Otsi

Rein Truumets, forellihingede insener

Autor: Margo Pajuste
Vaevalt jagab Eestis meriforelli hingeelu keegi paremini kui Rein Truumets, legendaarne punasekütt, kellelt õppinud mitu põlvkonda tänaseid forelliässasid. 
Oma esimest merest püütud punast mäletab Rein hästi. Ta oli siis seitsmeaastane ja tõenäoliselt pööras just see kolme ja poole kilone meriforell tema elu nendesse rööbastesse, mille järgi me teda täna teame ja tunneme.
„Esimene mälestus endast kala püüdmas on mul viieaastaselt,“ meenutab Rein. „Meid oli peres neli last, kaks õde ja kaks venda. Mina olin juba viieselt üsna iseseisev, istusin Pääsküla jõe ääres ja õngitsesin põõsast lõigatud udjakaga. Noh, kala sain ehk kord 20 käigu peale.“
Ka Reinu isa peeti päris heaks lõhekütiks. „Seitsmeaastaselt sain ma oma esimese meriforelli, kui ema käskis isal jõnglane kalale kaasa võtta. Isa väitis, et ta pani mu mingi kivi peale, andis Nevskajaga spinna pihku ja käskis loopida. Karm vana – kui ma merika otsa sain, siis ütles, et sinu kala, ise tead, mis teed. Kõrvalt vaatas, et ma kivide vahele ninali ei kukuks, ja õpetas, et vänta aga vänta. Kuidas ma sealt maha sain, ei mäleta, aga see on meeles, et jalad said märjaks,“ muheleb Rein.
„Eufooria oli hirmus,“ tunnistab ta.“ Minu jaoks oli see ikka jube sündmus – ega ma too päev enam ei püüdnud, istusin kala kõrval ja vaatasin teda.“
Rein kahtleb sündmuskohas – kas see oli kuskil Vasalemma suudme kandis või pigem Laulasmaa pool. Aga küsida pole enam kahjuks kelleltki ja ega isa ka enam mäletanud – Rein oli temalt seda sada korda üle küsinud.

Kuidas meres kivi mängida
„Meri oli tollal kinni ju, randades olid piiritsoonid,“ pajatab Rein. „Isa oli kõva motosportlane ja ju siis vähe privilegeerituma tegelasena sai miskid mereload. Igal juhul käis ta näiteks paadiga Pirital angerjaid püüdmas – ma arvan, neid inimesi, kes seda tohtisid, võis olla nii 10-15.“
Kui Rein ise intensiivselt merepunast püüdma hakkas, polnud tal esiotsa mingeid lubasid. Küll on ta piiritsooni rehitsetud liivariba ületanud vaibaga, mis oli metsa ära peidetud, meres kivi mänginud, kui patrull mööda läheb, lihtlabaselt vene piirivalvurite eest putku pannud… „Maailmas pole numbreid nii palju, kui ma olen kordonis istunud,“ naerab Rein. „Ega nad midagi erilist ei teinud, loata piiritsoonis viibimise eest 10 rubla trahvi äärmisel juhul. Seda ma ei maksnud ka kunagi. Tsitre kordonis näiteks oli enne Eesti aja algust ülemaks Tariverdijevi-nimeline aser, hästi sõbralik mees. See andis mulle lõpuks metsatelefoni ja kui ma kalale tulin, lükkasin selle posti ja helistasin – mul oli oma kood ja ütlesin selle, siis nad ei pidanud trevoga’t andma.“
Kuid paar korda tuli Reinul seista ka üliusina kirgiisist ajateenija relvatoru ees, kuhu oli kuulgi juba rauda tõmmatud. „Muul juhul ma oleks ta koos tema koeraga visanud 60 meetri kaugusele, aga no püss käes, mis sa teed,“ nendib Rein.

Ärge võtke lapselt rõõmu
Reingi on läbi teinud kalameeste tavalise arengu. „Ma ei teagi vist kedagi, kes pole seda ringi ära teinud, et algul püüad särge-ahvenat, siis on su kuningas haug, ja siis võib-olla hakkad punast püüdma,“ mõtiskleb Rein. „Kooliajal oli mu havirekord Pääsküla jõest viiekilone havi elussöödaga. Enne tunde jooksin tavaliselt veel jõe äärde, kus mul oli paar tonkat sees. Raba oli härmas hommikul, aga nii kolm kilti oli vaja joosta.“ Rein elas tollal Kivimäe kandis Olevi tänaval. Sedasama viiekilost vedas ta koju läbi liivakarjääri, nii et pulk oli havil suus ja kala lohises järel, liiv raspeldas soomuse maha. „Nahkne haug, ütles ema, aga suur selle eest,“ mäletab Rein.
Niisiis on peasüüdlane selles, et Reinust kalamees sai, ikkagi isa. Seda enam, et kui Rein juba veidi vanem oli, siis sai tehnikahuvilist poissi rooli panna, et ennast lõdvaks lasta ja sõpradega kalaretkel väikestviisi napsu võtta. „Mäletan isa kollast portfelli, mis oli tühje asunikupudeleid täis, nii 10-15 tükki võis neid küll olla,“ räägib Rein. „Selle sain omale istumise alla, muidu ei näinud roolis aknast välja vaatama.“
„Ja teine aspekt,“ tõstab oma hallist peast hoolimata energiast pakatav pikakasvuline „maestro“ sõrme. „Ükskõik, mida või keda ma metsast seenelt või jõe äärest väiksena koju ei toonud, lapse rõõmu ei võetud sellega ära, et oh, mis me sellega nüüd teeme. Ikka rapiti ära ja praeti, kuigi isa tõi ka palju kala koju.“
Rein nendib, et kummalisel kombel tema vend siiski ei nakatunud sama pisikuga – temast tegi kalamehe Rein ise ja alles siis, kui vend juba 40 aastat vana.

14 merikat, kokku 54 kilo
Kas Rein ainult punast kala püüabki? „Sugugi mitte,“ raputab ta pead. „Ma püüan särgegi kevadel, igavesti lahe tegevus mu arust. Mõni vahel imestab, et sina ja särg – no kas see võtab minu forelliküti staatusest tüki ära või?“
Rein jätkab: „Üks asi, mida ma tõesti enam vabatahtlikult ei tee, on havipüük. Sest seda on vanasti ikka liiga palju püütud ja mul kodus ei söö ka keegi haugi. Eks ma ise olen ka süüdi, et seda teist kala on kogu aeg võtta olnud.“ 
Rein räägib, kui palju oli kala õndsal vene ajal, kui püüdjaid oli maru vähe ja meri kinni. „Alla kahekilost me ära ei võtnud ja keskmine kala oli viis kilo,“ meenutab Rein. „Kui sul praegu viiene käest ära läheb, siis on selline nutumaitse suus, et mine keldrisse ja poo ennast üles. Siis oli null emotsiooni, sest küll varsti tuleb kaheksane või kuuene või neljane ikka.“
Reinu elu senine ühe päeva jooksul püütud rekordkogus on 14 merikat, kokku 54 kilo. „Arvuta ise, mis see keskmine tuleb,“ nendib ta. „Aga seal hulgas oli ka mõni kaheksane näiteks. Ja tollal arvasime me kõik, et tuld – kala on palju, kuhu ta ikka kaob.“
Rein vaikib korraks, ja jätkab siis vaikselt: „Häbi tunnistada, aga tollal ma müüsin kala. Noor mees, raha polnud. Ülemine taat, palun vabandust, et see nii oli! (Suunab silmad lakke.) Aga kui kala otsas, siis vaatasid, mitte et mitmekilone, vaid mitu rubla tuleb. Kümme rubla oli kilo. Ahah, siit tuleb 50 rubla. Selline aeg on minu elus olnud ja seda ei saa olematuks vaikida. Aga see ei tähenda, et inimene selliseks jääb.“
Selles, et Eestis on punasega lood oluliselt kehvemad kui aastakümnete eest, pole Reinu arvates süüdi mitte niivõrd püüdjate suur arv kuivõrd olematu riigipoolne kontroll võrgukalurite üle. Nood viimased ei kajasta tihtipeale õigesti püütud kala koguseid, võtavad ära ka alamõõdulised ja kudekalad. „Et püüdjate arv on meeletult tõusnud, ei ole iseenesest ju paha,“ arvab Rein. „Selle asemel, et kõrtsis istuda, toimetab inimene looduses. Riigil on ju kasulik, kui kodanikud on terved, nii vaimselt kui füüsiliselt. Neid ei ole iialgi palju – see ei ole põhjus, et kala vähe on. Püüki kinni panna oleks ka tobe. Igal pool mujal on meri vaba ja püük toimib, aga seal elab ja püüab teine inimene – seaduskuulekas. See ongi põhivahe.“

Väärtused muutuvad aastatega
„Eelmine sügis ma ei võtnud ühtegi tumedat kala ära,“ jätkab Rein. „Ühte ema hüpitasin küll peos, marjapurk terendas juba silme ees – aga sa pead endale kuidagi tegema selle peas selgeks nii, et sa seda ei kahetse. Mõtlesin, et näed, teised on kõik lahti saanud, miks see vaeseke siis süüdi on sellepärast, et tema on emane ja… Ma ei ole ju nii vaene, et ma ei jaksaks endale poest marja osta.“
„Olen märganud, et kui vanemaks saad, siis väärtuste skaala muutub iga kümnendiga,“ võtab Rein jutuotsad kokku. „Viimased viisteist aastat ei ole ma enam näiteks jõest merekala püüdmas käinud. Isegi ajast, mil ma 60 aasta juubelit pidasin, on peas midagi muutunud. Kui kalal on võrgujäljed, siis lasen tagasi enamasti. Võrgust pääses, miks siis mina nüüd ta elu võtan… Mõni võib-olla ütleb, et Truumets on vanast peast härdaks läinud, aga mul on endal palju parem tunne, kui ma tal minna lasen. Ma ikka arvan, et see ülemise korruse taat vaatab, kuidas me siin toimetame, ja kunagi tuleb tema ees vastust anda.“

***

MERIKAS VÕI LÕHE?
Reinule pole nende eristamine kahtlemata mingi probleem, paljudele vähema staažiga kalastajatele aga küll.
„Lõhe saba on selge sisselõikega, aga merika oma lahtitõmmatult sirge, kokkupandult isegi veidi väljapoole kumer,“ selgitab Rein ja soovitab kahtluse korral kala sabapidi kätte võtta: merikas libiseb peost välja, lõhet on aga sabajuure kuju tõttu väga mugav käes hoida. Kõiksugu muud määramismeetodid täppide, suujoone ja muuga on tema sõnul vaieldavad, sest tänapäeval ujub meres hulgaliselt erinevaid ristandeid, kes võimelised entusiastlikule määrajale oma tunnustega peavalu kindlustama.

Rein Truumets: MIDA ALGAJA TAVALISELT VALESTI TEEB?
"Number üks – vetteminek. Sa võid sinna sattuda halval päeval, kui kala ei ole. Aga kui kala on viskeulatuses, siis kaks-kolm lahtist kivi ja ongi kõik."
"Teine asi – ärge minge merre neljaeuroste kummipükstega. Asi ei ole hinnas – selle tald on libe, ei ole võimalik vaikselt liikuda ja te hirmutate kala ära nii endal kui teistel püüdjatel. Kõige paremad on tänapäeval ulmeliste kummisegudega Vibrami-laadsed tallad. (Rein toob esikust enda Simmsi saapa.) No vaata, see näeb välja, nagu ma kukuks kohe pikali sellega, aga ta peab nagu ilves! Palju paremini kui vilt. Ja vilt on ka ju hea."
"Kolmas – ära istu ühe koha peal. Koht võib olla hea, ka parvetäis kala võib kohal olla, aga kui nad on ennast kurguni täis söönud, siis nad tonksivad ainult lanti. Ükskord sai kivi peale ritta pandud, mis me merika maost leidsime: 36 niglit ja üks suur räim. Siis ei ole mõtet ühes kohas lõpmatuseni taguda, vaid uues kohas kala üles otsida."
"Näiteks algaja kardab, et lant jääb põhja, ja siis tuleb kerida nii et rull tuline,“ jätkab Rein. „Selle vastu on ka rohi olemas – pane pehme konks, mida saad sirgeks tõmmata. Las läheb kala ära, mitte midagi ei juhtu, aga hea lant ei tohi kaotsi minna."
"Ja nina ei maksa norgu lasta. Sul on kuues nullipäev – no ja siis? Mida paremat sa selle asemel teeksid? Istuksid kodus ja vahiksid telekat kuus päeva, ega seegi mingi amet pole."

***
TRUUMETSA PIIBEL ehk merepunase püügi põhitõed

Rein toonitab, et kui veidi guugeldada, leiab netist paar tema artiklit, milles ta on pikemalt ja põhjalikumalt kirjutanud nii kevadise kui sügisese merikapüügi iseärasustest.
„On mõned põhitõed, mis ei muutu,“ kinnitab ta. „Ei saa olla nii, et ühele ajakirjale ajan üht juttu ja teisele teist.“

Millal püüda?
Parim aeg punasepüügiks on, kui veetemperatuur on 8–12 kraadi. See ei tähenda, et kala ei saaks soodsate tingimuste kokkulangemisel ka külmema veega, kuid soojemaga on tulemus juba kahtlasem. Kuigi on olemas ka nn toomingalõhe ja maasikalõhe, on algajal sellele ajale pihtasaamine keeruline.
Tuule jälgimine on punasepüügi A ja O. Eelistada tuleb pigem toovat tuult, mis jahedama vee korral toob randa soojema vee. Sellega tuleb kaasa ka punase kala söök: kilu ja räim. Kui vesi soe, võib edu tuua hoopis maatuul, mis sooja vee eemale puhub ja jahedam vesi tuleb asemele, koos sellega ka kala. Oluline on, mis tuul puhus valitud püügikohas eelmisel päeval, sest kui soodne tuul hakkas puhuma alles püügipäeva hommikul, ei pruugi kala veel olla randa tulnud. Kui soodne tuul muutus, ei reageeri kala selle muutusele ka just minutipealt. Hoovuste tundmine on ka oluline, aga veel nõks keerulisem teadus.

Kus püüda?
Pea kogu põhja-, aga ka läänerannikul ja saartel. Oluline on kivine põhi, ehkki teatud ajal tuleb kala ka liivapõhjale. Teada-tuntud Tallinnale lähemad kohad on Juminda, Pakri poolsaar, Suurupi kant jne. Naissaarel on väga häid kohti.
Kohapeal tasub püüda merre ulatuvatel pikkadel karidel, sest nende taha jääb tuule aetav soojem/külmem vesi kinni. Kari juures on vastu kive peksvas vees ka rohkesti hapnikku, mis samuti kalale meeldib. Kevadel võib väga häid tulemusi anda püük madalates, tumeda põhjaga lahtedes, kus vesi soojeneb kiiremini. Sügisel on kala hull mageda vee järele, nii võib kala leida merre suubuvate nirede suudmes. Ettevaatust, paljude jõgede suudmes on püügipiirangud!

Kuidas püüda?
Rein püüab nii paadist kui kahlates. Viimasel puhul on poest võimalik soetada erinevate firmade kahlamispükse, neopreenist külma vee jaoks ja hingavaid soojemaks ajaks. Eelistada tasuks eraldi saabastega varianti, nii on lihtsam pükse kuivatada. Samuti on kummikuga ja ühes tükis kahlamispükstel harva hea nakkuvusega Vibram-tald. Heal juhul on vilttald, halvemal tavaline kummitald, millega kividel libe käia.

Millega püüda?
Ridva pikkus võiks olla alates 2,7 meetrist. Truumets ise eelistab jäigemat testi, üsna hea oleks 15 –40 g.
Rulli mark ja kas esi- või tagasiduriga on suuresti maitseasi, valida tasuks selline, mis loodud taluma soolast vett. Kui püüad haspelrulliga, võiks suurus olla 3000–4000. Rein püüab suuremõõduliste, USA-s Miamis valmistatud Zebco kinniste profirullidega, nagu ta neid nimetab, millest üks on tal vastu pidanud 25, teine 15 aastat ja Rein ei näe ka põhjust, miks ta ei saaks nendega püüda lõpuni välja. Rullide sisu on titaanist ja seal pole mitte ühtegi osa, mis ära saaks kuluda. Kuid paraku pole seda tehastki enam Miamis alles.
Nöörile eelistab Rein tamiili, läbimõõt 0,28–0,3. Nöör ei anna sulle andeks ühtegi eksimust, usub ta: võta tamiil ja venita meetrist juppi – aga kujuta nüüd ette, kui palju annab ta venima siis, kui sul on ligi 20 m liini väljas? Kui vaja, saab oskuslikult tegutsedes tamiiliga need kalad ka kätte, kes ainult naharibaga kinni, nii et lant on ninast 5 sentimeetrit eespool.

Millist lanti eelistada?
Lantidest jätkuks Reinuga juttu viimsepäeva kolmanda pühani. Hea lant mängib nagu parajasti vaja, ei läigi ebaloomulikult, ei jää põhja kinni ka 30 cm sügavuses vees aeglaselt kerides, lubab teha pause ja „kukub“ nende ajal loomutruult. Kuna viskepikkus on kahlates oluline, eelistatakse siinkandis voobleritele plekklante, mis lendavad paremini.
Truumets püüab enda väljatöötatud hõbetatud käsitöölantidega. Neid ei leia te rippumas mitte ühegi kalastuspoe stendil, sest niipea kui üks laar valmis saab, hajuvad need paari tunni jooksul sõprade-tuttavate vahel ära. Kuid teisi suurepäraseid käsitöölante, mis samuti hästi kala toovad, mõni neist isegi Truumetsa enda kunagi ammu väljatöötatud mudel, leiab pea igast kalastuspoest.
Tehaselantide valik on poodides samuti lai. Üsna universaalne lant on Abu Toby, vägagi toimivat kraami leiab ka Hanseni, Kuusamo ja teiste tootjate valikust.
Rusikareegel on, et külmema veega tahab kala vilkama mänguga ja soojemaga laisema mänguga lanti. Värvide puhul päris külma veega läikiv sinine, külmaga matt sinine, soojemaga rohekad toonid. Hõbetatud landiga ei eksi kunagi.

***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
 
11.09.2014
Palun oota