Otsi

Isa & poeg: Stass ja Nikita leiavad võtme igale veekogule

Autor: Margo Pajuste
Tuntud Tartu võistlusõngitsejal Stanislav Pesjukovil ehk lihtsalt Stassil, nagu teda kõik kutsuvad, tuleb poja kalaõnne ees käed lihtsalt üles tõsta. Suure saagiga on 12-aastane Nikita tal juba püüdmatult eest ära läinud ning on karta, et peagi ohustab poiss isa liidripositsiooni ka võistlusarvestuses.
2012. aasta märtsis õnnestus toona 11-aastasel Nikital püüda Saadjärvest 16,21 kilo raske ja üle 120 cm pikk havi, mis on mitte ainult suurim, mis Eestis võistluste käigus püütud, vaid harrastuslike vahenditega püütud Eesti haugirekord üldse. Mõistetav, et ilmselt ei õnnestu Nikital terve elu jooksul seda üle lüüa ning vähe sellest – suure tõenäosusega ei püüta nii suurt kala välja võib-olla isegi järgneva saja aasta jooksul.

Laia profiiliga kalamees
„Oli tema päev,“ nendib Nikita isa Stass veatus eesti keeles. Temalgi on oma enam kui 30aastase võistlejastaaži jooksul ette tulnud üks Nikita imeelukaga võrreldav juhtum: 1991. aasta 27. juulil püüdis Stass Halliste jõel toimunud võistlusel 7,6-kilose karpkala. Eriti kõrgelt tuleb saavutust hinnata ses valguses, et Stass tõi sügavast august seitsmemeetrise lihtkäsiõnge otsa hakanud kala oskusliku tegutsemise tulemusena välja 0,1 mm lipsuga.
Meie kohtumise eel on Stass revideerinud oma auhindade kollektsiooni ja trofeed ka ajaviiteks üle lugenud. Ainuüksi karikaid sai kokku kaugelt üle saja, medaleid oli palju-palju rohkem. Ent viimastel aastatel on auhindu hakanud koju tekkima kaks korda kiiremas tempos, sest ka Nikital on kalapüügi peale tõsiselt annet ning ta on saanud võistlustel arvestatavaid tulemusi ka täiskasvanute klassis.
Võistlused võistlusteks, aga Stass, kas niisama, enda lõbuks kalapüüdmiseks kah aega jääb? „Natuke jääb,“ ütleb Stass. „Kuid enamasti on vaja teha ettevalmistusi võistlusteks ja treenida. Võistlused on erinevates kohtades, järved on tundmatud ja on vaja ikka natuke eeltööd teha, sellest tuleneb ka minu kalakohtade valik.“ Kalal veedame koos võistlustega vast kaks kolmandikku kõigist laupäevadest-pühapäevadest, rehkendab Stass. Ja nädala sees tuleb tööd teha. Töögi on Stassil loomulikult kalapüügiga seotud, ta müüb kalastustarbeid Võru tänava jahi- ja kalanduspoes.
Stass tunnistab, et ei ole süvenenult tegelenud ühegi kalastusliigiga, vaid on pigem nõnda-öelda laia profiiliga kalamees, kes käib nii talipüügi-, õngitsemis-, feederdamis- kui spinninguvõistlustel. „Saavutuste mõttes tuleks muidugi kasuks võtta ette üks ala ja siis treenida end selles maksimaalselt,“ räägib Stass. „Aga selleks pole erilist vajadust olnud, sest Eesti kalasportlaste tase pole eriti kõrge. Saan ka oma praeguste oskustega edukalt erinevatel võistlustel osaleda.“
Stass on nii talipüügis kui suvel spinningu-, feederi- ja õngepüügis mitmekordne Eesti meister ja ainuke kalasportlastest, kes on kõigil nendel aladel saavutanud absoluutse meistritiitli ehk ühel võistlusel kaks võitu, individuaal +võistkondlikus arvestuses.

Uutes kohtades on huvitavam
Nikita sai oma esimese kala, kiisa, Anne kanalist, kui polnud veel nelja-aastanegi. Muide, Anne kanalit peavad Stass ja Nikita täiesti tõsiseltvõetavaks kalastuskohaks: siin trehvab vahel suurt, koguni 700-800-grammist ahvenat ja tuttavad on ka kümnekiloseid hauge välja tõmmanud. Pealegi on see kodu lähedal, siia on hea tulla lastega jalutama ja ajaviiteks spinningut loopida või ka õngitseda.
Stassi tütar on seitsmene ja loomulikult on temalgi kalastuspisik sees, sel suvel püüdis ta feedriga mitu ilusat nurgu. Nikita noorem vend on viiene, ja temalgi on õnnestunud mõned kalad kätte saada. Vaid abikaasa ei püüa veel aktiivselt, kuid Stass meenutab, et omal ajal käis naine temaga kaasas ja sai tänu algaja õnnele haugi rohkemgi kui Stass ise.
Stassil tema kogemustega pole just lihtne kalata jääda. Ent üllatusena nendib ta, et väga suuri kalu ta püüdnud polegi. Eks seegi ole suhteline, kui suur on suur. Tema suurimad havid jäävad kaheksa kilo kanti. Asi on võistlusõngitsejate taktikas: olulised pole suured kalad eraldi, päeva lõpus loeb saagi kogukaal. Kui lähed suurt kala püüdma, riskid sellega, et ei saa näiteks latikat võtma ja oledki kaotaja. Nii näebki tulemuslik kalapüügivõistlus tihtipeale välja katkematu viidikate noppimisena. Stass püüab väikest kala enamasti nii kaua, kuni suur pole alla tulnud – siis ei ole vähemalt päeva lõpuks nulli peal, kui suurt kala võtma ei saagi. Enda lõbuks püüdes läheb Stass loomulikult pigem suurema kala peale välja.
Päris lemmik-kalakohti Stassil polegi. „Mulle meeldib püüda uutes kohtades, seal on huvitavam,“ kinnitab ta. „See on ka võistlejale vajalik – võimalikult kiiresti tutvuda ja mõista uut veekogu. Mida, millega ja kuidas püüda. Püüad ja mõtled, kogu aeg vahetad tehnikat ja taktikat, otsid. Ei ole vaja suurt trofeed, oluline on leida võti selle veekogu juurde. Ja kui tuleb tulemus, siis sa naudid seda.“ Stass nendib, et kui ta võistlusel kaotab, siis 95 protsendil juhtudest on süüdi vale taktika ja vaid viis protsenti saab ebaõnne süüks panna.

Peaasi, et kalale saab
Nikita ütleb enda kohta pea sama: pole erilist vahet, kus ja millega püüda, peaasi, et kalale saab. „Võib-olla meeldib mulle natuke rohkem spinningupüük, sest siis võib suur kala tulla,“ arutleb ta. „Aga teised püügiviisid on ka kõik huvitavad.“
Meeldejäävamaid võistlusi on Nikita jaoks kahtlemata Saadjärve oma, aga ka võistluselt Kuremaa järvel on, mida meenutada. „Sain hauge, mitte suuri, aga ikkagi rohkem kui teised ja rohkem kui isa – ja see on kõige tähtsam!“ ütleb Nikita ning mõlemad naeravad. „Poiss oli nagu treener, ütles, mida otsa panna, ja kala tuli,“ meenutab Stass. „Nende lantidega, mida mina pakkusin – ei midagi. Nikita sai viis-kuus havi, mina ainult kaks. Ja üks havi hammustas mind lõpuks näpust ka. Ei olnud minu päev!“
Nikita seni parim saavutus on Lõuna-Eesti Kalastusklubi (LEKK) reitinguvõistluste neljas koht täiskasvanute arvestuses aasta lõikes. See sisaldab viit erinevate püügiviisidega võistlust, nii suvel kui talvel, neist nelja parema tulemused lähevad arvesse. Noorte hulgas on Nikita muidugi parim. Stass ise on esimene, juba kümme aastat järjest.
„Kui Nikita esikohta hakkab ohustama, siis lõpetan võistlemise ära ja hakkan puhtalt tema treeneriks,“ lubab Stass.
Karta on, et see aeg pole enam kaugel. Nikita tahtmise ja talendi taha asi küll ei jää.

***
Kuidas tuli Eesti rekordkala
„Palusin hirmsasti isa, et ta mind Saadjärvele võistlustele kaasa võtaks,“ meenutab Nikita. „Väga tahtsin minna, sest teadsin, et seal on šanss saada suurt kala.“
Isa tegi pojale unna. Elussööda kättesaamisega oli kõigil võistlejail tükk tegu, ent selle sai Nikita kätte teistest kiiremini. Saadud suurt särge ta siiski söödaks ei pannud, sest tahtis tingimata viidikaga püüda. Lõpuks saigi viidika ja pani kõige esimesena unna sisse. Siis läks korraks eemale, et veel elussööda jaoks kala püüda ja kui ta oma unna poole vaatas, oli selle ümber juba rahvast kogunenud.
„Tulen kohale, öeldakse, et krokodill on otsas,“ jutustab Nikita. „Ja siis läks lahti, 40 minutit väsitasime ja hoidsime kala otsas, kuni toodi tuur ja raiuti auk suuremaks, et elukas läbi mahuks.“ Poissi loomulikult aidati kala väljavõtmisel, sest, nagu Nikita ütleb – kui üksi oleks mässanud, oleks havi teda ennast jääauku vedanud.

Landid sügisesel Emajõel
„Kaldalt püügil Emajõel on number üks jigipüük silikooniga,“ kinnitab Stass. „Sellega saab nii havi kui koha. Hilissügisel on vesi külm ja selge, siis toimivad tumedad toonid. Universaalne toon on Emajõel erk salatiroheline, aga vahel töötab mõni värv paremini. Head toonid on veel must valgega, valge punasega ja kollane punasega.“
„Teised landid püüavad ka muidugi,“ jätkab Stass. „Kui trollida, siis tuleb ikka vooblerit vedada. Plekklandiga püüti kunagi palju, need on nüüd unustatud. Kui kevadel käisime, võtsin vanad ja head plekklandid jälle välja ja sain rohkem hauge kui silikooniga. Nii et töötab siiamaani, lihtsalt vähesed püüavad sellega. See põhjus on ka muidugi, et Emajões on landikadu suur. Võnkuv jääb kolmikuga tihedamini kinni. Silikoonil on konks üleval, jääb vähem.“

***
Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/
25.09.2014
Palun oota