “See suur haugilant on Peipsi peal näidanud ennast trollingul väga heast küljest, see siin sobib hästi põhjaranniku jõgedele lõhe- ja meriforellipüügiks, sellega ma trollin koha Pärnus...“
„Aga see siin on tulevikumuusika. Teie olete esimesed, kes seda näevad,“ ütleb ta ja võtab karbist landi, millesarnast ma Edi tootevalikust tõepoolest poleks oodanud leida. Slider mis slider. „See on juba ennast havipüügil väga hästi tõestanud,“ kinnitab Edi. „Ja ei peagi sellega mingeid erilisi liigutusi tegema, kerid pausidega ja kui tahad, võid ridvaotsaga väikseid tõmbeid teha.“

Värvib, nagu pähe tuleb
Edi tunnistab, et talle meeldib katsetada erinevate värvidega, seepärast pole ta ka oma tootekataloogi netti riputanud ega paberkujul välja andnud. Tootmises on ligi kümmekond erineva kujuga mudelit, kuid nende värvid varieeruvad igal hooajal. „Nagu pähe tuleb, nii värvingi,“ naerab Edi. „Ma ei saa pakkuda konkreetset värvigammat, sest aasta pärast ma ei mäleta enam, kuidas täpselt värvisin. Siis peaks protsessid ja värvisegamised olema grammipealt kirjas. Aga fantaasiast juhindudes on lihtsam ja kliendid ei tüdine ära.“
Eri mudelite kohta ütleb Edi, et ega ta väga tihti midagi täiesti uut välja pakugi, sest tootmises on mudelid, mis ennast murdjatena tõestanud. Tõepoolest, miks vahetada võitjat hobust? „Pealegi, voobleri kuju pole niipalju määrav kui erinevad keeled ja keele nurgad, mis tekitavad teist tüüpi mängu ja muudavad püügisügavust,“ räägib meister. „Midagi uut ja originaalset välja mõelda on väga raske ja tihtipeale pole seda vajagi. Kui poodi lähed, siis vaata, kui palju riiuleid on lante täis, kõik tehased huugavad ja kõik tootjad mõtlevad, kuidas asja paremini teha.“
Siiski on Edi välja mõelnud vähemalt ühe täiesti unikaalse nüansi – nn lohkus põsed kuulsal Bingo mudelil. „Minu visioon oli, et veevool hakkab siis tekitama keerist,“ selgitab ta. „Kala tunnetab vee liikumist küljejoonega, see peaks lanti tegema veel atraktiivsemaks ja kalale paremini märgatavaks.“ Patenti Bingole võtta Edi siiski ei jaksa, see on liiga kallis lõbu. Muide, üks põhjusi, miks Edi tootmist näiteks Hiinast ei telli, on pelg võimaliku piraatluse ees.

Mõtteid välisturgudest
Poed on ju lante täis, kuidas siis nii, et ikkagi otsivad kalamehed väikese tegija käsitööd taga? „Suur tehas teeb masstoodanguna lante, mis peavad vastama kõigi maailma erinevate püügipaikade oludele,“ nendib Edi. „Mina teen oma inimestele, meie oma Eesti veekogudel kasutamiseks. Ja ma kuulan päris palju kalamehi, mis nad arvavad, mida paremini teha, ja siis juhindun sellest.“
Mitmed Edi landid on käinud Soomes täitsa ametlikel testimisel ja seal kõrgeid kohti saavutanud. Kas pole tulnud mõtet minna lausa Põhjamaade turule? „Osa mu toodangust läheb praegugi Soome,“ ütleb meister. „Aga Põhjamaade turul on väga raske läbi lüüa. Olen käinud näiteks Riihimäel vastavatel laatadel ja kui palju on seal väljas väga häid landimeistreid...“ Edi möönab, et minna tasuks pigem põhjatule Vene turule, aga alles siis, kui kaovad topelttollid.

Landile järele ei lähe
Edi näitab oma legendaarseid jõeforellilante – peamiselt just nende järgi teda tuntaksegi. Paljud kalamehed ei teagi, et ta ka teiste röövkalade püügiks lante teeb. Kõige müüdavam Edi lant Eestis on siiski väike must jõekavoobler valgete täppidega.
Kunagi tegi Edi usinasti ka plekklante meriforellipüügiks, aga ta tunnistab, et enam lihtsalt ei viitsi rauda viilida. „Poelandid toovad ka väga hästi kala, pealegi on Eestis väga tugevaid plekklanditegijaid,“ ütleb ta. „Tehakse hõbetatud, värvitud, väga ilusa mänguga lante.“
Teiste vooblerivalmistajate tegemistega on Edi enamvähem kursis, aga erilist läbikäimist meistritel omavahel ei ole. Konkurents, mis teha. Eesti turg on lihtsalt nii väike.
Edi kinnitab, et kala püüab ta loomulikult enamiku ajast enda lantidega, aga näiteks merel koha trollides üritab alati enda lanti ka mõne vabrikulandiga võrrelda. Igatahes siis, kui jõe ääres lant kinni jääb, Edi kindlasti pükse jalast ei võta ja jääkülma vette ei suma, et oma voobler ära tuua. „Ma jätan ta rahuliku südamega sinna ja tean, et järgmine mees saab endale väärt landi,“ ütleb meister.

***
Edi Teras: "Jõeforelli keeluaeg võiks pikem olla."
„See on puhtalt minu arvamus, aga jõeforelli keeldu võiks pikendada 1. aprillini,“ ütleb Edi ning põhjendab oma seisukohta: „Kui praegu 1. veebruaril hooaeg lahti läheb, on Järvas pool Eestit koos, pärast kudet nälgas ja ablast kala võetakse massiliselt välja. Kala võiks veel puhata ja kosuda, ta on pärast kudet nõrk ja mingit fiilingut tema püügist ka ei saa. Viimastel aastatel ma ei ole veebruaris enam püüdmas käinud. Lähen siis, kui linnud laulavad ja juba hakkab roheliseks minema. Siis on ilus aeg minna jõe äärde ja nautida seda püüki.“

Landid jõeforellile talvel-varakevadel:
Edi rusikareegel on, et kui vesi külm ja selge, tasub kasutada suuremaid ja aeglasema mänguga vooblereid, pigem loomulikes toonides, tumedaid või külmi värve. Kala istub enamasti aukudes, niisiis vali lant, mis läheb sügavamale, eelistatavalt uppuv. Kui suurveeaeg kätte tuleb ja vesi on sogane, eelista eredamaid toone. Mida soojem vesi, seda väiksemaks lähevad landid ja vilkamaks nende mäng. 

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
11.09.2014
Palun oota