Otsi

Aivar ja Ranel Kõmmits: mehed kogu aeg kalal

Autor: Margo Pajuste
„Algul surus ema peale, et võta ikka poiss ka kalale kaasa, nüüd hiljuti küsis, et kas nii jääbki – mõlemad mehed kogu aeg kodust ära kalal!?“ muigab Aivar Kõmmits. 
Kalastajate ringkondades aastakümneid teada-tuntud vanale hundile Aivar Kõmmitsale astub viimastel aastatel valusalt kandadele poeg Ranel. Üheksateistkümneaastane Ranel on vaid mõneaastase võistluskogemusega tõusnud tõsiseks tegijaks talipüügis ja castingus.
Aga ega isal paistagi selle vastu midagi olevat, vastupidi. Aivar kiidab poisi head kätt ja toetab igati tema esinemist mõlemal alal. Kui talipüüki õpetas poisile isa, siis castingus on hoopis Ranel Aivari võistlema meelitanud.

Huvi tärkas ootamatult
Isa Aivar on kala püüdnud lapsest saati, ikka traditsioonilist ringi pidi: algul õngitsenud, siis spinninguga haugi-ahvenat püüdnud, seejärel jõe- ja meriforelli juurde jõudnud ning neile truuks jäänud. Võistlema hakkas Aivar Kõmmits suhteliselt hilja, pärast Eesti taasiseseisvumist. „Alguses õngitsemis-, siis talipüügivõistlustel,“ räägib ta. „Nüüd ma enam tippklassi õngitsemist ei tee, aga talviti käin võistlustel üsna usinasti. 2006. aastal osalesin ka Lätis MMil. On hiljemgi kutsutud, aga ikka on töö või raha takistuseks osutunud. Oma rahakoti peal on tippklassis kallis võistelda.“
Ranel käis vaid päris väiksena isaga paar korda kalal kaasas, aga erilist huvi toona ei tekkinud. Ja siis järsku, 14aastaselt hakkas poiss tegelema talipüügiga, ning kohe ka võistlema. „Mina valmistusin kodus võistlusteks ja sättisin varustust, siis nagu poisid ikka, tuli uurima, et mis see on ja mis tolle asjaga tehakse,“ meenutab Aivar. „Võtsin poisi kaasa, üsna kohe hakkas ka võistlema ja selgus, et tal on väga hea käsi.“
Kohe esimesel hooajal selgus, et Ranelile Eestis noorteklassis talikirbutamises õieti vastast polegi. Ühel elu esimestest võistlustest Maardu järvel tuli Ranel täiskasvanud meeste klassis teiseks ja siis vaatas isa, et ohoo, siit võib midagi tulla…

Kiirelt Eesti castingu tippu
Eesti castingu eestvedajaid Allan Lahi märkas peagi terast poissi talivõistlustel ja tuli isa käest küsima, ega noormees tahaks veel üht ala proovida. Tookord veel asjaks ei läinud, kuid aastakese pärast sai Ranel vanameister Marko Kinusare, juba NSVL aegadel tippklassis võistelnud mehe, käe all oma esimest õpetust castingus. 2012 olid Eestis tulemas maailmameistrivõistlused ja nii hakkas Kinusargi uuesti treenima ning jõudis MMil finaali, kaheksa parema sekka.
MMile pääsemine oli Raneli puhul väljaspool kahtlust, sest juba mõnekuise treenimise järel näitas ta Helsingi võistlusel väga häid tulemusi. „Noored peavad saama suurvõistlustel käia, see annab tohutult juurde,“ arvab isa Aivar. „Nagu mujalgi tänapäeva spordis, asjad arenevad nii kiiresti. Kui sa ise ajaga kaasas ei käi ja ringi ei vaata, siis siin võsa vahel ei arene.“
„Huvi võib ka ära kaduda, kui motivatsiooni ei ole,“ lisab Ranel. „Mina olen küll tänu võistlustele palju reisida saanud: Soomes Rootsis, Norras, septembris tuleb Saksamaal MM.“ Mõlemad kiidavad Allan Lahit, kes on tugev organisaator, hoiab ala elus ja oskab õigetest kohtadest raha taotleda, et Eesti meeskond saaks rahvusvahelistel võistlustel osaleda.
Castingut harjutab Ranel suvel kodus maja taga muruplatsil üle päeva või vahel ka iga päev. Igal esmaspäeval saavad ala fanaatikud kokku Hipodroomil.
„Eestis on tegijaid alla kümne inimese, aktiivseid on neist kuus-seitse, kõik vana kooli mehed,“ selgitab Aivar. „Põhjamaades pole ka ala eriti popp praegu, tugevamad maad on Saksamaa, Šveits, Horvaatia, Tšehhi, Poola ja Ungari. Tšehhis näiteks peab tegema eksami, et saada õigust spinninguga püüda. Nii naljakas kui see ka pole, pidi see olema üsna keeruline, meie mõistes nagu relvaloa tegemine. Seal pidigi eesmärk olema, et koolitusel käinud noortest osa jääb castingu juurde. Meil on teistpidi, kõik tahavad hakata ruttu kala püüdma.“

Lendõng haaras poisi jäägitult
Castingu viievõistluses on viis ala: kolm spinningu- ja kaks lendõngega. Seal saigi Ranel 16aastaselt esimest korda pihku lendõnge ja vaimustus sellest kohe. „Meeletult,“ rõhutab Aivar. „Rääkisin küll algul, et see on suht keeruline teema Eesti tingimustes, aga tema jonni ei jätnud, kuni sai oma esimese Visioni täiskomplekti.“ Ranel pistab vahele: „Ma pidin ikka kõvasti peale käima!“
„Tänapäeval käivad asjad teisiti. Internetist on materjalid-videod-õpetused saada ja kui huvi on, õpid päris kiiresti,“ nendib Aivar. Vaatab poisile otsa ja tunnistab: „Lennuka koha pealt ei ole minul enam midagi öelda, ma võin ainult kuulata, mis ta räägib. Spinningut valdan ma rohkem.“ Nii jäigi talipüügiga alustanud ja peagi lennukakirest haaratud Ranelil spinningupüük peaaegu vahele – seda harrastavad nad isaga vaid kevadel ja sügisel merest punast püüdes.
Lendõngitsejaile on ju teadagi auasi püüda ikka endaseotud putukatega, nii on Ranel ka selles vallas kibe käsi. „Filigraanseid asju on ta teinud,“ tunnustab isa. „Ma olen kõvasti näinud igasuguste meeste tööd ja häbeneda pole küll midagi.“ Aivar püüab poja eeskujul jõeforelli nüüd ka ise rohkem lendõngega. Isa ja poeg käivadki kalal enamasti koos, vaid vahel harva läheb Aivar üksi õngitsema. Ikka pika ja tundliku latiga, lihtkäsiõngega.

Pisik on edasi antud
16aastaselt võttis Aivar Raneli mere äärde kaasa meriforelli püüdma ja nüüd on merikapüük mõlemale kevadel ja sügisel põhitegevus. Ja isa-poeg saavad ilusaid saake. „Harva, kui me kala üldse ei näe,“ nendib Ranel. „Selliseid päevi, kus midagi ei toimu, on hooaja jooksul ehk üks-kaks.“
„Vahel on püügipiirkonnas vesi sogane või lihtsalt pole kala rannas,“ täiendab Aivar.
Kalal käivad isa ja poeg kaks-kolm korda nädalas, lisaks sellele veel castingu trennid. Jah, ka Aivar hakkas poja kõrvalt selle alaga tegelema ja on võistlemaski käinud. Talvel jätkub tegevust vaat et rohkem kui soojal aastaajal: pea iga nädalavahetus on kirbutamisvõistlus ja tavaliselt teevad Kõmmitsad paar päeva enne seda trenni, tutvudes veekoguga. „Vanad tegijad panevad poisile juba silma peale. Ohtlik mees,“ muigab isa Aivar. „Vaadatakse hoolega, kuhu ta püüdma läheb, ja vahel pannakse nii-öelda lätlast, tullakse võimalikult lähedale püüdma.“
„Mina olen pisiku ja oma teadmised edasi andnud, eks nüüd tulevik näitab, kas poiss kalapüügi juurde jääb,“ nendib Aivar. „Aga ega sellest haigusest lahti ei saa, kui see juba korra sisse läinud.“

***

Kõmmitsate uhkemad kalad ja karikad
• „Naljakas lugu, aga mulle on algaja õnn alati naeratanud,“ tunnistab Ranel Kõmmits. „Kui ma esimest korda jõeforelli püüdsin, sain kohe ligi kahekilose jõeka, mis on seniajani rekordiks jäänud.“ Eelmisel aastal läks Ranel esimest korda koos isaga Pirita jõele lõhet püüdma ja… sai pea üheksakilose lõhe. Ilusaid kalu on tal muidugi veel olnud, lendõngega seni suurim 1,6kilone jõeforell. Suurim meriforell on 3,5kilone.
• Isa Aivar nendib, et ta on ilusaid kalu saanud palju, aga midagi väga suurt mitte. Meriforellirekord on 4,3 kilo, hooajal nii 30 kala ikka koju saab toodud. Havi sai omal ajal kõvasti püütud, aga suuremad jäid viie kilo kanti. Saada merest kilo pluss ahven polnud omal ajal ka mingi haruldus.
• Talipüügivõistlustest peab Ranel ise olulisemateks saavutusteks „Uljaste triibu“ teist kohta meeste arvestuses eelmisel aastal, isa aga arvab, et hoopis tähtsam on stabiilne esinemine tervel eelmisel hooajal: „Varem oli poiss üksikuid võistlusi kolmandaks-neljandaks-viiendaks tulnud, aga nüüd olid tema tulemused kolmel etapil Paunküla reitinguvõistlusel kõik tugevad ja üldarvestuses tuli ta punktisummaga kolmandaks.“
• Castinguvõistlustest on Ranelil seni kõige edukamalt läinud tänavu juuni algul Helsingis, kus ta viiest alast kaks võitis. „Lennuka täpsus oli 95 punkti 100st,“ selgitab Ranel. „Helsingis annab viis punkti iga vise, mis läheb 60 cm läbimõõduga kaussi. Plusse saab lisaks, kui tabad suure kausi keskel olevat 15 cm läbimõõduga väiksemat. 20 viskest sain 19 sisse ja neist 6 ei läinud päris keskele. Võitsin veel spinninguga täpsusviskamise ja sain 100 punktist 94. Viie ala kokkuvõttes tulin üldvõitjaks, kokku sain sealt kolm karikat.“
• Päris hea tulemus oli Ranelil ka Eestis toimunud MMil, kus spinningu täpsuses sai ta 100st 92 punkti. „Olin tollal väga rahul,“ tunnistab ta. „Aasta tegelenud ainult ju.“
• Isa Aivar sai sel kevadel Soomes oma parima tulemuse ja tuli spinningu täpsusalal III kohale. Eestile tuli kolmikvõit: Marko Kinusar oli esimene, Ranel teine ja Aivar kolmas.

Kõmmitsate merikalantide TOP
1. Magic Minnow D360 18 g – sobib püügiks nii kevadel kui sügisel. Tänu läbipuuritud augule on lant muutuva mänguga, mis kaladele meeldib. Soovitatav värvus – hõbedane.
2. Falkfish Witch 22 g – sobib püügiks nii kevadel kui sügisel. Sellel landil on kaks väga head omadust: seda on võimalik heita kaugele vastu tuult ja landil on oma kaalu juures väga hea ujuvus, mis võimaldab püüda väga madalas vees.
3. Magic Minnow Sølvpilen 12 g – sobib püügiks nii kevadel kui sügisel. Lant on väga kitsas ja vilka mänguga.
4. Magic Minnow Pilspidsen 10g/12g – sobib püügiks nii kevadel kui sügisel, lant on huvitava ebarütmilise mänguga.
5. Magic Minnow Great Heron 18 g – sobib püügiks sügisel ja kevadel, kui veed on külmad.
6. Käsitöölandid – enamasti kasutavad Kõmmitsad omatehtud lante, kaaluga 14–18 g. Sobivad kasutamiseks nii kevadel kui sügisel, kujult soovitatavalt klassikaline pajuleht kerge paindega, värvieelistused: hõbe, tsink ja nikkel.

***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
11.09.2014
Palun oota